Viimane vaimudetund. Agatha Christie
Читать онлайн книгу.
õlgu.
„Tegelikult tõi ta sulle hoopis õnne,” nentis ta kuivalt. „Kõik seansid sujusid tähelepanuväärse eduga. Väikese Amelie vaimul läks korda sind kohe üle võtta ja materialiseerumised olid täiesti rabavad. Viimane seanss väärinuks lausa professor Roche kohalolu.”
„Materialiseerumised,” kordas Simone tasakesi. „Raoul, aga räägi mulle sellest – sa ju tead, et mul pole aimugi, mis toimub sel ajal, kui ma olen transis –, kas materialiseerumised on tõepoolest nii imelised?”
Raoul noogutas õhinal.
„Esimestel kordadel oli näha lapsekogu uduhämus,” seletas ta, „aga viimasel seansil …”
„Jah?”
Raoul jätkas väga vaikselt.
„Simone, laps, kes seal seisis, oli ehtne luust ja lihast laps. Ma koguni puudutasin teda, aga nähes, et puudutus tegi sulle lõikavat valu, ei lubanud ma madame Exe’il enam seda teha. Kartsin, et ta kaotab enesevalitsuse ja selle tõttu võib sinuga midagi halba juhtuda.”
Simone pöördus uuesti akna poole.
„Olin ärgates kohutavalt kurnatud,” ütles ta poolihääli. „Raoul, oled sa kindel, oled sa päris kindel, et see kõik on õige asi? Elise arvab, nagu sa tead, et mul käib sahkermahker saatana endaga.”
Ta naeris üsna ebalevalt.
„Sa tead, mida mina usun,” lausus Raoul tõsiselt. „Tundmatuses peitub alati oht, aga su eesmärk on õilis, sest sa tegutsed teaduse huvides. Kõigil aegadel ja kogu maailmas on olnud teaduse nimel tegutsevaid märtreid, rajaleidjaid, kes on maksnud kallist hinda, et teised võiksid julgelt nende jälgedes astuda. Sa oled juba kümme aastat tohutu närvipinge hinnaga teadust teeninud. Nüüd on sinu töö tehtud, alates homsest oled vaba ja võid õnne tunda.”
Simone naeratas noormehele kiindunult, tema meelerahu taastus. Siis heitis ta vilkspilgu kellale.
„Madame Exe jääb hiljaks,” pomises ta. „Ehk ta ei tulegi.”
„Küll ta tuleb,” väitis Raoul. „Su kell käib pisut ette, Simone.”
Simone kõndis toas ringi, kohendas üht kaunistust siin, teist seal.
„Huvitav, kes ta selline on, see madame Exe,” arutas ta. „Kust ta pärit on, millisest perest? Veider, et me ei tea temast midagi.”
Raoul kehitas õlgu.
„Enamasti tahetaksegi meediumi juurde minnes tundmatuks jääda, kui see vähegi võimalik on,” märkis ta. „See on kõige lihtlabasem ettevaatusabinõu.”
„Küllap vist,” soostus Simone loiult.
Väike portselanvaas libises tema sõrmede vahelt välja ja kukkus kaminakividele kildudeks. Simone pöördus järsult Raouli poole.
„Näed nüüd,” sosistas ta, „ma pole mina ise. Raoul, kas peaksid mind väga … väga suureks argpüksiks, kui ütleksin madame Exe’ile, et ei saa täna seanssi läbi viia?”
Ta punastas, nähes noormehe näol piinatud üllatust.
„Sa lubasid, Simone …” alustas Raoul leebelt.
Simone taganes vastu seina.
„Ma ei tee seda, Raoul. Ma ei tee seda.”
Taas pani noormehe pilk, õrnalt etteheitev, ta võpatama.
„Ma ei ole raha järele hull, Simone, kuid sa pead aru saama, et summa, mida see naine sulle viimase seansi eest pakkus, on tohutu, lihtsalt tohutu.”
Simone katkestas teda trotslikult.
„Elus on palju tähtsamatki kui raha.”
„Enesestki mõista,” nõustus Raoul sõbralikult. „Seda ju minagi. Mõtle ometi, see naine on ema, ema, kes kaotas oma ainsa lapse. Kui sa pole just raskesti haige, siis sa lihtsalt jonnid; rikka naise kapriisi täitmisest võib keelduda, aga on sul tõesti südant keelata emale viimast võimalust oma last näha?”
Meedium laiutas ahastades käsi.
„Küll sa oskad mind piinata,” sosistas ta. „Sellegipoolest on sul õigus. Teen, nagu soovid, aga nüüd ma vähemalt tean, mis mulle hirmu nahka ajab: see on sõna „ema”.”
„Simone!”
„On teatud ürgseid jõude, Raoul. Tsivilisatsioon on enamiku hävitanud, aga emadusele kuulub ikka seesama koht, mis aegade alguses. Loomad ja inimolendid – nad kõik on endised. Ema armastusele oma lapse vastu pole maailmas võrdset. See ei tunne seadusi ega haletsust, see trotsib kõike ja litsub halastamatult puruks kõik, mis ette jääb.”
Ta vakatas kergelt hingeldades, siis pöördus noormehe poole kärme relvituks tegeva naeratusega.
„Ma käitun täna narrilt, Raoul. Ma tean seda.”
Raoul võttis ta käe pihku.
„Heida natukeseks pikali,” käis ta peale. „Puhka, kuni ta tuleb.”
„Hea küll.” Simone naeratas talle ja läks salongist välja.
Raoul vajus mõneks ajaks mõttesse, siis läks uksest välja ning kõndis läbi väikese halli. Ta astus vastastuppa – elutuppa, mis sarnanes väga sellega, kust ta oli äsja tulnud, ainult et selle toa ühes küljes oli seinaorv, kus seisis suur tugitool. Rasked mustad sametkardinad olid üles pandud nii, et neid sai orva ette tõmmata. Elise oli kibedasti ametis toa valmisseadmisega. Ta oli seadnud orva lähedale kaks tooli ja väikese ümmarguse laua. Laual olid tamburiin, sarv, paberit ja pliiatseid.
„Viimane kord,” pomises Elise morni rahuloluga. „Oi, monsieur, kuidas ma soovin, et see oleks juba möödas, lõplikult möödas.”
Uksekell tirises kiledalt.
„Seal ta ongi, see sandarmikerega naisterahvas,” jätkas eakas teenija. „Miks ta ei võiks oma lapsukese hinge eest kirikus palvetada nagu kord ja kohus ning õnnistatud jumalaemale küünla süüdata? Küll hea jumal juba teab, mis meile kõige parem on.”
„Tehke uks lahti, Elise,” ütles Raoul käskivalt.
Elise viskas talle pahandatud pilgu, kuid kuulas sõna. Ivakese aja pärast juhatas ta külalise sisse.
„Teatan emandale, et te olete siin, madame.”
Raoul astus lähemale, et madame Exe’i kätt suruda. Talle meenusid Simone’i sõnad.
„Nii kogukas ja üleni mustas.”
Madame Exe oli tõepoolest kogukas naisterahvas, prantsuspärased tihedad mustad leinaloorid tundusid ülepakutuna. Ta rääkis väga kumeda häälega.
„Paraku jäin pisut hiljaks, monsieur.”
„Kõigest mõne hetke,” vastas Raoul naeratades. „Madame Simone heitis pikali. Kahjuks pole tema enesetunne kiita, ta on väga närviline ja pinges.”
Käsi, mida madame Exe oli hakanud parajasti eemale tõmbama, pigistas Raouli kätt äkitselt nagu kruustangidega.
„Kas ta ikka viib seansi läbi?” nõudis ta järsult.
„Oh jaa, madame.”
Madame Exe ohkas kergendatult, vajus toolile ja päästis ühe oma heljuvatest tihedatest mustadest looridest lahti.
„Monsieur,” ütles ta vaikselt, „te ei oska ettegi kujutada, te ei suuda mõeldagi, mäherdust imestust ja rõõmu need seansid mulle pakuvad! Minu pisike! Minu Amelie! Teda näha, teda kuulda, võib-olla isegi … jah, võib-olla saaksin isegi käe välja sirutada ja teda puudutada.”
Raoul