1. peatükk

      Surnukirstuna lämmatava pimeduse rüpes ei kaitsnud mind mälestuste eest miski. Eredad mälupildid ründasid mind igal hetkel, kui mõtted rändama läksid.

      Pimeduses meenus mulle, kuidas tulikuumad leegid olid mu nägu noolinud. Mu käed olid valusasti selga sooniva posti külge seotud, kuid mul õnnestus kallaletungi vältida. Tuli taandus vahetult enne nahale villide põletamist, kuid minu kulmud ja ripsmed olid ammu ära kõrbenud.

      “Kustuta leegid!” käskis karm meeshääl. Puhusin leekidele läbi pragunenud huulte hingeõhku. Minu suu oli tulest ja hirmust kuiv ning hammastest kiirgas kuumust, justkui oleks neid ahjus küpsetatud.

      “Idioot!” vandus mees. “Mitte suuga. Kasuta vaimujõudu. Kustuta leegid mõttejõuga.”

      Sulgesin silmad ja üritasin põrgutule haihtumisele keskenduda. Olin valmis kõigeks, ka uskumatuteks tegudeks, peaasi, et mind rahule jäetaks.

      “Pinguta rohkem.” Taas kõrbes minu nägu kuumuses ja ere valgus pimestas mind isegi läbi suletud laugude.

      “Süüta tema juuksed põlema,” õpetas teine mees, hääle järgi noorem ja innukam kui eelmine. “See peaks teda innustama. Või süütan ise, isa?”

      Võpatasin kabuhirmust, sest hääl oli mulle tuttav. Rabelesin, et käed köidikuist vabastada. Minu mõtted taandusid arutuks suminaks ja kurgust kostis järjest valjenevat undamist, mis täitis terve ruumi ja viimaks kustutas leegid.

      Luku vali metalne kolksatus äratas mind luupainajalikest mälestustest. Helekollane valguskiir lõhestas pimeduse ja libises raske kongiukse avanedes üle kiviseina. Minu silmi pimestas ere laternakuma. Pigistasin silmad kinni ja pugesin nurka.

      “Liiguta ennast, rott, või muidu toome piitsa!” Kaks vangivalvurit kinnitasid minu metallkaeluse külge keti ja vinnasid mind jalule. Komberdasin nende poole, kurk valust tulitamas. Seisin värisevatel jalgadel ja lasin valvuritel oma käed sujuvalt selja taha aheldada ning jalad raudu panna.

      Vaatasin võbelevast valgusallikast mööda, kui mind vangla peakoridori lohistati. Mulle paiskus näkku pahvakas läppunud õhku. Paterdasin paljajalu läbi tundmatu päritoluga kõntsaloikude.

      Valvurid ei teinud teiste vangide hüüetest ja oietest välja ega komistanud kordagi. Minu süda võpatas iga nende sõna peale.

      “Ha-ha-haa... keegi kõlgub varsti võllas.”

      “Plaks! Raksaki! Ja sinu viimane söögikord voolab mööda jalgu alla!”

      “Ja jälle on üks rott vähem, keda toita.”

      “Võtke mind! Võtke mind! Tahan ka surra!”

      Jäime seisma. Märkasin läbi pilukil silmade treppi. Üritasin jalga esimesele astmele tõsta, ent komistasin ahelatele ja kukkusin. Valvurid tõmbasid mu püsti. Kivitrepi teravad ääred kriipisid mu nahka ja hõõrusid paljad käed ning jalad marraskile. Pärast seda, kui mind oli kahest paksust metalluksest sisse tõugatud, lükati mind põrandale. Päike tükkis silma. Pigistasin silmad kinni ja lasin pisaratel mööda põski voolata. Ma polnud juba mitu aastaaega päevavalgust näinud.

      Ongi kõik, mõtlesin hirmunult. Õnneks rahustas mind teadmine, et hukkamisega lõpeb minu närune eksistents vangikongis.

      Mind upitati taas jalule ja ma järgnesin pimesi valvuritele. Keha sügeles satikahammustustest ja räpastel õlgedel magamisest. Haisesin nagu rott. Et vett jagati üksnes jaopärast, siis ei raisanud ma seda pesemisele.

      Kui mu silmad olid valgusega kohanenud, asusin ringi vahtima. Seinad olid paljad, kusagil ei paistnud legendaarseid kuldseid küünlajalgu ega mustrilisi seinavaipu, mis olevat kunagi lossi peakoridore kaunistanud. Külm kivipõrand oli keskelt siledaks kulunud. Arvatavasti liikusime mööda salakäike, mida kasutasid üksnes teenijad ja valvurid. Kui möödusime kahest avatud aknast, ahmisin apla pilguga loodust.

      Särav smaragdroheline muru pani mu silmad valutama. Puud kandsid leherüüd. Lilled ääristasid jalgradu ja kasvasid tünnides. Värske tuuleiil lõhnas nagu kallis parfüüm, mida ma sügavalt sisse hingasin. Pärast väljaheidete ja mustuse vänget lehka mõjus värske õhk joovastavalt nagu hea vein. Meeldiv soojus paitas mu ihu ja mõjus pärast alaliselt