Mürgiõpetus. Maria V. Snyder
Читать онлайн книгу.
väsinud, juhatati mind avarasse kontorisse, mille seinu katsid kaardid Ixia territooriumist ja seda ümbritsevatest valdustest. Põrandal vedelevad raamatuhunnikud muutsid otse kõndimise võimatuks. Kõikjal leidus erinevas põlemisjärgus küünlaid, mis olid liiga lähedale sattunud paberitele põlemisjälgi jätnud. Ruumi keskel oli suur puulaud dokumentidega, mida ümbritses pool tosinat tooli. Kontori tagaosas kirjutuslaua ääres istus üks mees. Tema selja taga oli kandiline avatud aken, kust sisse puhuv tuuleiil sasis mehe õlgadeni ulatuvaid juukseid.
Võdistasin õlgu, nii et ahelad kolisesid. Olin kuulnud kongides sosistatavat, et hukkamisele määratud vangid viiakse enne ülespoomist ametniku juurde kuritegusid üles tunnistama.
Kirjutuslaua taga istuv mees kandis musti pükse ja musta särki, mille krae külge oli õmmeldud kaks punast rombi – see oli komandöri vormiriietus. Tema kahvatul näol oli mittemidagiütlev ilme. Mind takseerides läksid tema safiirsinised silmad üllatusest suureks.
Muutusin järsku kohmetuks ja lõin pilgu oma räbaldunud punasele vanglarüüle ning paljastele jalgadele, mida katsid kollakad konnasilmad. Õhukese kanga rebenenud kohtadest paistis räämas ihu. Minu pikad mustad juuksed rippusid rasvaste pulkadena. Olin higist läbi ligunenud ja vaarusin ahelate raskuse all.
“Naine? Järgmine hukatav on naine?” küsis mees jäisel toonil. Kuuldes sõna “hukatav”, hakkasin üle kere värisema. Äsjane rahu oli nagu peoga pühitud. Kui mu kõrval poleks olnud valvureid, siis oleksin nuuksudes põrandale vajunud. Ent valvurid piinasid kõiki, kes nõrkuse märke ilmutasid.
Mees sikutas oma musti lokke. “Oleksin pidanud sinu toimiku uuesti läbi vaatama.” Ta vehkis valvurite suunas kätega. “Võite minna.”
Kui nood olid minekut teinud, osutas mees kirjutuslaua ette toolile. Istusin ahelate kolinal selle äärele.
Mees avas toimiku ja uuris selle sisu. “Yelena, täna võib olla sinu õnnepäev,” lausus ta.
Neelasin terava märkuse alla. Vangikongis elades olin jõudnud arusaamisele, et kunagi ei maksa vastu haukuda. Selle asemel kummardasin pead ja vältisin silmsidet.
Mees oli tükk aega vait. “Hea käitumisega ja aupaklik. Tundub, et oled hea kandidaat.”
Hoolimata ruumis valitsevast korralagedusest oli kirjutuslaud puhas. Lisaks minu toimikule ja kirjutusvahenditele oli seal vaid kaks väikest musta, hõbedaste triipudega kuju – äärmiselt elutruud pantrid.
“Kohtuprotsessi käigus mõisteti sind süüdi kindral Brazelli ainukese poja Reyadi tapmises.” Mees vakatas ja hõõrus oimukohta. “Ah et sellepärast ongi Brazell sel nädalal siin ja ilmutab hukkamisgraafiku vastu elavat huvi.” Ta kõneles pigem iseenda kui minuga.
Brazelli nime kuuldes muutus minu kõht hirmust õõnsaks. Rahustasin end teadmisega, et peatselt olen talle igaveseks kättesaamatu.
Ixia territooriumi sõjavägi oli tulnud võimule kõigest üks põlvkond tagasi, kuid loonud karmi seaduse nimega Käitumiskoodeks. Rahuajal – veidral kombel kestis see suurema osa ajast – ei lubanud seadus kelleltki inimelu võtta. Kui keegi sooritas mõrva, määrati talle karistuseks hukkamine. Isegi enesekaitse ega õnnetusjuhtum polnud arvestatavad ettekäänded. Kui keegi tunnistati süüdi, saadeti mõrtsukas komandöri vangikongi avalikku ülespoomist ootama.
“Kindlasti tahad kohtuotsuse vaidlustada, väites, et sind lavastati süüdlaseks või tegid seda enesekaitseks.” Mees naaldus toolileenile ja ootas väsinud kannatlikkusega minu vastust.
“Ei, härra,” sosistasin ma, sest polnud harjunud häälepaelu kasutama. “Ma tapsin ta.”
Mees mustas lõi selja sirgu ja heitis mulle karmi pilgu. Seejärel puhkes ta naerma. “Minu plaan võib õnnestuda pareminigi, kui lootsin. Yelena, ma pakun sulle pääsemisvõimalust. Sa kas lased end hukata või hakkad komandör Ambrose’i uueks toidumaitsjaks. Tema eelmine degusteerija suri hiljuti ja ametikoht on vaja uuesti täita.”
Jõllitasin teda ammuli sui ja mu süda lõi rinnus tantsu. Arvasin, et ta teeb nalja ja lõbustab ennast minu kulul. Tore lugu küll. Näha vangis lootust ja rõõmu tärkamas ning purustada need teda ikkagi võllasse saates.
Otsustasin kaasa mängida. “Ainult rumal keelduks tööpakkumisest,” kähisesin juba valjemini.
“Nojah, aga see on eluaegne töö. Juba väljaõpe võib lõppeda surmaga. Sest kuidas sa peaksid suutma komandöri söögis mürke tuvastada, kui ei tea, mismoodi need mekivad?” Mees korrastas toimikut.
“Saad lossis magamistoa, kuid veedad suurema osa päevast komandöri seltsis. Vabu päevi pole. Sul ei tohi olla meest ega lapsi. Mõni vang on eelistanud hukkamist. Vähemalt teab ta oma täpset surmaaega ega pea nuputama, kas järgmine suutäis jääb viimaseks.” Mees surus hambad kokku ja naeratas metsikult.
Tal oli tõsi taga. Hakkasin üle kere värisema. Mul oli lootust ellu jääda! Komandöri teenida oli parem kui kongis passida ja veelgi parem kui lasta end üles puua. Minu peas kubisesid küsimused: Kuidas nad võivad mind usaldada, kui olen süüdi mõistetud mõrtsukas? Mis takistaks mind komandöri tapmast või plehku panemast?
“Kes praegu komandöri sööki degusteerib?” esitasin kõige süütuma küsimuse, kartes panna meest meelt muutma ja mind ikkagi võllasse saatma.
“Mina. Sellepärast kibelengi endale asendajat leidma. Pealegi näeb Käitumiskoodeks ette, et seda tööd tuleb pakkuda järgmisele hukatavale.”
Ma ei suutnud enam paigal istuda, vaid tõusin ja hakkasin ringi kõndima, nii et ahelad minuga kaasa lohisesid. Seintele riputatud kaartidel olid strateegiliste militaarpunktide koordinaadid. Raamatutes kajastati julgeolekut ja luuretehnikaid. Küünalde seisukord ja hulk viitas sellele, et keegi oli poole ööni töötanud.
Piidlesin nõunikurõivastes meest. See oli arvatavasti komandöri isiklik turvaülem ja Ixia territooriumi üüratu luurevõrgu juhataja Valek.
“Mida ma timukale ütlen?” küsis Valek.
“Et ma pole loll.”
2. peatükk
Valek lõi toimiku plaksuga kinni ja läks ukse juurde. Tema kõnnak oli nõtke ja kerge nagu lumekassil, kes hiilib mööda õhukest jääd. Kui uks avanes, võtsid koridoris passinud valvurid silmapilkselt valvelhoiaku. Valek kõnetas neid ja valvurid noogutasid. Üks valvur tuli minu juurde. Põrnitsesin teda ja nentisin, et Valeki pakkumine ei hõlmanud vangikongi naasmist. Kas mul oli lootust põgeneda? Vahtisin toas ringi. Valvur keeras mind ja eemaldas kõik ahelad, mida olin kandnud juba vahistamisest saadik.
Minu verised randmed olid lihani marraskil. Puudutasin kaela ja katsusin nahka kohast, kus oli olnud metall. Sõrmed said kleepuva verega kokku. Üritasin käsikaudu tooli leida. Ahelatest vabanenuna haaras mind veider tunne; kartsin, et hõljun minema või minestan. Hingasin sügavalt, kuni nõrkustunne kadus.
Kui olin ennast kokku võtnud, panin tähele, et Valek seisab kirjutuslaua kõrval ja valab jooke kahte klaasi. Avatud puitkapist paistis ridade viisi imeliku kujuga pudeleid ja värvilisi purke. Valek tõstis joogipudeli kappi ja lukustas kapiukse.
“Kuni me Marggi ootame, pakun sulle juua.” Ta ulatas mulle pika varrega tinakarika, mille sees oli merevaigukarva vedelik. Ta tõstis oma karika õhku ja ütles toosti. “Meie uue degusteerija Yelena terviseks! Et sa oma eelkäijast kauem vastu peaksid!”
Karikas peatus minu huulil.
“Rahune,” ütles Valek. “See on harilik toost.”
Rüüpasin pika sõõmu. Mahe vedelik põletas kergelt kurku. Viivuks arvasin, et mu kõht ei võta seda vastu. Ma polnud juba ammu midagi peale vee joonud. Õnneks ei juhtunud midagi hirmsat.
Enne kui jõudsin küsida, mis sai eelmisest toidumaitsjast, palus Valek mul joogi komponendid tuvastada. Rüüpasin väiksema sõõmu ja pakkusin: “Meega maitsestatud virsikud.”
“Väga