Originaali tiitel:

      The Last Séance

      Tales of the Supernatural by

      Agatha Christie

      HarperCollins

      2019

      Toimetanud ja korrektuuri lugenud Valli Voor

      Kujundanud Mari Kaljuste

      Viimane vaimudetund © 2020, Agatha Christie Limited. All rights reserved.

      The Last Séance © 2019, Agatha Christie Limited. All rights reserved.

      AGATHA CHRISTIE^®and the Agatha Christie signature are registered trademarks of Agatha Christie Limited in the UK and elsewhere. All rights reserved.

      © Tõlge eesti keelde. Karin Suursalu,

      Maia Planhof („Egiptuse hauakambri saladus”),

      Ilme Rebane („Unenägu”) ja

      Juhan Habicht („Geryoni kari”), 2020

      ISBN 978-9985-3-4883-3

      e-ISBN 9789985349977

      Kirjastus Varrak

      Tallinn, 2020

      www.varrak.ee

      www.facebook.com/kirjastusvarrak

      Trükikoda OÜ Greif

      Kirjastus on püüdnud ühendust saada kõigi tõlkijate või nende volitatud esindajatega. Kõigile, keda pole õnnestunud leida, on kirjastus nõus tasuma vastavalt väljakujunenud tavadele.

      VIIMANE VAIMUDETUND

      Raoul Daubreuil läks endamisi viisikest ümisedes üle Seine’i. Ta oli umbes kolmekümne kahe aastane õhetava näo ja väikeste mustade vurrudega nägus prantslane. Ametilt oli ta insener. Mõne aja pärast jõudis ta Cardonet’le ja astus maja number 17 uksest sisse. Uksehoidja vaatas oma ubrikust välja ning viskas tõredalt: „Tere hommikust,” millele noormees rõõmsalt vastas. Seejärel läks ta trepist üles kolmanda korruse korteri ukse taha. Seistes ja oodates, kuni kellahelina peale avatakse, ümises ta jälle sedasama viisikest. Raoul Daubreuil oli täna hommikul iseäranis heas tujus. Uksele tuli eakas prantslanna, kelle kortsuline nägu läks külalist nähes naerule.

      „Tere hommikust, monsieur.”

      „Tere hommikust, Elise,” vastas Raoul.

      Ta astus kindaid käest tõmmates vestibüüli.

      „Madame ju ootab mind?” küsis ta üle õla.

      „Aga muidugi, monsieur.”

      Elise pani ukse kinni ja pöördus noormehe poole.

      „Kui monsieur suvatseb minna väikesesse salongi, on madame ivakese aja pärast tema juures. Praegu ta puhkab.”

      Raoul tõstis järsult pilgu.

      „Kas ta ei tunne end hästi?”

      „Hästi?”

      Elise turtsatas. Ta astus Raoulist mööda ja tegi väikese salongi ukse tema ees lahti. Raoul astus sisse, Elise tema kannul.

      „Hästi?” jätkas ta. „Mis hästi, vaene voonake! Seansid, seansid, muudkui seansid! See pole õige, pole loomulik, pole sugugi see, mida hea jumal meie jaoks ette näeb. Minu meelest, ja ma ütlen seda teile otse suu sisse, on see sahkermahker saatana enesega.”

      Raoul patsutas talle rahustavalt õlale.

      „Mis te nüüd, Elise,” sõnas ta suisutamisi, „ärge kütke end üles ega kippuge nägema saatanat kõiges, millest te aru ei saa.”

      Elise raputas umbusklikult pead.

      „Eks ta ole jah,” torises ta endamisi. „Öelgu monsieur, mida soovib, igatahes minule see ei meeldi. Te ainult vaadake madame’i – iga päevaga jääb ta kaamemaks ja kõhnemaks, ja siis veel peavalud!”

      Ta tõstis käed taeva poole.

      „Oo ei, kõik see vaimudega asjatamine. Vaimudega, ütle nüüd! Kõik head vaimud on paradiisis ja ülejäänud puhastustules.”

      „Teil on surmajärgsest elust kosutavalt lihtne arusaam, Elise,” ütles Raoul toolile potsatades.

      Vana naine ajas end sirgu.

      „Ma olen aus katoliiklane, monsieur.”

      Ta lõi risti ette ja läks ukse poole, siis jäi aga seisma, käsi lingil.

      „Hiljem, kui olete naisemees, monsieur,” sõnas ta anuvalt, „tuleb sellele lõpp, eks ju, täielik lõpp?”

      Raoul naeratas talle kiindunult.

      „Te olete hea ja ustav hing, Elise,” ütles ta, „pealegi emandale pühendunud. Ärge mitte kartkegi – kui temast on kord minu naine saanud, tuleb „vaimudega asjatamisele”, nagu te ütlete, lõpp. Madame Daubreuil ei korralda siis enam ainsatki seanssi.”

      Elise’i nägu venis naerule.

      „Kas räägite õigust?” küsis ta õhinal.

      Noormees noogutas tõsiselt.

      „Jah,” ütles ta, rohkem endale kui Elise’ile. „Jah, see peab lõppema. Simone’il on imepärane anne, millega inimesi aidates pole ta eales kitsi olnud, aga nüüd on tema roll täidetud. Nagu te õigusega märkisite, Elise, jääb ta iga päevaga kaamemaks ja kõhnemaks. Meediumi elu on iseäranis kurnav ja raske ning toob kaasa hirmsat närvipinget. Sellegipoolest, Elise, on teie emand Pariisi – vähe sellest, pigem terve Prantsusmaa – imepäraseim meedium. Tema juurde tullakse kogu maailmast, sest teatakse, et tema ei kavalda ega peta.”

      Elise turtsatas põlastavalt.

      „Või veel! Iseenesestki mõista ei peta. Parimagi tahtmise juures poleks madame võimeline isegi vastsündinud lapsukest petma.”

      „Ta on ingel,” ütles noor prantslane tuliselt. „Ja mina … ma teen kõik, mis seisab ühe mehe võimuses, et ta oleks õnnelik. Te ju usute seda?”

      Elise ajas end sirgu ja ütles lihtsa väärikusega:

      „Ma olen teeninud madame’i juba palju aastaid, monsieur. Võin täie lugupidamisega öelda, et armastan teda. Kui ma ei usuks, et te jumaldate teda just nii, nagu ta väärib – eh bien, monsieur –, siis kisuksin teil kõik ihuliikmed ükshaaval küljest.”

      Raoul naeris.

      „Braavo, Elise! Te olete ustav sõber, kindlasti kiidate mu heaks, eriti nüüd, kui olen öelnud, et madame peab vaimudest loobuma.”

      Noormees ootas, et vana naine hakkab nalja peale naerma, kuid tema üllatuseks jäi too tõsiseks.

      „Aga mis saab siis, monsieur, kui vaimud ei taha temast loobuda?”

      Raoul jäi talle üksisilmi otsa vaatama.

      „Mida te sellega tahate öelda?”

      „Ma küsisin,” kordas Elise, „mis saab siis, kui vaimud ei taha temast loobuda.”

      „Mulle on jäänud mulje, et te ei usu vaime, Elise.”

      „Ei usugi,” vastas Elise kangekaelselt. „Oleks rumalus neid uskuda. Aga ikkagi …”

      „Aga ikkagi?”

      „Mul on raske seda seletada, monsieur. Teate, ma olen ikka arvanud, et meediumid, nagu nad ennast nimetavad, pole muud kui nutikad petised, kes määrivad end kaela vaesekestele, kes on kaotanud kallid lähedased.