Tekst © Eiki Berg, 2019

      Eessõna © Marko Mihkelson, 2019

      Eessõna © Piret Ehin, 2019

      Toimetanud ja korrektuuri lugenud Kalev Lattik

      Kujundanud Toomas Niklus

      ISBN 978-9985-3-4723-2

      e-ISBN 978-9985-3-4801-7

      Kirjastus Varrak

      Tallinn, 2019

      www.varrak.ee

      www.facebook.com/kirjastusvarrak

      Trükikoda Printon AS

      Peame selgitama maailma eesti keeles

      Tartu ülikooli professori Eiki Bergi artiklikogumik on tänuväärne lisandus eestikeelsesse debatti maailma arengu ja sündmuste ning Eesti vaatenurkade üle. Nii nagu muutub aeg, nii muudavad ka ajas toimuvad sündmused pidevalt meie asendit maailma suurte suhete koordinaatteljestikul. Mida mitmekülgsemalt suudame ajas ja ruumis toimuvat selgitada, seda kindlam on alus, mille põhjal saavad otsustajad teha strateegilisi valikuid.

      Eesti lähiajalugu on hea näide, kui oluline on tajuda rahvusvaheliste suhete virvarris võimalusi ja neid julgelt ära kasutada. Eiki Bergi mõtisklustes on kesksel kohal Eesti lõimumine Euroopa Liiduga ning meie tegevus oma rahvuslike huvide kujundamisel ja elluviimisel välispoliitika abil.

      Pürgimine läänemaailma kaitsvate liitude rüppe oli Eestile Vene impeeriumi ikke alt vabanedes ainus ja üksiti loogiline valik. Sellest on võetud maksimum. Viisteist aastat hiljem on Eesti kehtestanud ennast nii Euroopa Liidus kui ka NATOs. Meil on parim mõeldav rahvusvaheline turvakiht, mille üks vaba maailma piiril asuv väikeriik võib saada.

      Samas peame mõistma, et ajalugu ei ole lõppenud. Eesti ei tohi kunagi manduda teadmises, et meid ei ohusta enam keegi ega miski. Venemaalt lähtuv eksistentsiaalne oht püsib veel väga pikka aega ja see ei sunni meid detailideni mõistma mitte üksnes Eesti eluruumi piirimail sündivat, vaid ka üleilmsetel pea- ja kõrvalteedel toimuvat.

      Läänemaailma suhtelise mõju kahanemine ja ühtaegu globaalsete protsesside tihenev läbipõimumine tekitavad olukorra, kus Eestile on väga tähtis hinnata õigesti meie ees seisvaid rahvusvahelisi valikuid. Venemaa ei ole meile oht üksnes seepärast, et Kremlil on ikka veel keeruline tunnustada täiel määral meie suveräänsust. Oht seisneb esmajärjekorras selles, et me asume geopoliitika mõttes seismiliselt aktiivses piirkonnas, kus väikegi rahvusvaheline raputus võib esile kutsuda katastroofi.

      Halvim, mida Eesti saab teha, on seada kahtluse alla meie kuulumine liberaalsete demokraatiate tuumikusse. Eesti põhjamaine, innovatsiooni ja edumeelsust rõhutav kuvand on teeninud meid hästi ning võimaldanud ka meie liitlastel kerge südamega investeerida Eesti turvalisuse tugevdamiseks vajalikku heidutusse.

      Mida nõrgemad ja katkisemad on demokraatlikud riigid, seda lihtsam on Venemaal saavutada oma strateegilist eesmärki – lõhkuda senine julgeolekuarhitektuur – ja seda hapram on ka Eesti julgeolek. Nii ongi väga tähtis, et meie mõtte- ja aruteluruumi rikastaksid pidevalt autorid, kes oskavad maailma avada ja keerulisi sõlmküsimusi lahti harutada.

       Marko Mihkelson, riigikogu liige

      Ühiskonna teenimisest arvamusplatsil

      Avalikus arutelus rõhutatakse sageli, kui tähtis on, et teadlased annaksid teadusetegemise ja tudengite õpetamise kõrval oma osa ka ühiskonnaellu. Inimesena, kes töötab ülikoolis juba paarkümmend aastat, tean, et seda on lihtsam öelda kui teha. Sellele, kes harjunud loengut pidama või teadusartiklit kirjutama, on eetriaeg harjumatult napp ning arvamusloole ette nähtud tähemärgid saavad otsa enne, kui sissejuhatuski õieti alata jõuab.

      Seda rõõmsamaks teeb, et leidub kolleege, kes tahavad ja jaksavad olla silmapaistvad teadlased, edendada entusiastlikult oma eriala, mõelda ühiskonnateemadel konstruktiivselt ja kriitiliselt kaasa ning võtta neil teemadel vastuseid otsides ka isikliku vastutuse. Eiki Berg on olnud riigikogu liige, Euroopa Parlamendi vaatlejaliige, nõustanud Armeenia välisministeeriumi diplomaatide kooli rajamisel ning õpetanud peaaegu terve inimpõlve Tartu ülikoolis.

      Käesolev kogumik koondab Eiki arvamusartikleid, mis ilmunud Eesti ajakirjanduses enam kui kahe kümnendi jooksul. Kogumikku lehitsedes rulluvad silme ees lahti Eesti ja rahvusvahelise poliitika sündmused aastatel 1997–2018. Nii mõnedki detailid ja meeleolud on mälus tuhmunud. Mille üle juurdlesime, mille pärast muretsesime Euroopa Liitu astumise eelõhtul? Millised olid need mured ja ootused, mis andsid vastsele, ausamat poliitikat lubanud erakonnale 2003. aastal võimaluse moodustada valitsus? Milliseid seletusi otsisime toimunule, kui kõndisime pronksiööl purukspekstud poeakende kildudel?

      Eiki Berg avaldab arvamust teemadel, milles rahvusvaheliste suhete professori seisukohad peaksid ühes väikeses ühiskonnas olema eriti oodatud ja hinnatud. Kuidas käituda väikeriigist uustulnukana rahvusvahelisel areenil? Mida arvata võõrsil peetavast sõjast, kus osalevad ka Eesti sõdurid? Kuidas tagada rahu ja stabiilsust etniliselt lõhestatud riikides? Mida tähendavad suveräänsus ja iseseisvus tänapäeva maailmas? Kuidas mõjutavad nii-öelda kauged sündmused – näiteks Kosovo iseseisvumine, Küprose ühendamine, verevalamine Gazas, riigipöördekatse Türgis – rahvusvahelist poliitikat ja kuidas puudutavad need meid? Kas Eesti peaks suhtuma Euroopa kaitsekoostöö arendamisse entusiasmi või ettevaatlikkusega?

      Samuti sisaldab kogumik mõtisklusi valikute üle, mis tõukuvad kirjutaja isiklikust kogemusest teadlase, ülikoolipere liikme ja poliitikuna. Kas ja kuidas sobivad kokku teadlase ja poliitiku roll, rahvusvaheline ja rahvusülikool, demokraatlik ja tehnokraatlik juhtimine ning huvidel ja väärtustel põhinev poliitikakujundamine?

      Loodan, et lugeja leiab sellest kogumikust mõndagi huvitavat. Eesti riigil ja ühiskonnal läheb vaja nii rahvusvahelisel tasemel teadusetegijaid, silmapaistvaid õppejõude kui ka rahvusvahelise ja kodumaise arengu mõtestajaid. Soovin heale kolleegile jõudu ja jaksu kõigi nende rollide väärikal täitmisel ka edaspidi.

       Piret Ehin, kolleeg Tartu ülikooli Johan Skytte poliitikauuringute instituudist

      Sissejuhatus

      Ma ei ole kirjanik, aga suudan luua mõtestatud teksti. Mõne arvates liigtihedat, raskepärast, elitaarsetki. Sellist, kus mõte saab öeldud piiratud hulga tähemärkide ja sõnadega. Sellist, mida iseloomustab ütlus „vähem on parem, lühem on loetavam”.

      Ma ei ole kolumnist, aga ühiskonnas toimuv läheb mulle korda. Isegi sedavõrd, et õige mitmes küsimuses ei jäta ma oma arvamust ainult enda teada. Kui mingis asjas verbaalselt pigistab, siis kisendan selle trükimustas välja. Kriitikat kartmata, tunnustust taotlemata.

      Ma pole inimene, kes räägib-kirjutab palju, aga ei ütle midagi. Kui ütlen, siis asja pärast. Asju, mille pärast keelt teritada ja sõnu ritta seada, on palju: väiklus, silmakirjalikkus, kitsarinnalisus, võhiklus, omakasu, sõjakus, sallimatus, ülekohus, altvedamine.

      Kirjutamine on rõõm, inimeste kõnetamine nauding. Eriti siis, kui kirja pandud mõtted sisenevad väitlusruumi ja hakkavad kujundama arvamust. Sinu mõtteid loetakse, need leiavad tsiteerimist. Mõnele tähtsale ametnikule ongi see kogu teadlase väärtus. Minule kindlasti mitte.

      Arvamusartiklite kogumik „Vähem on parem” koondab mõtisklusi Eesti poliitikast, Euroopa integratsioonist, rahvusvahelistest suhetest ja rahvusülikoolist. Nendel teemadel