Vähem on parem. Mõtisklusi Eesti poliitikast, Euroopa integratsioonist, rahvusvahelistest suhetest ja rahvusülikoolist. Eiki Berg
Читать онлайн книгу.
poliitika teema lennutab lugeja ajas tagasi sinna, kus sündis erakond Ühendus Vabariigi Eest – Res Publica ehk lihtsamalt Res Publica. Lugeja märkab algul idealistist maailmaparandajat, kel jagub näpunäiteid, kuidas ravida poliitilist võõrandumist ja seada Eesti välispoliitilisi sihte. Hiljem lisandub küünikust elutarga hääl, mis arutleb valitsemiseks sobivate teadmiste ja vastastikku kasuliku vaenu teemal.
Euroopa integratsiooni alla mahuvad rahvavalgustuslikud lood: mis loom on Euroopa Liit ja mis kasu meil temast on? Aeg nõudis seletusi ja müütide kummutamist. Ka nüüd, 15 aastat pärast Eesti liitumist ELiga on see kasulik lugemine eelkõige neile, kes armastavad tuua võrdlusi Nõukogude Liiduga.
Rahvusvaheliste suhete teema avab laiemalt maailmakorra muutusi ja keskendab tähelepanu pingekolletele meie ümber. Kelle sõda? Miks see meile korda läheb? Mis valikud on meile jäetud? Tagantjärele endalegi üllatusena kirjutasin 2004. aastal, et lääne aktiivne sekkumine Ukraina riigi ülesehitamisse võib tipneda Krimmi eraldumisega.
Rahvusülikooliga haakuv toob rambivalgusse keskaegse institutsiooni kohandumise moodsa aja nõuetega. See tähendab pilguheitu juhtimisalastele ja struktuursetele ümberkorraldustele, kuid peatun ka inglise keele kasutamisel Eesti kõrghariduses.
Kas vähem on alati parem, jäägu lugeja otsustada.
30. märts 2019
Välisinvesteering Eesti julgeolekusse
Avalik arvamus ei suuda alati leppida mõttega, et välisinvesteeringud võivad tuua mõningatel juhtudel rohkem kasu, kui seda võimaldaksid omad kapitalistid. Rääkimata siis abstraktsevõitu rahvusvahelistumisest, kus piirid on kadumas, sõltuvus suureneb ning nii või teisiti on kõik kõigiga seotud.
Ajaloo käigule on mõttetu vastu hakata. Küll aga võib teha näo, et meid ei puuduta maailmas toimuvad protsessid, ent kui puudutavadki, siis tähendavad need meie rahvusriiklusele ainult ohtu. Loomulikult näevad rahvuslik-konservatiivsed erakonnad sellises olukorras uusi võimalusi oma toetajaskonda suurendada. Vanad probleemid asenduvad uutega ning rahvuse ja riigi püsimajäämise ohud paistavad teises valguses.
Eriti naeruväärne on olukord, kus maailmale deklareeritakse Eesti avatust, aga diplomaatilistes ja äriringkondades tehakse sellele vastutööd; Eesti maalitakse huvitavaks, ent kättesaamatuks. Missuguse hinnangu annaksid potentsiaalsed investorid Eestile, kus maine on üks ja tegelikkus teine, kus valitsus annab lubadusi, näidates samas üles täielikku otsustamatust, kus avalikkuses valitsevad ksenofoobsed hirmud ning osale erakondadele muutub välisinvesteeringutega seotu aina enam sisepoliitiliseks võitluseks? Eks majandusinimesed tea paremini, mis juhtub, kui välisraha sissevool Eestisse lakkab.
Pehmed julgeolekumeetmed
USA hegemoonia on paljuski püsinud liberaalsel kaubandusrežiimil ning täheldatud on suurte Ameerika hargmaiste korporatsioonide ja USA välispoliitiliste otsuste seoseid, mistõttu pingekolletes paiknevad väikeriigid lõikavad tasakaalustavatest USA investeeringutest üldjuhul ainult kasu. Sama kehtib Eesti puhul. Ühelt poolt üritab Venemaa iga hinna eest oma vahepeal kõikuma löönud positsioone tugevdada ja ahenenud mõjualasid laiendada, kasutades selleks nii majanduslikku kui ka poliitilist survet. Venemaa võib mis tahes hetkel manipuleerida oma niinimetatud lähivälismaal resideerivate kaasmaalastega, õhutada protestiaktsioone ja külvata ebastabiilsust.
Teiselt poolt pakuksid välisinvesteeringud Eesti kriisikolletesse lühiperspektiivis pehmeid lahendusi. Pealegi tundub NATO laienemine Narva jõeni lähitulevikus küsitavana, sest Venemaa poliitilises eliidis valitseb välispoliitiline konsensus. Selles on oma koht rahvuslikel huvidel ja veendumusel, et riiklik terviklikkus on ohus, kuna Venemaad ähvardavat edasine lagunemine ja NATO laienemine NSVLi järglasriikidesse. Pealegi on meie idanaaber neoisolatsionismi kartustest üle saamas ja otsib uut orientatsiooni.
USA seisukohalt aitab maailma stabiilsust tagada nii Venemaa terviklikkus – tegu on ikkagi tuumariigiga – kui ka rahumeelne areng tolle lähinaabruses, kaasa arvatud Eestis. Lootes NATO laienemisele (mis ei pruugi kunagi Eestit hõlmata), ei tohiks me ära unustada märksa käegakatsutavamaid pehmeid julgeolekumeetmeid.
Investeeringud kriisikolletesse
Eesti väiksust, inimressurssi ja haavatavust silmas pidades on ainult tavapäraste vahenditega raske ennast potentsiaalse agressori vastu kaitsta või otsida välispoliitikas sõltumatut kurssi. Tähtis tegur julgeoleku ja kindlustunde tagamisel on avatus: vabakaubandus, liberaalne majanduspoliitika ja osalus rahvusvahelistes organisatsioonides. Sellega võib kaasneda heaolu kasv, mõnevõrra suurem rajatagune tähelepanu ja üldine huvi siinse regiooni stabiilsuse vastu. Ka veenaks see kodanikke välismaa pidevas kohalolekus.
Kahtlemata ei saa Eestist kunagi teist Kuveiti ja Läänemere kallastel ei kordu Lahesõda. USA reaktsioon Eestis toimuvale ei erineks kuigivõrd sellest, kuidas nad käituksid analoogilistel juhtudel Läti, Bulgaaria või Mongooliaga. Selles mõttes ei ole Eesti USA geopoliitilises koodis erijuhtum. Samas võidakse Eestis sekkuda USA päritolu suurinvesteeringute kaitseks majanduslike ja diplomaatiliste hoobade abil nagu igal pool mujal maailmas.
Venemaa, kes armastab reaalpoliitiliselt kaalutleda, ei kasutaks akent raiudes enam külmavereliselt jõudu. Maailm on selleks liiga palju muutunud ja mitmekesisem. Praegune Eesti seisab silmitsi ennekõike sisemiste ohtudega. Kui ameeriklased investeerivad Eesti kriisikolletesse (Kirde-Eesti), siis Eesti julgeolek sellest ainult võidab. Kirde-Eesti plahvatusohtlikkus seisneb kolme teguri koosmõjus: kiratsevad traditsioonilised tööstusharud, domineeriva venekeelse kogukonna rahulolematus (tööpuudus, väike sissetulek), Venemaa rahvuslike huvide piire ületav toime (kaasmaalaste kaitsmine).
Positiivsed impulsid ühel suunal leevendavad pingeid ka mujal ning viimaks muudavad kaasmaalaste huvidega mängimise vähetõhusaks.
Postimees, 20. september 1997
Räsitud impeerium
Aastal 1991 tõid epohhi loovad sündmused maailmapoliitikas kaasa külma sõja lõpu, NSVLi lagunemise, jõudude ümberpaigutuse ja kestva tasakaalutuse. Sandarmi rolli hakkas etendama USA, kes nuhtleb maailmakorra vastu eksinud heidikuid ja paharette.
Must auk
Sellises maailmas aga eksisteerib keset Euraasia tasandikke üks tohutu suur must auk. Õnneks või õnnetuseks elame meie selle musta augu lääneserval. Paraku ei täienda see geograafiline tõsiasi meie teadmistepagasit kuigivõrd. Me nendime tõika, et praegune Venemaa on suur väikeriik, kes on kaotanud territooriume ja mõjualasid ning ühes sellega ka varasema positsiooni maailmapoliitikas.
Me nõustume nendega, kelle arvates ei erine Venemaa majanduspoliitiline areng Ladina-Ameerika riikide omast ning kes asetavad tuleviku Venemaa ja Brasiilia maailma saatuse ja arengu mõjutamise mõttes sageli ühele pulgale. Ometi usume endistviisi Vene imperialismi taassünni võimalikkust ja ohtu, et Venemaa sündmused ei jäta Eestit puudutamata. Ka ameeriklaste seisukohalt ähvardab olukorra kontrolli alt väljumine tuumalõhkepäid sisaldavas mustas augus tugevalt globaalset stabiilsust. Paradoksaalsel kombel lepib demokraatia lipulaev Venemaa poolautoritaarse või autoritaarse režiimiga, Eesti aga mõtleb totaalkaitsele, soojendades üles vanu metsavendade lugusid.
USA-le ja teistele lääneriikidele jääb igikestvaks küsimuseks see, kuidas aidata arendada Venemaa demokraatiat ja majandusreforme nii, et liiga suure abi korral ei sünniks Venemaa uuesti Euraasia impeeriumi mõõtmetes, liiga napi toetuse korral aga ei tuleks võimule rahvuslaste ja kommunistide ühisjõud, kes peavad NSVLi lagunemist ajalooliseks ülekohtuks. Eestile on küsimuste küsimus selline: kas ajalugu kordub, kui geograafiline asukoht on sama, ehkki ajad on teised?
Mõistatuslik Venemaa
1990. aastate alguses väitsid paljud Venemaad tundvad analüütikud, et ei ajas tagasipöördumine ega Nõukogude impeeriumi taassünd ole mõeldav