Külm maa. Ann Cleeves

Читать онлайн книгу.

Külm maa - Ann Cleeves


Скачать книгу
See perekond oli talle pakkunud kaks päeva tasuta lapsehoidu ja vähim, mis ta tänutäheks teha võis, oli nõustuda nende külalislahkusega.

      „Räägitakse, et see naine, kelle maalihe Tainist välja kandis, oli mõrvatud,” ütles Tom. „On see tõsi, Jimmy?”

      Perez ei hakanud küsima, kes seda ütles. Shetlandis levisid uudised nagu kulutuli. „Surma asjaolud on klassifitseeritud kahtlaseks.” Ta mõistis, et see kõlab jälle ametlikult. „Sa ei tea temast midagi? Meie teada elas ta Tainis.” Siis tuli talle äkki üks mõte ja ta pöördus Kathryni poole. Seda oleks ta pidanud küsima juba varem, hoolimata sellest, et James Grieve’i väitel ei olnud surma saanud naine kunagi sünnitanud. „Sealt ühtki last koolis ei käinud, eks ole?”

      Kathryn raputas pead. „Meile pole avamisest saadik uusi lapsi tulnud ja ükski õpilane ei ela Tainis.”

      „Aga sina, Tom? Kas sa selle naisega kunagi kohtusid? Tumedad juuksed, võõrapärane välimus. Mitte kohalik.” Sest Tom Rogerson paistis kõiki tundvat. Ta oli sillaks saarerahva ja inglismannide, naftatootjate ja keskkonnakaitsjate vahel. Oma laheda käitumise ja võluva olekuga tõmbas ta ligi ülestunnistusi ning kuulujutte.

      „Ma ei mäleta, et oleksin temaga kohtunud, ja selle põhjal, mis ma kuulen, ta oleks mulle ju meelde jäänud, mis?” Ta naeratas riivatult, peaaegu silma pilgutades.

      Perez vaatas Mavis Rogersoni poole, aga too ei teinud teist nägugi. Perez oli kuulnud jutte, et Tom on väikestviisi naistemees, aga võib-olla talle lihtsalt meeldis selline maine ja ta mängis kaasa. Küllap Mavis Rogerson teab isegi, mõtles Perez, et edeva keskealise mehe esinemist ei maksa liiga tõsiselt võtta. „Ega sina pole temast midagi kuulnud?” päris ta naiselt. „Me ei tea siiani tema nime, kuid usume, et eesnimi on Alissandra. Võib-olla lühidalt Alis.”

      Mavis raputas pead. „Anna andeks, Jimmy, ma teen viimasel ajal ainult mõne vahetuse Punase Risti poes. Ütlen kindlalt, et meil pole sellist ostjat käinud nagu see sinu naisterahvas.” Perez mõtles, mismoodi võiks välja näha elu sellise mehe kõrval nagu Tom Rogerson, kes veedab enamiku õhtuid koosolekutel, aga Mavisel endal leidub talviti harva põhjust lahkuda sellest hämarast ja üsna klaustrofoobsest majast.

      „Meile öeldi, et esmaspäevast töötab kool nagu tavaliselt,” lausus Kathryn.

      Perezil oli hea meel, et tema visiit Rogersonide poole ei kujune regulaarseks. Uudis muutis ta korraga suuremeelseks. Ta võttis teisegi kruusitäie teed ja kiitis Mavist küpsetiste eest, aga kui ta varsti pärast seda Cassiega lahkus, valdas teda vabanemistunne. Elu hakkas tasapisi rööpasse tagasi minema; järgmisel päeval oodati Cassiet mõne sõbra seltsis nädalavahetust veetma. Ja kohale jõuab Willow Reeves.

      Willow helistas varsti pärast seda, kui Perez oli Cassie magama pannud. Ta oli kaminasse tule teinud ja majas oli soe.

      „Ma olen päev otsa teie heaks tööd teinud, inspektorihärra.”

      „Me usume, et teame tema eesnime,” vastas Perez. „Alissandra. Mõtlesin, et ehk on ta ameeriklanna – selle maalihkes purustatud maja omanik.” Perez imestas, miks talle see mõte nii vastumeelt on. Kas sellepärast, et tal oli romantiline visioon hispaania iludusest, kes on neil saartel võõras, aga mitte keskealisest ameeriklannast, kelle tädi elas Shetlandil? Mitte kellestki põhja poolt pärit reserveeritud ja kinninööbitud isikust, kes tuli kontrollima, kas tema pärandvaraga on kõik korras?

      „Haa! See klapib sellega, mis meie leidsime!” kuulutas Willow võidukalt. „Keegi Alissa Sechrest broneeris jaanuari algul praamipileti. Ma oletan, et see ongi sinu tapetu. Laevareisijad ei pea isikut tõendavat dokumenti näitama, kuid see oleks liiga suur kokkusattumus, kui tegemist oleks teise naisterahvaga.”

      Niisiis oli neil nüüd olemas nimi. Nad saavad Taini viimase üürilise Craig Hendersoni käest küsida, kas ta oli maja omanik. Kuid jälle tundis Perez väikest pettumust. Sechrest ei olnud Lõuna-Euroopa nimi. Ta tundis, kuidas nägemus surnud naisest tal peost libiseb; naine omandas hoopis teise identiteedi.

      „Ta helistas nädal enne surma Sõbralikku Shetlandisse, see on üks heategevuslik nõuandla,” ütles Perez. „Jäi mulje, nagu mõtleks ta enesetapule.”

      „Aga tema surm ikka oli mõrv?”

      „James Grieve’i väitel pole selles kahtlust.” Ta sirutas jalad tulele lähemale. „Ja kui teda päev enne maalihet viimast korda nähti, näis ta peaaegu rõõmus olevat.”

      „Noh, me kõik võime näidelda, kui vaja. See ei sega sisimas meeleheitel olemast.”

      Perez ei osanud sellele vastata. Ta ei suutnud kujutleda, et Willow Reeves võiks kunagi meeleheitel olla. Ta oli kõige tugevam ja visam hing, keda Perez elus kohanud oli. „Ma tulen homme sulle lennujaama vastu,” ütles ta. „Me võime Lerwicki poole sõites kinni pidada ja sündmuskoha üle vaadata.”

      Liini teises otsas valitses lühikest aega vaikus. „Ma ootan seda, Jimmy.” See oli öeldud kergel toonil, ent Perez sai aru, et mõeldud tõsiselt. Ta hakkas vastama, kuid ühendus oli juba katkenud.

      Taini eelmine üürnik Craig Henderson saabus Aberdeenist Sumburghi tund aega enne seda, kui pidi maanduma Willow’ lennuk Invernessist. Ilm oli selgem ja lennukid tulid õigel ajal, lähenedes ida poolt ja maandudes vastu tuult. Sandy oli koos Pereziga, ehkki nad olid tulnud eraldi. Sandy oli Craigi koolivend ja teda ära tundes viipas käega, kui mees pagasikarusselli manu lonkis. Craig oli päevitunud ja heas vormis ning tema käsipagas koosnes elegantsest nahksumadanist. Ta sobinuks paremini Dubaisse kui Sumburghi. Perez jälgis nooremate meeste kohtumist eemalt. See kulges viisakalt, kuid võis aru saada, et südamesõbrad nad ei ole. Sandy juhatas Craigi kabineti poole, mille nad olid lennujaama töötajatelt oma kasutusse saanud. Nüüd liitus nendega Perez, kes tutvustas ennast.

      „Nii et kõrge ülemus ka kohal, mis?” tähendas Craig. „Kas nad ei usalda sind, Sandy? Sul veel ikka hoidjat vaja? Noh, see on mõistlik.” Ta istus laua taha.

      Kabinet asus väljuvate lendude ootesaali lähedal ja aknast avanes vaade lennurajale. Eastern Airwaysi tšarterlend oli äsja kohale toimetanud grupi Sullom Voe töötajaid ja need kõndisid lennuki juurest lennujaama poole.

      Hetk vaikust, mille katkestas Craig. „Milles asi, Sandy? Mida mulle süüks pannakse? Olen pool aastat ära olnud, nii et ma ei usu, et sul seekord õnnestuks mulle midagi kaela määrida.” Ta hääldus oli endiselt šetlandipärane, toon lõbus ja pisut ülbe.

      Perez oli Hendersoni registri üle vaadanud. Teda oli karistatud kõrtsikakluse eest Lerwickis ja Sandy oli olnud see politseinik, kes ta vahistas, mis seletas torget.

      „Me soovime vaid pisut infot,” kostis Sandy. „Muud midagi.”

      „Ja sellega ei oleks võinud oodata mõne tunni, kuni ma jõuan koju, käin duši all ja võtan ühe õlle?” Craig tõstis pilgu ja korraga ta hääletoon muutus. „Ega perega ei ole midagi juhtunud? Või on isa jälle haigeks jäänud? Tal oli aasta tagasi südamerabandus, aga pärast seda on ta justkui kõbus olnud.”

      „Ei midagi sellist,” raputas Sandy pead. „Kas sa sellest maalihkest kuulsid, mis Sumburghi maantee paariks päevaks ära blokeeris?”

      „Ema saatis mulle sõnumi, aga selle ma sain kätte alles Aberdeenis.”

      „Maalihe läks läbi Taini, purustas maja täielikult ja me leidsime õuest naise surnukeha. Sina olid viimane, kes seda maja üüris. Me alles püüame kindlaks teha naise isikut ja mõtlesime, et ehk sa saad aidata. Kuidas see juhtus, et sa seal elasid?”

      Perez istus lauast kaugemal ja märkas, et ta mõtted on mujale läinud. Nüüdseks peaks Willow juba Invernessis lennukis istuma. See peaks olema isegi õhku tõusnud. Ta pidi ennast sundima, et tähelepanu toimuvale suunata.

      Kõneles Craig. „Ma töötan lepingu alusel Lähis-Idas. Kuus kuud seal ja kolm kuud vaba. See sobib mulle hästi. Puhkuse lõpus igatsen ma Shetlandilt tagasi tööle saada. Ja palk on hea. Mu vanemad näeksid hea meelega, et veedaksin kogu puhkuse nendega, aga seal on mul jälle selline lapse tunne. Nad tahavad teada,


Скачать книгу