Koju Ravenswicki jõudes oli Cassie uneaeg käes. Lõuna pool rassisid mehed endiselt teed puhastada ja võis kuulda raskete masinate summutatud mürinat, kuid viimasel ajal magas Cassie palju paremini. Painajad ilmutasid ennast harvem.

      Jimmy oli keetnud teed ja kamina kütte pannud, kui helistas Sandy. „Mis uudiseid sa mulle räägid, Sandy?”

      „Mõtlesin, et kas võiksin läbi astuda. On üks asi, mida ma tahan sulle näidata.”

      „Miks mitte.” Enam ei tundunud see sissetungimisena, kui majas, mida ta väga lühikest aega oli Franiga jaganud, käis mõni töökaaslane. „Aga ütle, kas me oleme punase kleidiga naisele nime leidnud?” Ta ootas nime – väikese lugupidamisavaldusena surnule.

      „Ühe nime,” kostis Sandy. „Võib-olla nime osa.”

      Ta saabus kiiremini, kui Perez oodata oskas. Ilmselt oli ta juba enne helistamist kodust lahkumiseks valmis. Ukselt kostis vaikne koputus ja Sandy astus sisse, kaasas väike puust kastike ja mõni pudel Unsti õlut. Sandy ise armastas heledat õlut, kuid teadis, et Perezile meeldib tummisem White Wife.

      „Meil vedas, et elame maalihkest põhjas,” tähendas Perez, „muidu oleksime samuti ära lõigatud ega pääseks linnagi.” Ta teadis, et Sandyle ei meeldi, kui teda kohe küsitlema hakatakse. Sandyl kulus mõtete korrastamiseks natuke aega ja Perezi tühijutt oli mõeldud talle väikese hingamisruumi andmiseks.

      „Ma käisin ennist Tainis,” ütles Sandy. „Poisid olid just niipalju puhtaks saanud, et võis sisse minna.”

      „Ega sa seest kedagi ei leidnud?” küsis Perez, kuid mõtles samas, et isegi Sandy oleks sellisest tõigast otsekohe teatanud.

      „Inimesi mitte. Ühe surnud kassi.” Sandy pidas vahet. „Ja see tundus pisut veider. Selles mõttes, et see oli ju puhkemaja?”

      Hea küsimus, mõtles Perez. „Me peame välja uurima, kes seda maja välja üürib. Homse päeva prioriteet. Võib-olla pakutakse seda eraviisiliselt Promote Shetlandi või Visit Scotlandi koduleheküljel. Kellelgi peab tolle ameeriklasest omaniku telefoninumber olema.” Paus. „Aga sul on õigus. Kass sellises majas on tõesti pisut veider.”

      „Ma arvan, et naise nimi on Alis,” ütles Sandy. „S-iga lõpus. Kui see on ametlik nimi. Ma ei leidnud midagi kasulikku, näiteks passi, aga oli see.” Ta asetas kastikese hästi ettevaatlikult lauale, nagu oleks tegemist hinnalise kingitusega. „See oli kapis ja ei olnud maalihkes vähimatki viga saanud.”

      Alis. Kindlasti lühend. Perez avas kaane ja võttis fotod välja. Ühel keegi vanapaar aias puust pingil istumas. Pink paistis asuvat liivasel pinnal. Naisel oli seljas lilleline suvekleit; mehe nägu oli pruun ja kortsus nagu vana nahatükk. Naine paistis üsna tõsise või isegi vaenuliku moega olevat, ta jalad olid otse vastu maad toetatud; mehe põlved seevastu kergelt harali ja näol lai, tühje hambakohti paljastav naeratus. Mõlemad kissitasid kergelt silmi, sest ere päike paistis neile näkku.

      „Mis sa arvad, kus see on võetud? Ütleks, et kuskil soojal maal. Kreekas? Hispaanias?” Perez lootis, et Hispaanias. Ta tahtis uskuda, et Alis pärines tema esivanemate kodumaalt. Perez kujutles maastikku, mis lõhnab tüümiani ja oliiviõli järele.

      Sandy raputas pead. Ta ei teadnud soojadest maadest midagi. Kuidas ta võinuks, kui ta polnud kuskil mujal elanud kui Shetlandil?

      „Ma ei tea. Sellise pildi võib päikesepaistelises aias teha igal pool maailmas. Tagaplaan on kõik udune. See võiks olla isegi Shetland mõnel ilusal südasuvisel päeval.”

      Kuid Perezi mõttelend oli ta juba Hispaaniasse kandnud. „Mis sa arvad, kas need on tema vanemad? Nad on selleks sobivas eas.”

      „Jaa, võivad olla,” kostis Sandy aeglaselt õlut mekkides ja jälgides, kuidas Perez teise foto võtab.

      Umbes viie- ja seitsmeaastane laps, mitte pingil, vaid mänguväljakul kiikedel. Kiige all seesama liivane pinnas. Tüdruk oli vanem. Tal olid jalas lühikesed püksid ja seljas džemper ning ta vaatas trotslikult kaamerasse. Tal oli umbes sama vähe hambaid suus kui vanamehel, kuid Perez oletas, et talle kasvavad uued. Poisil olid lokkis juuksed ja naeratus, mis pidi sulatama vanaprouade südamed. „Ja need on Alisi lapsed?”

      Nüüd oli selge, et Perez kõneleb iseendaga, ja Sandy ei katsunudki vastata. Perez pööras pildid ümber, lootes tagaküljelt leida nime ja kuupäeva, kuid seal ei olnud midagi. „Aga kust sa siis selle nime võtsid, Sandy?”

      „Kirjast,” ütles Sandy ja noogutas kasti poole. „Ma ei ole seda läbi lugenud. Jätsin sulle.”

      Perez pani kirja enda ette lauale. Ülaservas saatja aadressi ei olnud. Käekiri oli ilus ja üpris korralik. Talle tundus, et see pidi olema kirjutatud kunagi ammu. Isegi vanemad inimesed saatsid nüüd e-kirju ja tekstisõnumeid. Kirjutamise kunst oli unustatud ja kõik käsitsi paberile pandud sõnumid, mis ta viimasel ajal oli saanud, olid lohakad ja räpakad.

      Allkirja ei olnud, ainult rodu suudlusi, ja Perez küsis endalt, millele see vihjab. Võib-olla oli tegu abielumehega, kes ei tahtnud oma truudusetusest tõendeid jätta. Keegi ettevaatlik hing, kes jättis kõik võimalused lahtiseks, hoolimata oma lubadusest nüüdseks surnud naisele. Või siis tundus kirjutajale, et nimi on liigne. Loomulikult sai Alis aru, kes kirjutab.

      „See on kõik, mis sa leidsid?” Perez püüdis ärritust mitte välja näidata, kuid tema jaoks olid need paar sissevaadet naise ellu häirivad. Ta võiks kokku panna loo tõmmust daamist, tema vanematest ja lastest ning Shetlandi mehest, kes temasse armus, kuid see oleks väljamõeldis. Ta vajas midagi konkreetsemat, mis aitaks naise isiku kindlaks teha.

      „On see raamat. Mõtlesin, et siit võib sõrmejälgi leida.”

      „Need aitavad meid vaid juhul, kui ta on meie andmebaasis.”

      „Ma otsisin väga põhjalikult, Jimmy.” Perezi jõupingutustest hoolimata oli Sandy võtnud ta sõnu kriitikana. „Tain on väike koht ja sees oli vähe alles. Kui me otsime läbi õuele jäänud prahi, võime edukamad olla.”

      Perez ei vastanud kohe. „Kas Shetlandi Raadio üleskutsele keegi reageeris?”

      „Helistas Jane Hay,” vastas Sandy. „Talle tundus, et ta võis nädala aja eest näha üht kirjeldusele vastavat isikut