See oli pime, kitsas madala laega ruum – ma mõtlesin, et äkki oli see olnud eelmises elus maa-alune garaaž. Tihedas puntras seisvad lauad ja kooruva kuldvärviga toolid olid pööratud tillukese lava poole, mille taustaks oli sätendav litritest eesriie. Kõigil laudadel olid pisikesed töntsakad lambid nagu seened karmiinpunaste varjudega, mis vaid vaevu hõõgusid. Ma kuulsin jutuvadas ameeriklaste, prantslaste ja hollandlaste hääli. Mõned kelnerid pressisid end laudade vahelt läbi, käes kandikud jookidega. Oli soe ja toas hõljus kusagil parfüümi ja suitsu all mingi kummaline lõhn. Õli ja määre? Võib-olla oli see tõesti kunagi garaaž olnud.

      Ma pöördusin ja nägin, et Rainer vestleb kõhna mehega, kellel on seljas pistaatsiaroheline satäänpintsak ja ees kollane kikilips. Rainer kutsus mu lähemale.

      „See on juhataja Benno,” ütles ta. „See on Fräulein Clay, kuulus inglise fotograaf.”

      Me kätlesime. Kui Benno usalduslikult ettepoole kummardus, nägin ma, et tema kulmud olid pliiatsiga joonistatud.

      „Sa võid teha selliseid pilte, nagu tahad – aga mitte etendusest. Pilte avaldades pead ainult Klosett-klubi mainima, palun.” Ta näitas näpuga. „Näe, meil on siin täna veel üks fotograaf. Me saame head reklaami.” Ta naeris ja näitas tumedas ülikonnas noormehe poole, kes toa teises otsas vastu seina nõjatus. Noormehe krae tundus ta kõhna kaela jaoks liiga suur – peaaegu afekteeritult suur – ja tema sirged blondid juuksed kaardusid parema kõrva ees kiharasse. Ta pöördus meid vaatama, otsekui oleks ta teadnud, et temast räägiti, ja ma nägin kõhna, suurte silmadega näljavarese nägu. Imekaunis kodutu. Märkasin, et ta õlal rippus Rolleiflex. Pagan, ütlesin endamisi ja tundsin, kuidas pettumus mulle nagu raske kott turjale vajus. Veel üks fotograaf – veel üks kuradi fotograaf, nagu Greville oleks öelnud. See oli nagu turismimarsruut.

      „Suur tänu,” ütlesin Bennole, kes suudles mu kätt ja sööstis lava poole. „Me võime minna,” lisasin ma Raineri poole pöördudes, „see koht on ilmselgelt liiga tuntud.” Ma nõksasin peaga teise fotograafi poole. „Pole just eriti eksklusiivne.”

      Rainer kehitas õlgu. „Me võime ju sama hästi etendust vaadata,” ütles ta heidutamatu rõõmuga. „Teeme veel mõned napsud. Benno võtab meile ees hea laua.”

      Ma nägin Bennot meid lähemale viipamas, nii et läksime tema juurde ja ta pani meid istuma lauda, mis oli teises reas väikese lava ees, kus üks mees mikrofoni statiivi külge seadis. Võtsime istet ning ma tellisin džinni apelsinimahlaga, jättes kaamera käekotti laua alla. Heitsin pilgu oma rivaalile, kes rääkis nüüd ise Bennoga ning nägin, kuidas Benno meile osutas – kuulus inglise fotograaf Fräulein Clay. Siis hämardusid tuled ja lavale tekkis paar valgusvihku. Litritega eesriiete vahelt ilmus trompetiga neeger, seljas Dalmaatsia koera sarnane mustade laikudega valge ülikond. Rahvas avaldas valjult oma heakskiitu.

      „Daamid ja härrad!” ütles ta Ameerika aktsendiga inglise keeles mikrofoni. „Ingeborg Hammer tantsib „Kokaiini laevahukku”!”

      Uudist tervitasid huilged ja hõiskamine. Rainer kummardus lähemale.

      „Mõnikord tantsib ta koos mehega, aga täna tantsib ta üksi. Meil vedas kõvasti.”

      „Mis ta nimi oligi?”

      „Ingeborg Hammer. Siin Berliinis väga kuulus.”

      Neeger hakkas trompetit mängima – improviseeritud džässilik ulg – ning kardinate vahelt libises välja pikk viirastuslik naine, seljas vööni ulatuva dekolteega läbikumav must kleit. Tema nägu oli valge puudrist surimask, silmad silmapliiatsiga suitsuseks maalitud ja suu nagu lillakas veritsev haav. Ta seisis aplausi vaibudes hetke, käed laiali sirutatud, sõrmed värelemas, samas kui trompetisoolo jätkas vabas vormis improvisatsiooni. Ta oli tõesti väga pikk, nägin ma, peaaegu kuus jalga – siis hakkas ta liikuma jõnkslevate impressionistlike tantsusammudega ning paratamatult vajus dekoltee laiali ja paljastas lamedad rippuvad rinnad, mille kikkis nibud olid suu kombel purpurseks võõbatud. Ta taarus ja õõtsus, küürutas ja koperdas valgete käsivarte vehkides, kerkis ähvardavalt laudade kohale ja tõmbus siis dramaatiliselt tagasi. Mõnikord seisis ta kümme-kakskümmend sekundit järjest täiesti liikumatult, samas kui trompetirifid jätkusid. Ma leidsin, et see oli ühtaegu naeruväärne ja täiesti lummav.

      Ühel hetkel möödus ta kikivarvul tillukeste sammudega tippides meie laua lähedalt, ning ma märkasin silmanurgast, et konkureeriv fotograaf oli kummardunud oma Rolleiflexi kohale ja pildistas. Ingeborg Hammer võttis meie laua kõrval poosi sisse ja temast õhkus kummalist parfüümi – ma oletasin, et kampriõli või formaldehüüdi hõngu – surnukuuri või lahkamisruumi lõhn. Ma vaatasin tema täiesti ilmetut valget nägu ja trompeti paisuva kriiskamise rütmis vabisevat keha, mis ütles, et „Kokaiini laevahukul” pidi kohe seisma ees saatuslik kokkupõrge karidega. Ingeborg astus kolm sammu tagasi, rebis kleidi seljast ja varises alasti põrandale, paljaks raseeritud häbe nähtaval, üks käsi veel mõne sekundi tõmblemas, kuni kõlas viimane deemonlik trompetikriise ja tuled kustusid. Kui need jälle mõne sekundi pärast süttisid, oli naine kadunud. Ta ei tulnud kummardama, trompetimängija pühkis taskurätiga läikivat nägu ja võttis kiiduavaldused tema eest vastu.

      „Das ist fantastisch, nein?”

      Ma pöördusin. Ma ei olnud kellegi lähenemist kuulnud, kuid see oli võistlev fotograaf, kes mu tooli kõrval kükitas.

      „Ich spreche kein Deutsch,” ütlesin ma ja sain otsekohe aru, et lokkis juuste ja kõhna näoga kodutu on naine.

      „Mina olen Hannelore Hahn,” ütles ta peaaegu aktsendita inglise keeles. „Benno ütles, et sa oled kuulus inglise fotograaf. Kus su kaamera on? Sa jäid õigest …”

      Rainer tõusis püsti ja segas talle vahele. „Ma jätan teid objektiividest ja säriaegadest ja muust sellisest rääkima,” lausus ta. „Helista mulle homme, Amory. Ma viin su kusagile mujale.”

      Ta suudles mind hüvastijätuks, surus Hannelore Hahni kätt ja lonkis minema. Hannelore libises tema kohale. Ta kandis laia kraega särgi juures musta-punasetriibulist lipsu ning nüüd, kus ta minu vastas istus ja seenekujuline lamp teda valgustas, nägin ma, et ta oli kergelt mingitud – ja mingil ebamäärasel mehelikul moel kummaliselt kaunis. Mis ilmselt oligi selle kostüümi eesmärk, oletasin ma.

      „Kui ta oma partneri Otto Deodatiga tantsib, on parem,” rääkis ta edasi. „See on … seksuaalsem. See Otto on väga nägus, pea paljaks aetud, kas tead, ja sageli alasti, kehamaalinguga. Väga pikk nagu nainegi.” Ta naeris ja paljastas ebaühtlased hambad, mis olid ees puseriti, nagu oleks neid tema kitsa lõua jaoks liiga palju. „Mul on neist mõlemast palju fotosid. Ma võin sulle näidata, kui tahad.” Ta võttis välja portsigari ja valis värvilisest reast välja musta sigareti. „Kas see on džinn? Kas ma võin paluda, et sa mulle ka ühe telliksid? Mul on raha otsas.” Ta naeratas ja tõstis kaamera. „Ma kulutasin kõik oma Rollei peale.”