Originaali tiitel:

      Barbara Cartland

      In Search of Love

      2006

      Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele AMOR.

      Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigusvastane ja seadusega karistatav.

      Kaane kujundanud PS Kujundus

      Toimetanud Elle Hein

      Korrektor Inna Viires

      © March 2006 by Cartland Promotions.

      All rights reserved.

      Trükiväljaanne © 2012 Kirjastus AMOR

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Raamatu nr 10592

      ISBN (PDF) 978-9949-20-289-8

      ISBN (ePub) 978-9916-11-047-8

      Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      „Kui sa armud, siis tahad laulda koos lindudega, tantsida koos haldjatega, hüpata üle kuu. Tõepoolest, see on maailma oivalisim tunne.”

      Barbara Cartland

      Esimene peatükk

      1889

      Cunninghami krahv oli lõpetamas oma hommikust ratsasõitu ja tema pilgule avanes Cunningham Hall, suurejooneline hoone, mis oli juba aastaid kuulunud tema perekonnale.

      Hoone oli ehitatud 17. sajandi alguses ja järgmise paarisaja aasta jooksul oli sellele lisatud mitu tiibhoonet. Nüüd helendas see kauni, imposantse ja suursugusena hommikupäikeses.

      Robertile, järjekorras kuuendale krahvile, oli see tiitel kuulunud kaheksa aastat, ning tema tegevus vastas ta seisusele nii hästi, et naabrid siin Kenti nurgakeses pidasid temast väga lugu.

      Robert oli mees parimais aastais. Veidi üle kolmekümne aasta vana, ilusa energilise näo ja sügavsiniste silmadega. Tema suu oli kindlajooneline, aga ta võis ootamatult naerma puhkeda ja täiesti teiseks muutuda.

      Tol hommikul tallide poole galopeerides märkas ta kohe kellegi tõlda, milles tundis ära Sir Quentin Sudbury, Kenti maakonna lord-asevalitseja sõiduki.

      Krahv ägas.

      Kui üldse oli midagi, mida ta ei sallinud, siis olid need inimesed, kes külastasid teda enne hommikusööki. Ja kui üldse leidus kedagi, kes oli tema meelest tüütu, siis oli see just lord-asevalitseja.

      „Tahaks teada, mis küll täna viltu on?” küsis krahv endalt majja astudes.

      Kui tegemist on vaid rahaga, siis tuleb tal arvatavasti kukrut kergendada. Krahv Robert oli rikas, isegi pärast seda, kui oli õdedele kaasavara välja jaganud.

      Õdedest kaks olid temast vanemad ja olid abiellunud juba isa eluajal. Kaks olid peaaegu tema enda vanused kaksikud ja viies, temast palju noorem, oli abiellunud alles aasta tagasi.

      Isa meelest kujutasid viis tütart endast suurt rahalist koormat. Niisuguseid mõtteid põhjustas aga see, et ta oli meeletult ekstravagantne ning aina ostis hinnalisi maale ja mööblit.

      Pärast tema surma leidis aga Robert, et paljud maalidest polnud need, mida nad teesklesid olevat. Isal polnud kogemusi võltsingute kindlakstegemisel ja paljud tema „parimaist” ostudest olid väärtusetud.

      Samuti leidis Robert, et mõisaski on vaja palju ümber korraldada. Talud olid mõnevõrra hooletusse jäetud. Isegi aed vajas rohkem tähelepanu ja kujutlusvõimet, et muutuda nii silmapaistvaks, kui see peaks olema.

      Sama käis ka metsa ja isegi läbi mõisamaade voolava jõe kohta.

      Krahv oli mõned ehtsad maalid maha müünud, koju jäänud õdedele nende osad kätte andnud ja ülejäänud raha investeerinud mõisa kordaseadmisesse, sest isa polnud majapidamise eest kuigi hästi hoolt kandnud.

      Lõpuks olid krahv Roberti jõupingutused vilja kandnud. Tema sissetulekud kasvasid, kuni ta sai jälle nii jõukaks, nagu Cunninghami krahvilt oodati.

      Ta mäletas oma uhkustunnet, kui onu James ütles: „Kui sa suudad kõike seda teha juba praegu, mis siis veel kahekümne aasta pärast saab? Missuguse vägeva päranduse jätad sa oma pojale!”

      Krahv naeris ja vastas: „Kõigepealt pean ma poja saama!”

      „Noh, kiirusta siis ja vali mõni daam välja. Milline pruut ei tahaks tulla sellisesse kodusse?”

      „Ma pean olema kindel,” sõnas krahv, „et too daam armastab mind, mitte üksnes mu maja.”

      Onu James naeris selle peale.

      „See on tõsi,” nõustus ta. „Sa pead olema väga tähelepanelik. Naised armastavad tiitleid.”

      Krahv oli selle tõe juba avastanud. Vanemad rääkisid avalikult oma soovist, et nende tütrest saaks mõisas uhket elu nautiv krahvinna. Seni oli Robert suutnud kõigiga distantsi säilitada.

      Lord-asevalitsejast polnud aga võimalik eemale hoida ja seepärast astus krahv otsustavalt mööda koridori, mis viis elutuppa.

      See oli kütkestav tuba, mille aknad avanesid aeda. Ühes nurgas ilutses 18. sajandist pärinev kirjutuslaud. Sellel olid asupaiga leidnud kullast tindipott ja kuldsed sulepead, millega tema vanaisa ja isa olid tähtsaid kirju allkirjastanud ning mida nüüd tema ise kasutas.

      Robert oli siia toonud mõned väga väärtuslikud lemmikmaalid. Ta armastas seda ruumi täpselt samuti, nagu enne teda oli seda armastanud tema isa ja veelgi varem vanaisa.

      Täna aga, nähes Sir Quentin Sudburyt ootamas, polnud tal hoopiski hea tuju. Lord-asevalitseja oli krahvi järel Kenti suurim maaomanik ja tüütas Robertit pidevalt ühe palvega teise järel.

      Krahv oli alati säilitanud head suhted Sir Quentiniga. Ta oli andnud enam-vähem nii palju, kui temalt oodati, või osanud palveid nii võluval viisil tagasi lükata, et lord-asevalitseja oli tema juurest lahkunud päris rahulolevana.

      Nüüd naeratas Robert vaevaliselt, sirutas käe välja ja ütles: „Te tulite väga vara või jäin ma ehk ise tavapärasest hilisemaks. Hommik on nii suurepärane, et ma vist ratsutasin kauem kui muidu.”

      „Sul on õigus, Robert,” vastas lord-asevalitseja. „Hommik on imekaunis! Olin kindel, et sa oled läinud ratsutama. Jäin aga ootama, sest mul on sulle öelda midagi väga iseäralikku.”

      „Mida te minult soovite?”

      Valitses vaikus. Näis, et lord-asevalitseja ei teadnud, kuidas alustada, aga lõpuks ta sõnas: „Sellest peale, kui sa said päranduseks selle maja ja maavaldused, on sinust olnud meie maakonnale suur kasu ja sa oled kõige imetlusväärsemal viisil asunud oma isa kohale.”

      Krahv tänas viisakalt, kuid imestas omaette, kuhu see jutt küll viia võiks. Ta mõtles, et Sir Quentin tundus väsinud ja nägi välja mitmeski suhtes palju vanem kui nende viimasel kohtumisel.

      Nüüd pöördus külaline otse krahvi poole, sirutades käe nagu midagi anudes välja.

      „Tulin siia, et rääkida millestki ebatavalisest,” ütles ta. „Lühidalt öeldes puudutab see minu tütart Vandat.”

      „Teie tütart!” hüüatas krahv. „Mis lahti? Kas ta on haige?”

      „Mul on heameel öelda, et ta pole haige. Ta on vägagi terve ja suudab ratsutada sama kiiresti kui sa ise.”

      „See on tõepoolest tõsi,” nõustus krahv naeratades. „Olen teda alati imetlenud, kui ta hobuse seljas istub ja, veelgi enam, olen öelnud, et ta võib soovi korral ratsutada minu hobustega – isegi kõige parematega –, millal aga tahab. Seda ei lubaks ma aga mitte ühelegi teisele daamile. Ja vaid väga vähestele