Armastuse otsingul. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
elus minu kohale. Kellegagi, kes hoolitseks tema eest nii, nagu see on õnnestunud minul.”
Krahv oli üllatunud.
„Te teate, et kui Vandal peaks iganes tekkima mingi mure, võite olla kindel, et ma olen tema sõber ja kaitsja.”
„Ma lootsingi, et sa nii ütled,” kostis lord-asevalitseja. „Ma ei saa teha muud kui vaid loota, et näen teda abiellumas kellegagi, kes tema eest hoolitseb ja ta kunagi õnnelikuks teeb.”
„Sellepärast pole teil kindlasti vaja muretseda,” sõnas krahv. „Vandat imetletakse väga ja tal on palju kavalere.”
„Hmm!” ütles külaline häälel, mis näitas liigagi hästi, mida ta neist kavaleridest arvas. „Kõik nad on ennasttäis poisikesed. Sellepärast tulingi sinu juurde abi saama.”
„Aga austatud härra, kas soovite, et ma hakkaksin Vanda eestkostjaks? Või ehk tema hooldajaks, kes kaitseb teda varanduseküttide eest?”
„Eestkostjaks?” nähvas lord-asevalitseja. „Hooldajaks? Armas taevas, muidugi mitte. Ma tahan, et sinust saaks tema abikaasa.”
Krahv oli rabatud.
Mõne hetke suutis ta lord-asevalitsejale vaid otsa vaadata, nagu ei usuks ta tolle sõnu.
Siis sõnas mees võõral häälel: „Te palute mind – Vandaga abielluda?”
„Just nimelt! Sina, Robert, oled mulle alati meeldinud, juba sellest peale, kui sa olid väike poiss. Ma ei suuda kujutleda ühtki teist suguvõsa peale sinu oma, keda tahaksin enda omaga ühendada. Teie mõlemad olete juba aastaid sõbrustanud ja mis võiks olla veel parem teie abiellumisest? Olen veendunud, et saaksite ülimalt õnnelikuks.”
Hetkeks jäi krahvil hing kinni.
Ta oli harjunud agarate vanematega, kuid keegi polnud temaga käitunud nii sirgjooneliselt kui Sir Quentin.
Mõne aja pärast suutis ta öelda: „Miks te nii kiirustate? Ta on noor ja tal on küllalt aega.”
„Ta on kakskümmend neli aastat vana ja liigagi põikpäine. Kardan, et mõni selline, kes mulle ei meeldi, ahvatleb ta abielluma.”
„Aga see mees peab ju meeldima Vandale,” tuletas krahv vanahärrale leebelt meelde. „Lisaks pean olema aus ja teile ütlema, et mul pole abiellumisega mingit kiiret.
Olen nii tihti näinud, kuidas mu sõbrad on vigu teinud. Mõned on mulle rääkinud, et on kohutavalt õnnetud, aga ei saa midagi parata.”
„Olen absoluutselt kindel, et sina ei saaks mu tütrega õnnetuks,” vastas lord-asevalitseja, nagu otsustaks see asja.
Tekkis vaikus. Krahv mõistis, et tal on tegemist kohutavalt kangekaelse mehega. Kuid temagi oskas olla põikpäine.
„Arvan, et seda võime otsustada ainult meie Vandaga. Mitte keegi, isegi mitte teie, ei saa seda meie eest teha.”
„Aga ma juba ütlesin sulle, et sa saad kindlasti õnnelikuks,” põrutas lord-asevalitseja kannatamatult.
„Kardan, et see nõuab enamat kui teie kinnitused,” sõnas krahv lühidalt.
„Siis ütle mulle, mida selleks veel vaja on? Kaasavara? Vanda on juba niigi jõukas noor naine ja kui ma suren, saab ta veelgi jõukamaks.”
„Tänan teid, aga mul pole vaja raha pärast abielluda,” kostis krahv külmalt.
Ta mõtles, et see oli küll kõige ebamugavam olukord, mida ta üldse suutnuks ette kujutada. Kuidas rääkida sellest, mida tunneb süda, mehele, kes võtab kõike sõna-sõnalt?
Robertil oli hea meel, kui uks avanes ja ülemteener lausus: „Kõrgeaulise lordi hommikueine ei kõlba varsti söömiseks ja kokk soovib kõrgeauliselt lordilt küsida, kas ta peaks valmistama uue söögi?”
„Ei, muidugi mitte,” vastas krahv. „Tulen kohe einestama.”
Ülemteener kummardas ja lahkus toast, jättes ukse lahti.
Krahv pöördus lord-asevalitseja poole ja ütles: „Mõtlen kindlasti teie sõnade üle järele ja annan oma vastuse. Aga seda ei saa mitte mingil juhul otsustada paari minuti jooksul. Tegelikult kulub mul selleks arvatavasti mitu nädalat.”
„Kui sa vaid mõistaksid…”
„Seni aga ei tohi ma teid kinni pidada,” kostis krahv meeleheites. „Tean, et teil on palju ülesandeid. Tegelikult on mul tunne, et teil on poole tunni pärast linnas kokkusaamine. Te ei tohiks sinna hiljaks jääda.”
„Kavatsesin sinu kaasa võtta,” ütles Sir Quentin.
Robert surus maha oma pahameele sellise jultumuse üle ning ütles vaid: „Aga mina otsustan koju jääda. Head päeva, härra.”
Ta surus lord-asevalitseja kätt ja lahkus toast, andmata mehele võimalustki veel midagi öelda. Söögituppa jõudes sulges ta ukse enda järel kindlalt.
Ta istus laua äärde ja ülemteener asetas hommikusöögitaldriku kiiresti tema ette. Krahvi nägu ajas teenrile hirmu peale ning too oleks tahtnud teada, mis võis küll juhtuda, et kõrgeauline lord endast nii väljas on.
Kui krahv üksi jäi, ohkas ta sügavalt ning ta viha haihtus, andes teed ärritusele.
Kuidas oleks ta võinud arvata, kuidas oleks ta võinud hetkekski kujutleda, et kõigist inimestest just lord-asevalitseja peaaegu nõuab, et Robert tema tütrega abielluks?
„Praegusel momendil pole mul mingit soovi kellegagi abielluda,” ütles ta endale. „Vandat tunnen sündimisest saadik, aga kordagi pole ma mõelnud temast kui oma abikaasast.”
Ajal, kui Robert krahvitiitli päris, käis Vanda koolis. Sellest alates olid nad olnud head naabrid. Nad olid kokku saanud jahiretkedel ja mees oli neiuga tihti tantsinud ballidel, mida maakonnas eriti jõuluajal korraldati. Aga ta polnud Vandasse armunud.
Tegelikult nad hoopis nääklesid teineteise kallal, vaatamata oma kindlale sõprusele.
„Nagu vend ja õde,” mõtles krahv. „Ja kui ma üldse peaksin abielluma, siis tahan olla meeletult ja kirglikult armunud, kuid olen kindel, et temasse ma iialgi niimoodi ei armuks.”
Einestades mõtles ta naistele, kellest oli olnud sisse võetud. Ausalt öelda oli suurem osa neist olnud juba abielus, seega ei saanud tekkida küsimustki, et ta mõne neist altari ette oleks võinud viia.
Nad olid tema jaoks olnud enamasti naised, kellele öeldakse „tere” ja üsna varsti „head aega”.
Üks neist oli Irene, kes Roberti meelest oli väga kütkestav. Õigupoolest oli Irene mitte ainult teinud mehe õnnelikuks, vaid pannud ka tundma, et elu ilma selle naiseta oleks väga tühi.
Naine oli aga juba abielus. Tema abikaasa oli sõjaväes ja seepärast harva kodus. Robert ja Irene olid veetnud ühe talve, kohtudes mitu korda nädalas. Mees oli salaja saanud tema armukeseks ja jälginud hoolega, et keegi nende saladust ei avastaks.
Siis tuli Irene’i abikaasa koju. Ta oli Inglismaa ühes teises piirkonnas saanud päranduseks maja ja lahkunud sõjaväest. Krahv eemaldus taktitundeliselt.
Irene oli tõepoolest olnud väga ahvatlev ja võluv. Praegu aga ei saanud krahv kuidagi öelda, et on sellepärast õnnetu, et oli naisest ilma jäänud. Tõtt öelda oli ta hakanud naisest tüdinema.
Alati oli olnud teisigi naisi, kes püüdsid tema enesearmastust kõditada ja olid meeleldi valmis tema embusse langema. Lõppkokkuvõttes näisid nad kõik üheks kokku sulavat, nii et mehel läksid meelest üksikasjad, mille poolest mõni neiu oli eriti ilus või mõni teine eriti lõbus.
See kõik oli olnud põnev ja mõnus. Üsna unenäo moodi, millest ta üles ärkas ja vaevaliselt meenutas, mida oli tundnud ja kelle vastu.
Ometi oli nüüd, mil ta seda kõige vähem ootas, lord-asevalitseja nõudnud talt midagi, milleks