Külm maa. Ann Cleeves
Читать онлайн книгу.
tuli talle järele, kuid pani käe Perezi õlale. „Jimmy, ära liiga lähedale mine. Mägi ei ole päris stabiilne. Võib uus lihe tulla. Pole mõtet eluga riskida.”
Perez noogutas. Ta nägi, et matuselised on jõudnud parklasse, kust sõideti põhja poole, viies kaasa ka neid sõpru, kes elasid õnnetuspaigast lõuna pool. Perez oletas, et nad lähevad rahvamajja. Naistel on võileivad valmis tehtud. Milleks lasta neil raisku minna, ja lonks kuuma jooki kulus kõigile ära.
„Peaksime nende juurde minema, Jimmy,” ütles Kevin Hay. „Me ei saa siin midagi ära teha.” Nad kuulsid kaugemalt sireene. Ta vaatas uuesti mäekülge, tundes muret uue lihke pärast.
„Sina mine. Ma pean nagunii siia jääma,” ütles Perez majatagust silmitsedes. Seal oli köögiseina vastas olnud varjualune, mis oli täiesti kadunud: muda oli klaasi ja lainepleki ilmselt minema pühkinud. Kuid selle taga seisis peaaegu tervena kivimüür, mis eraldas väikest aeda tagapool laiuvast karjamaast; nähtavasti oli mudavool tunginud läbi avause, kus kunagi oli olnud puust värav. Mida serva poole, seda sakilisemad olid müüriservad, meenutades ülesharutatud kudumit, kuid mõlemal pool avaust seisis müür üsna kindlalt. Maalihe oli siia kandnud teel talust kaasa haaratud asju. Perez märkas voodipeatsit ja paari plastist aiatooli, mis pidid pärinema varjualusest. Ja seal oli veel midagi, mis halli seina ja musta maapinna taustal eredalt silma torkas. Kärtspunane laik. Punasem kui veri.
Ta laskus ettevaatlikult nõlvast alla. Hääbuv maalihe oli siia jätnud naisterahva laiba. Tal oli seljas punane siidkleit – eksootiline, glamuurne. Mitte just asi, mida kanda Shetlandil ühel veebruarikuu päeval, isegi kui kandja oli parajasti toas, kui mullalaviin ta minema pühkis. Naise juuksed ja silmad olid tumedad ning Perez tundis temaga veidrat atavistlikku sidet. Naine võis olla hispaanlanna nagu Perezi enda kauged, sajanditetagused esivanemad. Kevin Hay kõndis juba tagasi autode poole ja Perez seisis üksinda surnu juures, kuni päästjad kohale jõudsid.
2. peatükk
Maalihe tekitas kaose. Peamaantee Lerwickist Sumburghi lennujaama pidi jääma suletuks vähemalt järgmise päevani ja just seal, kus maapind libisenud oli, puudusid ka teed ümbersõidu korraldamiseks. Sumburghi lennud suunati ümber peasaare põhjaosas asuvale Scatsta lennuväljale, mida tavaliselt kasutati vaid nafta ja gaasiga seotud liikluse jaoks, kuid nüüd selle läbilaskevõimet suurendati. Ärimehed saatsid volikogule elektroonilisi kaebekirju, otsekui võinuks nemad käsutada loodusjõude, ja broneerisid seejärel praamikohad. Elektriliinid olid maas – maalihe oli postid kaasa haaranud ja minema vedanud. Saare lõunaosas panid need õnnelikud, kellel oli veel alles väike generaator – neid kasutati enne võrguelektri tulekut ja hoiti nüüd hädaolukordade tarbeks –, selle käima. Teised ajasid läbi küünalde ja petrooleumilampidega.
Õnnetusele järgnenud päeval oli Jimmy Perezil palju tegemist. Kuna ta oli ülemus, siis seisnes see peamiselt nõupidamistes: volikoguga, et tagada tee avamine nii kiiresti kui võimalik; sotsiaalteenistustega, et nõrkadele ja vanadele toitu veetaks ning et nende majad soojad oleksid. See polnud otseselt politseitöö, kuid saartel tuli olla paindlik. Talle ei meeldinud istuda politseijaoskonnas nagu puuris ja pidada lõputuid koosolekuid. Ja aina sadas; ta silmitses halli linna ning pilveudus silmapiiri mere ja taeva vahel. Täna taevas vaevalt et selgineb.
Kolleegid tegelesid peaasjalikult maalihkes surma saanud naise isiku tuvastamisega. Niipalju kui nad öelda oskasid, oli ta ainus ohver. Siidkleidil ei olnud taskuid ja ei leitud ka käekotti. Seega ei olnud midagi, mille abil teda identifitseerida, ei krediitkaarti ega passi. Tuletõrje ütles, et tema asjade otsimiseks varemeis majja siseneda on veel liiga ohtlik. Näo alaosa, lõug ja nina olid tundmatuseni moonutatud ning haavad olid ka kuklas; Perez oletas, et libisev mäekülg haaras ta kaasa ning loopis ja peksis teda, kuni lõpuks kivimüüri kõrvale lebama jättis. Kuid naise laup ja silmad olid kummaliselt terved. Nahal leidus küll kriimustusi ja rebendeid, kuid näo selle osa struktuur oli jäänud lõhkumata. Perezile vaatasid vastu naise tumedad silmad. Perez lootis, et ta sai surma esimesest hoobist või et see lõi ta vähemalt oimetuks, nii et ta pärast enam ei tundnud, mis temaga toimub. Mees tundis tema vastu endiselt seda veidrat ja irratsionaalset kiindumust, mida ta oli tajunud juba sündmuskohal.
Nad oletasid, et naine oli selles pooleldi purustatud ja turbamudaga täidetud talumajas peatunud. Võib-olla oli ta puhkusel. Eelmisel päeval oli olnud valentinipäeva eelõhtu ja Perezi peas keerles mõte, et ta proovis punast kleiti oma armsamale mõeldes. Veendumaks, et ta näeb järgmisel õhtul ilus välja. Võib-olla oli tal kavas mehele õhtusöök valmistada. Midagi vürtsikat ja vahemerelist, kus oleks piprakaunu ja tomateid, mis on sama punased kui kleit. Perez teadis, et kõik see on fantaseerimine, aga ei saanud pidama. Ta tahtis, et naisel oleks nimi.
Nad polnud ikka veel suutnud kindlaks teha maja omanikku, ehkki nimi oli neil olemas: Tain. Paistis nõnda, et keegi Ameerikas elav naine oli selle pärinud oma vanalt tädilt. Külas räägiti, et ta üüris maja välja lühiajaliselt. Omanikul oli plaan maja korda seada ja siis juba pikemaks ajaks üürile anda. Viimase üürilise vend Robert Henerson oli Kariibi mere kruiisil ja vend ise töötas kuskil Lähis-Idas. Kõik see võttis tuju ära ja tegi rahulolematuks. Perez teadis, et leidub mingi loogiline seletus ja et varsti ilmub välja keegi, kes ta tuvastab, kuid hetkel jäi surnud naine saladuseks, toites Perezi kujutlusvõimet ja pannes teda ennast naeruväärsena tundma.
Surnukeha saadetakse praamiga Aberdeeni lahkamisele ja Perez lootis, et kui patoloog James Grieve tööle asub, saavad nad tema nime teada hambakaardi abil, aga selleks võib kuluda mitu päeva. Kuid neil siin on tema kohta mingitki infot tarvis juba enne hambaarsti leidmist. Perez ei uskunud, et oleks mingit mõtet otsida saarelt. Naine ei olnud kohalik. Perez oleks teda linnas märganud või siis kuulnud tõmmust daamist, kes elab tema küla servas.
Oli kahe koosoleku vahe. Perez oli endale kohvi teinud ja vahtis aknast välja raekoja poole. Selle korpus paistis vaid varjuna halli taeva taustal. Sandy Wilson koputas uksele ja astus sisse.
„Ma olen rääkinud enamiku Lerwicki kinnisvaramaakleritega. Ükski neist ei tegelenud Ravenswicki majaga ega üürinud seda välja.”
„Siis tuleb omanik üles otsida,” lausus Perez endistviisi aknast vihmasadu vaadates. „Hukkunud naine võis olla sõber või sugulane. Kas me siiani ei tea, kellele maja kuulub?”
Sandy raputas pead. „See inimene, kes võis teada, on surnud.”
„Mida sa mõtled?”
„Magnus Tait. Ta kasvas üles koos Minnie Laurensoniga, tolle vanaprouaga, kes seal elas. Ta oleks ehk osanud meile juhatada, milline õe- või vennatütar võis maja pärida.”
Kuid Magnus oli rabanduse tagajärjel kaheksakümne viie aasta vanuselt surnud ja Perez taipas korraga, et tal on tarvis teda veel leinata. Magnus oli viimastel aastatel tema ellu kuulunud. Maalihe, mis matused järsult lõpetas, oli loomuliku leinamisprotsessi katkestanud. Vähemasti oli Magnus mulda sängitatud väärikalt, ta kirst oli hauda lastud enne, kui muda surnuaia üle ujutas.
Perez oli Franiga, oma kihlatuga, kohtunud tänu sellele, et too oli Magnuse naaber, ja pärast Frani matuseid oli talumees Perezi uksele ilmunud. Nähes välja nagu häbelik laps. Ta hoidis kramplikult käes kotti maiustustega, millest ta teadis, et need maitsevad Cassiele. „Tüdrikule. Su naine oli üts hea inime.” Pööras siis ringi ja kõndis mäenõlvast alla oma majja, küsimata enamat ja ootamata, et Perez temaga juttu puhuks või ta sisse kutsuks.
„Kas see punases kleidis naine ei võinud maja omanik olla?” Lõppude lõpuks, miks mitte? mõtles Perez. Ta oli surnud naise liigitanud eksootiliseks ja hispaanlannaks, aga võib-olla kannaks ka ameeriklanna punast siidkleiti.
Sandy kehitas õlgu. Ta ei tahtnud oletada, kartes eksimist.
„Ja sa oled kindel, et pole teatatud kellegi kadumisest?” Perezi arust ei saanud too naine peatuda seal majas üksinda. Või kui ta oli üksi, siis pidanuks ta saarerahvast tundma. Veebruar ei olnud see aeg, mil teha pikki jalutuskäike ja loodusvaateid nautida. Ja kui ta olekski sedasorti turist olnud, siis poleks ta riietunud nii, nagu ta leiti. Siis oleks tal olnud seljas sviiter ning jalas teksased ja villased sokid – isegi toas. „Millal nad majja sisse lähevad?”
„Varsti,”