Viimane vaimudetund. Agatha Christie
Читать онлайн книгу.
See on looduse ja le bon Dieu vastu ning keegi peab selle eest maksma.”
Raoul tõusis toolilt ja läks Elise’i õlale patsutama.
„Rahunege, mu hea Elise,” ütles ta naeratades. „Nimelt on mul teile midagi head teatada. Täna toimub viimane seanss, homsest neid enam ei tule.”
„Nii et täna on seanss?” küsis vana naine kahtlustavalt.
„Viimane, Elise, viimane.”
Elise raputas lohutult pead.
„Madame pole terve …” alustas ta.
Ent lause jäi pooleli, sest uks läks lahti ja sisse astus sihvakas heledat verd naine. Ta oli sale ja graatsiline, Botticelli madonna näoga. Raouli nägu lõi särama, Elise lahkus kähku ja diskreetselt.
„Simone!”
Noormees võttis tema pikasõrmelised valged käed pihku ja suudles neid kordamööda. Naine sosistas väga mahedalt tema nime.
„Raoul, mu kallis.”
Noormees suudles jälle tema käsi, siis vaatas talle pinevalt otsa.
„Simone, kui kahvatu sa oled! Elise ütles, et sa puhkad; ega sa ometi haige ole, mu armsam?”
„Ei, mitte haige …” Simone ebales.
Raoul viis ta diivanile istuma ja istus ise tema kõrvale.
„Räägi mulle.”
Meedium naeratas nõrgalt.
„Sa hakkad mind narriks pidama,” pomises ta.
„Mina? Pean sind narriks? Mitte iial.”
Simone tõmbas käe ära. Viivu-paar istus ta täiesti liikumatult, ainitine pilk vaibal. Siis hakkas ta tasase tõtaka häälega rääkima.
„Ma kardan, Raoul.”
Noormees ootas veidi, et ta jätkaks, aga kui seda ei juhtunud, küsis julgustavalt:
„Jah, mida sa kardad?”
„Lihtsalt kardan, muud midagi.”
„Aga …”
Raoul heitis Simone’ile hämmeldunud pilgu ja too vastas sellele kärmesti.
„Jah, jaburus, eks ju, aga just seda ma ometi tunnen. Hirmu, ja kogu lugu. Ma ei tea, mille ees või miks, aga mind painab lakkamatult mõte, et minuga juhtub midagi kohutavat, kohutavat …”
Ta vaatas ainiti enda ette. Raoul võttis tal õrnalt ümbert kinni.
„Mu kõige kallim,” ütles ta, „võta end kokku. Ma tean, millest see tuleb, Simone: pingest, meediumi eluga kaasas käivast pingest. Sul on vaja üksnes rahu ja vaikust.”
Simone vaatas teda tänulikult.
„Jah, Raoul, sul on õigus. Just seda mul vaja ongi, rahu ja vaikust.”
Ta pani silmad kinni ja toetus kergelt noormehe käsivarrele.
„Ja õnne,” sosistas Raoul talle kõrva.
Ta tõmbas Simone’i endale lähemale. Too, silmad endiselt kinni, hingas sügavalt.
„Jah,” sosistas ta, „jah. Kui hoiad mind embuses, tunnen end kaitstuna. Ma unustan meediumielu, hirmsa meediumielu. Sa tead küll palju, Raoul, aga isegi sina ei tea kõike, mida see tähendab.”
Raoul tundis, kuidas Simone’i keha tema embuses jäigaks tõmbus. Naine avas uuesti silmad ning jäi ainiti enda ette vaatama.
„Ma istun ja ootan pimedas kabinetis, ja pimedus on jube, Raoul, sest see on tühjuse, olematuse pimedus. Annan end teadlikult selle meelevalda, eksin sellesse. Seejärel ei tea ma midagi, ei tunne midagi, aga lõpuks pöördun aeglaselt, piinarikkalt tagasi, ärkan unest, kuid ütlemata väsinuna, nii kohutavalt väsinuna.”
„Ma tean,” ümises Raoul, „ma tean.”
„Nii väsinuna,” sosistas Simone uuesti.
Neid sõnu korrates oleks ta keha justkui üleni longu vajunud.
„Ometi oled sa suurepärane, Simone.”
Raoul võttis ta käed, püüdis teda oma innuga virgutada.
„Sa oled ainulaadne, suurim meedium, keda maailm on iial tundnud.”
Seepeale kergelt naeratades raputas Simone pead.
„Jah, jah,” kinnitas Raoul.
Ta võttis taskust kaks kirja.
„Näe, see on professor Roche’ilt Salpêtrière’st1 ja see doktor Genirilt Nancyst2, kes mõlemad anuvad, et sa ka edaspidi vahel neile seansi korraldaksid.”
„Oi ei!”
Simone hüppas äkki püsti.
„Seda ma ei tee, seda ma ei tee. Ma pean sellega lõpetama, pean sellest loobuma. Sa lubasid mulle, Raoul.”
Raoul silmitses üllatunult naist, kes vaatas teda värisedes nagu nurka aetud loom. Omakorda püsti tõusnud, võttis ta Simone’il käest kinni.
„Jah, jah,” sõnas ta. „Muidugi on sellega lõpp, arusaadav. Ent ma olen sinu üle nii uhke, Simone, sellepärast tegingi kirjadest juttu.”
Simone heitis talle silmanurgast umbuskliku vilkspilgu.
„Mitte sellepärast, et tahad, et korraldaksin ka edaspidi seansse?”
„Ei-ei,” tõrjus Raoul, „kui sa seda just ise ei soovi, mõnikord harva nende vanade sõprade meeleheaks …”
Ent Simone katkestas teda erutatult.
„Ei, ei, mitte iialgi enam. Mind varitseb oht. Ma ju räägin sulle. Ma tunnen seda, tunnen suurt ohtu.”
Ta surus käed korraks laubale, siis läks akna alla.
„Luba, et ma ei pea seda enam kunagi tegema,” poetas ta vaiksemalt üle õla.
Raoul läks naise juurde ja võttis tal õlgade ümbert kinni.
„Mu kallis,” sõnas ta õrnalt, „annan sulle sõna, et pärast tänast ei korralda sa enam ainsatki seanssi.”
Ta tundis Simone’i äkilist võpatust.
„Tänast,” pomises too. „Ah jaa, olin madame Exe’i sootuks unustanud.”
Raoul vaatas käekella.
„Ta peaks iga hetk saabuma, aga kui tunned end halvasti, Simone, siis ehk …”
Simone vaevalt kuulaski noormeest, sest oli omaenda mõttelõnga kütkes.
„Ta on imelik naine, Raoul, väga imelik naine. Kas tead, ta … ta tekitab minus lausa õudu.”
„Simone!”
Raouli hääl kõlas etteheitvalt ja Simone tajus seda kohe.
„Jaa, jaa, ma tean, sa oled samasugune nagu kõik prantslased, Raoul. Emadus on sulle püha ja mina olen muidugi südametu, kui kadunud last leinav naine äratab minus selliseid tundeid. Siiski … Ma ei oska seda seletada, ta on nii kogukas, üleni mustas ja tema käed … Oled sa tema käsi tähele pannud, Raoul? Need on suured ja tugevad, niisama tugevad nagu mehekäed. Ah!”
Simone judises ja pigistas silmad kinni. Raoul võttis käe tema ümbert ära ja ütles vaat et kalgilt:
„Ma ei saa sinust tõesti aru, Simone. Sina kui naine peaksid teisele naisele, ainsast lapsest ilma jäänud emale ju üksnes kaasa tundma.”
Simone lõi kärsitult käega.
„Ah,