Troonide mäng. I ja II raamat. George R. R. Martin
Читать онлайн книгу.
et pääseda Anastaja liginevate sõjavägede eest, kuid Daenerys oli siis vaid loode nende ema üsas.
Siiski kujutas Dany vahel ette, mismoodi see kõik oli – nii sageli oli ta vend talle neid jutte rääkinud. Südaöine põgenemine Lohekivile, laeva mustadel purjedel kumav kuupaiste. Tema vend Rhaegar Kolmjõe verises voolus Anastajaga võitlemas ja suremas armastatud naise nimel. Kuningalinna piiramine nende poolt, keda Viserys nimetas Anastaja koerteks – isandad Lannister ja Stark. Dorne’i printsess Elia armu anumas, kui Rhaegari järeltulija ta rinna küljest rebitakse ja tema silme all mõrvatakse. Viimaste lohede häilitud kolbad troonisaali seintelt tühjade silmakoobastega alla vaatamas, kui Kuningatapja isa kõri kuldse mõõgaga läbi lõikab.
Dany oli sündinud Lohekivil üheksa kuud pärast nende põgenemist, kui möllav suvine maru ähvardas saare kindlustused tükkideks rebida. See torm olevat olnud kohutav. See peksis puruks Targaryenide ankrus seisnud laevastiku ja rebis parapettide küljest suuri kiviplokke ning paiskas need kitsa mere mässavasse vette. Tema ema oli teda sünnitades surnud ja seda ei olnud tema vend Viserys talle kunagi andestanud.
Dany ei mäletanud ka Lohekivi. Nad oli jälle põgenenud, just enne seda, kui Anastaja vend oma äsja ehitatud laevastikuga merele purjetas. Selleks ajaks oli kunagi neile kuulunud Seitsmest Kuningriigist alles jäänud ainult Lohekivi, nende suguvõsa muistne asupaik. Sedagi mitte kauaks. Garnison oli valmis neid Anastajale maha müüma, kuid ühel ööl tungisid ser Willem Darry ja neli ustavat meest lastekambrisse, viisid nad mõlemad koos ammega vargsi ära ja asusid pimeduse varjus purjetama Braavose kaitsva ranniku poole.
Dany mäletas ser Willemit ähmaselt: suur halli karu moodi poolpime mees, kes oma haigevoodist käske möirgas ja karjus. Teenijad kartsid teda nagu tuld, kuid Dany vastu oli ta alati lahke olnud. Ta hüüdis tüdrukut „Väikeseks Printsessiks” ja mõnikord „Mu Emandaks” ja tema käed olid pehmed nagu vana parknahk. Kuid ta ei tõusnud enam voodist ja haiguse lõhn püsis ööl ja päeval tema küljes, kuum, niiske, kirbelt magus lehk. Tollal elasid nad Braavoses, suures majas, millel oli punane uks. Danyl oli seal oma tuba, mille akna taga kasvas sidrunipuu. Pärast ser Willemi surma varastasid teenijad selle vähese raha, mis neil veel alles oli, ja varsti pärast seda tõsteti nad sellest suurest majast välja. Dany oli nutnud, kui punane uks nende taga igaveseks sulgus.
Sellest peale olid nad ringi rännanud – Braavosest Myri, Myrist Tyroshi ja sealt edasi Qohori ja Volantisesse ja Lysi, kusagil pikemalt peatumata. Dany vend ei lubanud seda. Ta rääkis kogu aeg, et Anastaja palgamõrtsukad on neil kannul, ehkki Dany polnud ühtegi näinud.
Alguses võtsid magistrid ja arhonid ja kaupmeesvürstid viimaseid Targaryene oma kodudes ja lauas meelsasti vastu, ent kui aastad läksid ja Anastaja endiselt Raudtroonil istus, sulgusid nende ees uksed ja nende elu läks kitsamaks. Juba aastaid tagasi olid nad sunnitud maha müüma oma viimased vääriasjad ja nüüdseks oli ka see raha, mis nad Ema krooni eest said, viimseni otsas. Pentose puisteedel ja joomaurgastes hüüti tema venda „kerjuskuningaks”. Dany ei tahtnud teada, kuidas nad teda ennast hüüdsid.
„Ükskord saame me selle kõik jälle tagasi, armas õde,” lubas Viserys talle. Tema käed värisesid mõnikord, kui ta sellest rääkis. „Kalliskivid ja siidrüüd, Lohekivi ja Kuningalinna, Raudtrooni ja Seitse Kuningriiki, saame tagasi kõik, mis nad meilt ära võtsid.” Viserys elas selle päeva nimel. Daenerys tahtis ainult tagasi suurt punase uksega maja, sidrunipuud oma akna taga, oma olematut lapsepõlve.
Uksele koputati vaikselt. „Sisse,” ütles Dany, akna juurest tagasi pöördudes. Illyrio teenrid tulid tuppa, kummardasid ja asusid oma toimetuste juurde. Nad olid orjad, kingitus ühelt magistri paljudest dothraki sõpradest. Pentose vabalinnas ei tuntud orjapidamist. Ometi leidus seal orje. Vana naine, kes oli väike ja hall kui hiir, ei rääkinud kunagi sõnagi, kuid tüdruk tegi tema vaikimise tasa. Ta oli Illyrio lemmik, heledajuukseline sinisilmne kuueteistkümneaastane piiga, kes töö juures lakkamatult lobises.
Nad täitsid tema vanni kuuma veega, mis köögist üles toodi, ja lõhnastasid seda aromaatsete õlidega. Tüdruk tõmbas Danyl koreda pluusi üle pea ja aitas ta vanni. Vesi oli tulikuum, kuid Daenerys ei võpatanud ega karjatanud. Ta armastas kuumust. See tekitas temas puhta tunde. Pealegi oli vend talle tihti öelnud, et ühe Targaryeni jaoks ei ole miski liiga kuum. „Meie oleme lohede soost,” ütles ta ikka. „Tuli voolab meil soontes.”
Ühtesoodu vaikiv vanaeit pesi ta pikki helehõbedasi juukseid ja kammis pusad õrnalt välja. Tüdruk küüris ta selga ja jalgu ja jutustas muudkui, kuidas tal küll veab. „Drogo on nii rikas, et isegi tema orjad kannavad kullast kaelavõrusid. Tema khalasaris ratsutab sada tuhat meest ja tema palees Vaes Dothrakis on kakssada tuba ja puhtast hõbedast uksed.” Ja nii muudkui edasi, veel ja veel, kui nägus mees on khaal, nii pikk ja äge, lahingus kartmatu, parim ratsamees läbi aegade, ületamatu vibulaskja. Daenerys ei öelnud midagi. Ta oli alati arvanud, et abiellub Viserysega, kui täisikka jõuab. Sajandeid olid Targaryenide vennad õdedega abiellunud, alates sellest, kui Aegon Vallutaja oma õdedega paari heitis. Sugupuu tuleb puhtana hoida, oli Viserys talle tuhat korda öelnud; nende soontes voolas kuninglik veri, muistse Valüüria kuldne veri, lohe veri. Lohed ei paaritunud pudulojustega ja Targaryenid ei seganud oma verd lihtinimeste verega. Ometi sepitses Viserys nüüd, kuidas teda ühele võõrale, ühele barbarile maha müüa.
Kui Dany puhtaks sai, aitasid orjad ta veest välja ja kuivatasid teda käterätikutega. Tüdruk suges ta juukseid, kuni need läikisid nagu sulahõbe, vanaeit aga võidis teda Dothraki tasandike vürtsililleparfüümiga; üks tups kummalegi randmele, kõrvade taha, rinnanibudele ja kõige lõpuks jahe tups alla jalgade vahele häbememokkadele. Tüdruk tõmbas talle jalga kullatud sandaalid, vanaeit aga sättis tema juustele tiaara ja libistas tema randmete ümber ametüstidega kaetud kuldvõrud. Kõige viimasena tuli kaelavõru, raske kuldkee, mida ilustasid muistsed valüüria piltkujutised.
„Nüüd näed sa välja täiesti nagu printsess,” sõnas tüdruk ahhetades, kui nad olid lõpetanud. Dany silmitses ennast hõbetatud peeglist, mille Illyrio oli hoolitsevalt muretsenud. Printsess, mõtles ta, kuid talle meenusid tüdruku sõnad selle kohta, et khaal Drogo on nii rikas, et isegi tema orjad kannavad kuldseid kaelavõrusid. Teda raputas äkiline külmavärin ja tema paljad käsivarred läksid kananahale.
Tema vend ootas teda vestibüüli jaheduses basseini serval istudes, käsi vett kammimas. Ta tõusis Danyt nähes ja silmitses teda hindavalt. „Seisa paigal,” käskis ta. „Pööra ümber. Jah. Hea. Sa näed välja…”
„Kuninglik,” lausus magister Illyrio, ühest võlvialusest sisse astudes. Nii koguka mehe kohta liikus ta üllatava kergusega. Leegikarva siidist avarate rõivaste all võbisesid rasvarullid, kui ta astus. Igas sõrmes sätendasid tal kalliskivid ja tema ihuteener oli tema kollast harkhabet õlitanud, kuni see kiiskas nagu ehtne kuld. „Õnnistagu Valguse Isand sind sellel ülimalt õnnelikul päeval, printsess Daenerys,” ütles magister tal käest kinni võttes. Ta langetas pea ja tema kullakarva habeme tagant vilksatasid korraks kollased puseriti hambad. „Ta on lausa ilmutus, Teie Majesteet, lausa ilmutus,” sõnas ta Dany vennale. „Drogo on kindlasti vaimustuses.”
„Ta on liiga kõhn,” ütles Viserys. Tema juuksed, sama hõbeblondid nagu tema õel, olid tihedalt üle pea kammitud ja loheluust pandlaga kinnitatud. Tema teravaid kuivetuid näojooni rõhutas range pilk. Ta asetas käe mõõgale, mille Illyrio oli talle laenanud, ja küsis: „Oled sa kindel, et khaal Drogole meeldivad nii noored naised?”
„Tal on esimene veri juba tulnud. Ta on khaali jaoks piisavalt vana,” vastas Illyrio talle juba mitmendat korda. „Vaadake teda. Need hõbekuldsed juuksed, need purpurkarva silmad… temas voolab muistse Valüüria veri, kahtlemata, kahtlemata… ja ta on kõrgestisündinu, vana kuninga tütar, uue kuninga õde – pole võimalik, et ta meie Drogot ära ei lummaks.” Kui Illyrio käe ära võttis, avastas Daenerys, et ta väriseb.
„Eks näis,” sõnas tema vend kahtlevalt. „Metslastel on veider maitse. Poisid, hobused, lambad…”
„Khaal Drogo kuuldes oleks seda targem mitte mainida,” ütles Illyrio.
Dany