Proloog

      Kõik mühiseb. Võimas laine viib kätest ja jalgadest jõu. Soe veri tormab ülespoole, liigub mööda naha kapillaare laiali ja paneb näo televiisori külmas kumas lõkendama.

      Lõik on lühike, mööda väreleb pilt naise näost. Ilme on alasti, tõsine. Kiire pilk kaamerasse. Kõigest mõni sekund, neli, võib-olla viis. Siis on see läbi.

      Aga ta jõudis näha.

      Enesekesksust, enesega rahulolu. Silmakirjalikkust. Kogu seda kuradi bluffi. Pilt kellestki, kes on teadlik oma väärtusest. Otsekui kujutaks ta tõepoolest ette, et tal on mingi väärtus.

      Nagu oleks ta midagi muud kui üks kuradi lits.

      Pult lendab vastu seina samal hetkel, kui röögatus üle toa kaigub.

      Kas ainult tema näeb seda? Ainult tema näeb fassaadi taha? Kas tõesti on õigluse jaluleseadmine ainuüksi tema vastutusel?

      Keha muutub tugitoolis raskemaks, surub teda allapoole, ja hetkeks tundub talle, et ta ei jaksa. Tõesti ei jaksa enam. Et ta annab alla, laseb naisel pääseda. Lisaks sellele naisele on muidki, teisi, kes tema järel tulevad, teisi, kellega ta ei saa midagi ette võtta. Kurat, ta on oma töö teinud, nüüd võiks keegi teine üle võtta.

      Ta võib lasta naisel minna.

      Võiks lasta.

      Oleks võinud lasta.

      Kui too poleks ise end talle peale surunud, tunginud läbi teleekraani ta koju. Jah, võib-olla oleks ta lasknud naisel minna, kui too poleks sundinud teda tegudele. Aga ta lausa palub seda. Anub.

      Saagu siis täpselt seda, mida tahab.

      Ta paneb arvuti tööle, vaatab lõiku uuesti. Ja uuesti. Vaatab seda nägu ikka ja jälle, kuni jõud kehasse valgub. Viimast korda.

      1

      Ta on ärritavalt kaunis. Pikk ja valgetes riietes, kontrastina enamjaolt mustades tolmustes riietes inimestele, kes teda ümbritsevad. Seda tüüpi iludus, kes näib hõljuvat kõrgel teiste kohal. Jumaliku oreooliga tänu oma välimusele, rääkimisviisile, liikumisele, žestidele ja – mida tuleb õigluse nimel mainida – tõsiasjale, et ta puhtfüüsiliselt asubki meeter kõrgemal kui ta publik.

      Karen silmitseb naist kitsukesel laval ruumi teises otsas ja kirub ennast, et ta siia üleüldse tuli.

      „No aga astu stuudiost läbi,“ oli Leo öelnud. „Korraldame peo, kuna oleme lõpuks omadega valmis.“

      Mehe hääl oli ennelõunal telefonis rõõmus, peaaegu hingeldav. Muidugi võib kasutada juhust ja viia uue luku võtmed ära, kui tal niikuinii linna asja on. Mitte sugugi uudishimust, vaid puhtast viisakusest. „Siis kohtud ka temaga,“ oli Leo öelnud.

      Selgitust, keda ta silmas peab, polnud tarvis lisada.

      Nüüd hoiab Karen Eiken Hornby jopetaskus võtit kramplikult pihus ja laseb pilgul üle KGB Productioni ruumi libiseda.

      Siis märkab ta teda. Leo Friis seisab otse lava ees ja naeratab millegi peale, mida see jumalikus kõrguses hõljuv olend äsja ütles.

      Ainult kolm nädalat, mõtleb Karen, ometi on miski teisiti. Kolm nädalat, mil Leo pole koju Langeviki peaaegu jõudnudki.

      Ööd, mis ta on stuudios maganud. Otsekui oleks kõigest paar nädalat pannud Kareni unustama, milline ta tegelikult välja näeb.

      Ta näeb väsinud välja, mõtleb Karen. Ja õnnelik.

      Siis märkab Leo teda, viipab, enne kui pöörab pilgu taas lavale.

      „Ma ei räägi praegu rohkem,“ ütleb valgetes riietes naine. „Soovin ainult veel kord öelda, et ilma teie kõikideta poleks see iial võimalik olnud. Aitäh, et aitasite mul jõuda tagasi juurte juurde ja samal ajal jätkata oma teekonda edasi.“

      Ta teeb kunstliku pausi ja vaatab üles lae poole, samal ajal kui väike rühm inimesi seisab äraootavalt, otsekui pühalikult. Siis pöörab ta pilgu tagasi ja keerab pea viltu, suul õrn naeratus, enne kui oma esinemise lõpetab.

      „Ainus kindel asi on muutus. Ärge seda iial unustage.“

      Ta tõstab klaasi ja talle vastavad üles tõstetud õllepudelid ja veiniklaasid.

      „Elutarkus missugune,“ ütleb Karen vaikselt iseendale.

      Mitte piisavalt vaikselt.

      „Mida sina siin pomised? Tähesära jätab külmaks?“

      Märkamatult on Kareni kõrvale ilmunud Kore Traavad, kes sirutab tema poole käe õllepudeliga.

      Uskumatu, aga tema näeb välja veelgi rahulolevam kui Leo, mõtleb Karen. Nagu kass äsja püütud räimedega taldriku ees. Või nagu üks osanikest produktsioonifirmas, mis on just lõpetanud maailmanimega staari lugude salvestamise. Maailmanimega staari, kes on kümme aastat rambivalgusest eemale hoidnud ja nüüd äkki otsustanud taas inimeste ette tulla.

      Karen raputab pead.

      „Tegelikult ma lähen kohe ära. Pidin lihtsalt Leole uued võtmed tooma. Olin sunnitud kodus lukud ära vahetama.“

      „Jah, ma kuulsin, et teile murti sisse. Aga ei varastatud vist midagi, Leo jutu järgi.“

      „Tema pidas silmas oma kitarri. Küll aga on kadunud mõned hõbedast esemed, mis ma päranduseks sain, kui need muidugi arvesse lähevad.“

      Üheksasada kuuskümmend marka ja viiskümmend šillingit läks maksma mõlema maja lukkude vahetus. Lukufirmal kulus üle kuue tunni, enne kui nad suutsid Langeviki oma päevakavasse pigistada. Lühikesest käigust Rakne kaubanduskeskusesse oli piisanud, et keegi jõuaks lahti murda nii suure kui ka väikse maja ukse. Ma ei saanud ära olla rohkem kui tund, maksimaalselt poolteist, mõtles Karen, samal ajal kui ta kõrvu kikitades ja pilku teritades toast tuppa liikus, igati teadlik ohust, et keegi võib endiselt majas olla.

      Usutav see küll polnud, eriti kui arvestada valget furgooni, mis oli talle maja juurde keerava tee otsas vastu tulnud, kui ta koju tagasi pöördus, pagasiruumis uus kruvikeeraja, neli pakki puidukruvisid ja kaks