Külm maa. Ann Cleeves
Читать онлайн книгу.
nii kummaline ja veidi hirmutav tundunud, aga Simon oli tema regulaarne külaline, ühtlasi see, kes kutsus Magnusele kiirabi, kui vanamees rabanduse sai.
„Ma arvan, et talle oleks see päris meeldinud,” ütles Simon. „Tal oli selline kiiksuga huumorimeel. Vaatepilt, kuidas me kukkudes mudalaviini eest minema ukerdame, oleks talle nalja teinud. Ta ei olnud sedasorti, et oleks püüdnud iga hinna eest väärikaks jääda.” Hetk vaikust. „Mul on vaja sult nõu küsida.”
Jane tõstis jahmunult pilgu. Mõnikord Simon andis nõu, isegi siis, kui seda polnud küsitud. Lõpuks oli ta seda ju õppinud. Kuid Jane ei suutnud meenutada, et mees oleks kunagi nõu küsinud. „Ma pole kindel, kas oskan sind aidata. Milles asi?”
„Kas sa kuulsid, et üks naine sai maalihkes surma?”
„Jah, muidugi,” kostis Jane. „Ta oli, nagu ma aru saan, mõnes mõttes nagu naaber.”
„Kas sa tundsid teda?” küsis Simon ja jäi vastust oodates teda silmanurgast vaatama.
„Üldse mitte. Ma ei usu, et ta võis seal majas väga kaua elada.”
„Ma kohtusin temaga ükskord,” ütles Simon.
„Kus? Kas sa politseile oled öelnud?” Jane’ile tundus, et see tõmmu daam Tainist täidab järk-järgult kogu ta elu. Tal oli lausa tunne, et teda jälitatakse. Kas polnud tobe? Surnud naine ei saa kedagi jälitada.
„Ei.”
„Sa peaksid,” lausus Jane. „Nad ei ole ta nime veel kindlaks teinud. Ma rääkisin hommikul Jimmy Pereziga.” Ta pidas vahet. „Mismoodi sa teda tundsid?”
Taas vaikus, mis ei tahtnud katkeda. Noor kelner tuli arvega.
„Ma ei tundnud teda. Päriselt.” Simoni pilk rändas üle vee. „Kuid see oli üks õige imelik kohtumine.”
Jane sai aru, et kohe tuleb Simoni järjekordne lugu. „Mis mõttes? Kas sa käisid tema juures Tainis?”
„Ei, ei midagi sellist. Me kohtusime Lerwickis. Ja ma pole isegi kindel, kas ma peaksin sellest rääkima.”
„Aga muidugi sa pead!” Pealegi, Jane mõistis, et ta tahab sellest rääkida. Simonile meeldis igat sorti klatš. Ütles ise, et ta sellepärast hakkaski psühholoogiks, et see andis talle võimaluse piiluda teiste inimeste eludesse.
„Kas sa tead, et me asutasime šetlandlastele nõuandla? Väikese heategevusasutuse? Mis on väljaspool tervishoiusüsteemi ja millel pole alati aega ega oskusi intensiivseks tööks. Enamasti keskendume peredele, aga nõustame ka üksikisikuid, kui vaja. Kui nad on hädas.”
Jane noogutas. Sõbralik Shetland oli üks Simoni projektidest. Vajalik ettevõtmine, aga mõnikord tundus Jane’ile, et Simon käivitas selle vaid igavusest – sellestsamast rahutusest, mis pidevalt tegevust nõudis. Kuid ta lõi siiani kaasa ja sõitis nüüdki kolm korda nädalas Lerwicki nõuandlasse.
„Ühel õhtul nädalas on meil eelregistreerimiseta vastuvõtt,” jätkas Simon. „Tavaliselt mina ja mõni vabatahtlik. Sageli ei tule kedagi ja me võime mõnusalt keelt peksta ning teed juua.” Vaikushetk. „Aga tol õhtul olin ma üksi.”
„Ja see surma saanud naine tuli sinu juurde?”
Simon noogutas.
„Kunas see juhtus?” küsis Jane, kes oli juba elevil.
„Kümne päeva eest.”
„Mis ta tahtis?”
„Ma pole kindel, kas ma tohin sulle rääkida.” Korraga oli ta tõsine. „See on konfidentsiaalne. Me anname selle kohta kindla lubaduse kõigile, kes meie juurde tulevad.”
„Aga ta on surnud!” Jane ütles seda nähtavasti valjemini, kui kavatsetud, sest kaugemas lauas jäi üks naine teda vahtima. Ta võttis vaiksemaks. „Isegi kui sa mulle ei räägi, siis politseile pead ikka rääkima.”
„Sellepärast ma su nõu tahtsingi. Mulle tundub, et ma teadsin, mida sa arvad,” ütles Simon aknast välja vaadates. Esimest korda pärast seda, kui Jane tema lauda tuli, istus ta rahulikult paigal.
„Sa pead Jimmy Pereziga rääkima. Ta elab koos Fran Hunteri tütrega Ravenswickis. Sa kindlasti tunned teda.”
„Olen teda maja juures näinud, aga pole temaga õieti kunagi juttu ajanud. Astusin korra pärast Frani surma läbi, kuid ta ütles otse, et ei soovi mu seltskonda ega abi. Võib-olla läksin liiga vara, aga pärast seda ma uuesti minna enam ei tahtnud.”
„Ma tulen kaasa, kui tahad,” ütles Jane. „Ma tunnen teda ja mul pole täna õhtupoolikul midagi erilist ees.” Ta vaatas vastust oodates Simoni poole ja märkas, et hoiab hinge kinni. Jane tahtis pööraselt koos temaga jaoskonda minna. Ta tahtis selle tõmmu naise kohta teada saada kõik mis võimalik. Kui Kevin ta juures Tainis käis, siis oli selle taga enamat kui lihtsalt uudishimu surnud võõra vastu. Ta tõusis. „Noh, kas lähme?”
Simon kõhkles veel vaid hetke ja tõusis siis samuti. „Tundub,” lausus ta, „et ega mul eriti valida ei ole.”
Ehkki Jane oli maininud Simonile Jimmy Perezi nime, ei arvanud ta, et nad temaga kohtuvad. Ta oletas, et avaldusi võtab vastu mõni madalamas auastmes politseinik. Aga kui ta valvelauas istuvale konstaablile ära seletas, miks nad tulid, ilmus välja Jimmy isiklikult, tervitas neid ja kutsus oma kabinetti. Ta pakkus neile kohvi.
„Hea oli sind Magnuse matustel näha, Simon. Ma tean, et talle su külaskäigud meeldisid.”
„Kahju, et matused ise nii dramaatiliseks kujunesid.”
„Magnus rääkis ikka, et nõlvadel karjatatakse liiga palju lambaid,” ütles Perez. „Ma kujutan ette, kuidas ta nüüd itsitab: Näete, poisid, maju ütlesin teile.”
Simon naeratas. „Ja ma just ütlesin Jane’ile, et tal oli kiiksuga huumorimeel.”
Jane oli kartnud, et võib-olla ta saadetakse vestluse juurest minema ja palutakse kõrvaltoas oodata, kuid nii Simon kui Perez paistsid seda võtvat enesestmõistetavana, et ta jääb kohale. Väljas tõmbus taevas heledamaks ja kajakad paistsid halli laotuse taustal väga valgena.
„Niisiis,” ütles Perez, „räägi mulle kohtumisest selle naisega.” Ta nõjatus tooli seljatoele.
„Kõigepealt tuli telefonikõne. Meie nõuandlal on hädaabinumber. Ööpäevaringset teenust me pakkuda ei saa – me pole samariitlased ja meil pole piisavalt vabatahtlikke. Kui kedagi ei ole, vastab automaatvastaja ja ütleb lahtiolekuajad, aga kui ma olen kohal, võtan ise kõne vastu.”
„Mis mulje sul sellest esimesest kõnest jäi?” küsis Perez ja pidas vahet. „Oletan, et selle ameti peal õpitakse inimesi kiirelt liigitama.”
„Ta tundus üsna rahulik olevat,” vastas Simon. „Kindlasti mitte purjus. Ega maniakaalne. Kuid tema hääles oli mingi vaikne meeleheide. Ütleksin, et kui ta rääkis enesetapust, siis võis ta seda tõsiselt mõelda.”
„Ja kas ta rääkis enesetapust?”
„Minu mäletamist mööda ütles ta nii: Ma olen lõppu jõudnud. Ma ei suuda enam.”
Jane meenutas Brae kaupluses nähtud naist. Ta paistis rahulik ja isegi rõõmus. Milline muutus oli mõjutanud tema elu selle nädala jooksul pärast Simoniga ühenduse võtmist? Kas see mees, kes ta auto peale võttis? Kas tema muutis naise elu? Jane’i vaimukõrvas karjus keegi: Vähemalt ei olnud see Kevin. Kui oleks olnud, oleksid sa tema auto isegi selle ilmaga ära tundnud.
„Kas ta selle esimese telefonikõne ajal sulle ka oma nime ütles?” Seda küsis taas Perez – vaikselt ja ettevaatlikult, nagu oleks ta ise psühholoog. „Mainisid, et ütlesid talle enda oma.”
Simon ei vastanud kohe. „Ta ütles, et ta nimi on Alissandra. Aga ma ei mäleta, millal. See võis olla telefonis, aga ka siis, kui ta pärast minu juurde tuli.”
„Alissandra? Oled kindel?” Nimi paistis Perezile erilist huvi pakkuvat.
„Ebaharilik