Troonide mäng. I ja II raamat. George R. R. Martin
Читать онлайн книгу.
kõigil silla juures hobustelt maha tulla ja jala edasi minna. Bran hüppas sadulast ja pistis jooksu.
Selleks ajaks olid ka Jon, Jory ja Theon Greyjoy hobustelt maha tulnud. „Seitsme põrgu nimel, mis asi see on?” küsis Greyjoy parajasti.
„Hunt,” ütles Robb talle.
„Ebard,” ütles Greyjoy. „Vaata, kui suur see on.”
Branil puperdas süda rinnus, kui ta läbi vööni ulatuva lume oma vendade kõrvale kahlas.
Pooleldi vereplekkidega kaetud lumme mattunult lamas hiigelsuur tume surnud kogu. Selle hatune hall karv oli jäätunud ja seda ümbritses nõrk roiskumislõhn nagu naiste parfüüm. Bran nägi vakladest kubisevaid klaasistunud silmi, laia suud, mis oli täis kollaseks tõmbunud hambaid. Kuid looma suurus pani ta lausa ahhetama. See oli suurem kui tema poni, kaks korda nii suur kui kõige suurem jahikoer tema isa koeratallis.
„See ei ole ebard,” sõnas Jon rahulikult. „See on ürghunt. Need kasvavad suuremaks kui tavalised.”
Theon Grejoy ütles: „Viimase kahesaja aasta jooksul pole Müürist lõuna pool ühtegi ürghunti nähtud.”
„Mina praegu küll näen,” vastas Jon.
Bran rebis pilgu koletise küljest lahti. Alles siis märkas ta pundart, mida Robb kätel hoidis. Ta hüüatas vaimustusest ja astus lähemale. Kutsikas oli tilluke hallikasmust karvakera, silmad veel kinni. Ta tonksis pimedalt ninaga Robbi rinda, kui too teda süles hoidis, otsis tema nahkriiete vahelt piima ja tegi tasast kurba niutsuvat häält. Bran sirutas kõhklevalt käe välja. „Ära karda,” ütles Robb talle. „Sa võid teda katsuda.”
Bran silitas kartlikult kutsikat ja pöördus siis Joni sõnade peale: „Ole lahke.” Tema poolvend pani talle kätte teise kutsika. „Neid on viis tükki.” Bran istus lumme ja surus hundikutsika vastu nägu. Looma nahk tema põse vastas oli pehme ja soe.
„Ürghundid luusivad paljude aastate järel kuningriigis jälle ringi,” pomises tallmeister Hullen. „See ei meeldi mulle.”
„See on märk,” ütles Jory.
Isa kortsutas kulmu. „See on lihtsalt üks surnud loom, Jory,” sõnas ta. Ometi tundus ta häiritud olevat. Lumi krudises tema saabaste all, kui ta korjuse ümber ringi tegi. „Kas keegi oskab öelda, mis ta tappis?”
„Tal on midagi kõris,” teatas Robb, uhke selle üle, et leidis vastuse juba enne, kui ta isa seda küsida jõudis. „Seal, otse lõua all.”
Tema isa põlvitas maha ja kobas käega eluka pea all. Ta sikutas korra ja tõstis käe, et kõik seda näeksid. Jalapikkune purustatud hirvesarv, harud küljest murdunud, verest üleni märg.
Salga kohale laskus äkiline vaikus. Mehed silmitsesid hirvesarve rahutult ja keegi ei söandanud midagi öelda. Isegi Bran tajus nende hirmu, kuigi ta seda ei mõistnud.
Tema isa viskas hirvesarve kõrvale ja pühkis käed vastu lund puhtaks. „Mind üllatab, et ta nii kaua elus püsis, et pojad ilmale tuua,” ütles ta. Tema sõnad hajutasid lummuse.
„Ehk ei püsinudki,” arvas Jory. „Mulle on räägitud… võib-olla oli hatt juba surnud, kui kutsikad sündisid.”
„Surnust sündinud,” ütles üks meestest sekka. „Veel hullem.”
„Vahet pole,” sõnas Hullen. „Nad surevad ise ka kohe.”
Bran tõi kuuldavale sõnatu ehmatushüüde.
„Mida varem, seda parem,” nõustus Theon Greyjoy. Ta tõmbas mõõga tupest. „Anna see elukas siia, Bran.”
Väike loom surus ennast tema vastu, nagu kuuleks ta ja saaks aru. „Ei!” hüüdis Bran raevukalt. „Ta on minu oma.”
„Pane oma mõõk ära, Greyjoy,” ütles Robb. Sel hetkel oli tema hääl sama käskiv nagu nende isal, nagu isandal, kelleks ta ükskord saab. „Me jätame need kutsikad endale.”
„Sa ei saa seda teha, poiss,” ütles Harwin, Hulleni poeg.
„Nende tapmine on armutegu,” lisas Hullen.
Bran vaatas abiotsivalt oma auliku isa poole, kuid vastuseks oli ainult lauba- ja kulmukortsutus. „Hullen räägib õigust, poeg. Parem kiire surm kui pikk piin külmas ja näljas.”
„Ei!” Bran tundis, kuidas talle pisarad silma valguvad ja ta pööras pilgu ära. Ta ei tahtnud isa nähes nutta.
Robb jäi kangekaelseks. „Ser Rodriki punane hatt tõi läinud nädalal uued pojad,” ütles ta. „See oli väike pesakond, ainult kaks elus kutsikat. Tal jätkub piima küll.”
„Ta kisub nad lõhki, kui nad teda imeda proovivad.”
„Isand Stark,” ütles Jon. Oli veider kuulda, et ta isa nii ametlikult nimetab. Bran vaatas meeleheitliku lootusega tema poole. „Siin on viis kutsikat,” ütles Jon isale. „Kolm isast, kaks emast.”
„Mis sellest, Jon?”
„Teil on viis puhastverd last,” ütles Jon. „Kolm poega, kaks tütart. Ürghunt on teie sugukonna vapil. Need kutsikad olid teie laste jaoks määratud, mu isand.”
Bran nägi, kuidas tema isa nägu muutus, nägi, kuidas teised mehed pilke vahetasid. Sel hetkel armastas ta Joni kogu südamest. Ehkki Bran oli vaid seitsmeaastane, mõistis ta, mida tema vend oli teinud. Arv klappis täpselt ainult selle pärast, et Jon ennast välja jättis. Ta oli kaasa arvanud tüdrukud, oli kaasa arvanud isegi sülelaps Rickoni, kuid mitte sohipoja, kes kandis liignime Snow – nime, mis anti põhjas kombekohaselt kõigile neile, kellele langes osaks ebaõnn ilma oma nimeta sündida.
Ka nende isa sai sellest aru. „Sa siis endale kutsikat ei tahagi, Jon?” küsis ta leebelt.
„Ürghunt ehib Starkide suguvõsa vappi,” nentis Jon. „Mina ei ole Stark, isa.”
Nende isa piidles Joni mõtlikult. Robb kiirustas seda vaikust katkestama. „Ma imetan teda ise, isa,” lubas ta. „Ma kastan käteräti sooja piima sisse ja annan talle seda imeda.”
„Mina ka!” toetas Bran teda.
Maaisand silmitses oma poegi pikalt ja põhjalikult. „Kerge öelda ja raske teha. Ma ei luba, et te sellega teenijate aega raiskaksite. Kui te neid kutsikaid tahate, siis toidate neid ise. On see arusaadav?”
Bran noogutas õhinal. Kutsikas vonkles tema süles, limpsas sooja keelega tema nägu.
„Te peate nad ka välja õpetama,” ütles nende isa. „Teie peate nad välja õpetama. Võtke arvesse, et koertetalli meistril ei hakka nende elukatega mingit pistmist olema. Ja aidaku teid jumalad, kui te nad hooletusse jätate või nendega toorelt ümber käite või neid kehvasti õpetate. Need pole koerad, kes palukesi norivad ja jalahoobi peale eemale kargavad. Ürghunt rebib mehel käe õla küljest sama hõlpsasti, nagu koer tapab roti. Olete te kindlad, et te seda tahate?”
„Jah, isa,” ütles Bran.
„Jah,” nõustus Robb.
„Kutsikad võivad ikkagi surra, mida te ka ei tee.”
„Nad ei sure,” ütles Robb. „Me ei lase neil surra.”
„Siis võite nad endale jätta. Jory, Desmond, korjake ülejäänud kutsikad kokku. Meid oodatakse juba tagasi Talitundrusse.”
Alles siis, kui nad olid hobustele istunud ja liikuma hakanud, lubas Bran endal magusat võidurõõmu tunda. Selleks ajaks oli kutsikas tema nahkriiete sisse pugenud, soojalt tema vastas, pika kodutee ajaks kaitstud. Bran murdis pead, mis talle nimeks panna.
Poolel sillal jättis Jon korraga hobuse seisma.
„Mis viga, Jon?” küsis isa.
„Kas te ei kuule?”
Bran