Kuradi ja mere vahel. Maria Adolfsson
Читать онлайн книгу.
„Ei midagi. Ma olin lihtsalt väsinud. Ei tundnud õieti … et ma sinna sobin. Pole nagu minu rida.“
„Mis asi? Hea muusika, hea toit ja avatud baar. Ja rõõmsad inimesed, kes tähistavad, et nad tegid head tööd. See pole äkki „sinu rida“?“
Karen ei vasta.
„No igatahes ei pea ma vist täna linna sõitma,“ jätkab Leo ja haigutab uuesti. „Ilma Lunata ei saa me midagi teha. Halvimal juhul peame homme hommikul vara alustama, muidu unustagu muudatused ära, ütles Kore. Nädala lõpus tuleb uus bänd stuudiosse.“
„Kus ta elab? Hotellis või?“
„Ei, mis mõttes. Friselil üürimajas. Muidu poleks me saanud tema siinviibimist salajas hoida. Kõik, kes temaga töötavad, on salastatuslepingule alla kirjutanud. Ka sina oled lubanud suu pidada, eks?“
Leo vaatab talle nõudlikult otsa.
„Jah, ma pole seda ühelegi hingele öelnud. Aga kas keegi sinna kohale sõitis? Sinna Friseli majja, ma mõtlen. Ta võib ju seal olla, olgugi, et ta ei vasta. Juhtus mingi õnnetus või võttis üledoosi … Kuigi õigus jah, tema on ju puhas nagu lumi.“
Leo raputab ärritatult pead. Siis tekib talle näkku ärevuse varjund.
„Kore läheb õhtu poole sinna, kui ta seni ühendust ei võta. Mis asja? Arvad, et me peaksime muretsema?“
„Mina ei arva midagi. Üldse mitte midagi.“
Aga ei tea, miks Kore just sulle helistas, et kuulda, kuhu Luna kadus, mõtleb ta.
Samal hetkel avaneb välisuks ning Karenit valdab kergenduse ja ärrituse segu, kui ta kuuleb Sigridi häält.
„Halloo? Kas keegi on kodus?“
Leo heidab Karenile hoiatava pilgu.
„Võta nüüd rahulikult,“ ütleb ta. „Ta on üheksateist täis.“
Siis kummardub ta ette ja kissitab silmi.
„Mis jama sul üldsegi näos on?“
3
„Ei, mina sõidan,“ ütleb ta ja napsab Leo käest autovõtmed. „Sul on ikka veel pohmakas.“
Ja seejärel sekund vabalangemist, kui talle meenub too kord varsti üksteist aastat tagasi, kui ta lausus just needsamad sõnad. Langeb, kobab. Kuuleb kaugelt läbi müha Leo solvunud proteste, samal ajal kui ta ise juhiukse avab.
Siis kerkib ta taas pinnale.
„Hea küll,“ ütleb ta kiiresti ja astub kõrvale. „Aga sa ei tohi kiirust ületada, täna ma küll ühegi kolleegiga suhelda ei tahaks.“
„Kas sa tõesti arvad, et liikluspolitsei võib väljas olla? Pühapäeval sellisel kellaajal?“
Küllap on Leol õigus, liiklusüksusel on kaks ööd järjest kõvasti tegemist olnud ja nüüd on nad igati teenitult vabad. Nende puhumistega, mida pühapäeviti korraldatakse, on ilmselt juba enne lõunat ühel pool. Praegu on kell pool seitse õhtul.
Otsus Kore soovi täita põhines nii ärritusel kui ka süümepiinadel. Headest kavatsustest hoolimata ei suutnud Karen jätta kaagutamata Sigridi kallal, et too võiks vähemasti sõnumi saata, kui ööseks koju ei tule. Kas ta siis ei arva, et nad hakkavad muretsema?
„Mind jäta mängust välja,“ oli jõudnud temani signaal Leo seljalt. Leo oli püsti tõusnud, kui Sigrid köögiuksest sisse tuli, ja läinud kraanikausi juurde, et teevett lisada. „Ma magasin ühe sõbra juures.“
„Klara juures või?“
„Ei, ühe kuti juures, kui sa just pead teadma.“
„Mis kuti?“
„Ühe… üks tüüp klubist, noh. Omaniku sõber.“
„„Tüüp“? Kas sellel tüübil on nimi ka või?“
„Jah, Keris, miks sa küsid? Keris Gudmundson.“
„Ja mis tööd see Keris siis teeb ka? Tähendab, kui ta üldse tööd teeb.“
„Kokk on. Süüa teeb. Jumala head süüa.“
„Klubis? Ma arvasin, et teil saab ainult …“
„Ei, P27-s Parkvejl. Ta on seal mitu aastat olnud.“
Karenil jäi korraks suu lukku. P27 polnud sugugi mingi mõttetu urgas. Vastupidi, spekuleeriti lausa, et see üleshaibitud restoran võib saada kogu riigis esimeseks, kes Michelini tärni koju toob. Ja too Keris, kellega Sigrid öö veetis, oli niisiis seal mitu aastat kokana töötanud.
Mitu aastat …
Ära topi oma nina sellesse, ütles ta vaikselt iseendale. Lõpeta ära, sa pole ta ema. Hoia suu kinni.
Muidugi läks vastupidi.
„Kokana,“ oli ta öelnud. „Jah, see on hea töö küll. Kui vana ta on üldse?“ oli ta näilise kergusega lisanud.
„Miks sa küsid? Kakskümmend seitse vist.“
Ja täpselt siis, kui Karen hingas sügavalt sisse, et midagi sobimatu vanusevahe kohta öelda, naaldus Sigrid rahulikult toolikorjule. Lasi pilgul kõnekalt Kareni ja Leo vahet liikuda. „Kaheksa aastat,“ ütles ta kõvera muigega. „Jah, jube vahe tõesti, eks?“
Just siis helistas Kore.
Alateadlikult oleks Karen tahtnud kohe ei öelda. Tal ei olnud vähimatki tahtmist sõita tervet pikka teed Dunkerisse ja edasi praamiga Friselile, et kutsumata luksusvillasse tungida. Teda üldse ei huvitanud, kas Luna on endast märku andnud või ei, või et mis salvestamisest edasi saab. Kuid pärast kaotust Sigridile soovis Karen Eiken Hornby näidata, et ta pole võimatu tüüp.
Sugugi mitte.
Lisaks oli temas tärganud uudishimu.
„Ma olen praegu teel sinna,“ oli Kore öelnud, „aga oleks palju parem tunne, kui sina ja Leo samuti kaasa tuleksite.“
„Kui te nii väga mures olete, siis ei saa ma küll aru, miks te juba varem sinna ei sõitnud.“
„Mulle ei meeldi teiste majadesse sisse minna. Ja mida kuradit me siis peale hakkame, kui temaga midagi juhtunud on? Kui ta on vigastatud või …“
„No mis sa ise arvad? Näiteks võiks kiirabi helistada. Aga okei, ma võin ju kaasa tulla, kui sa nii väga tahad. Me jõuaks sinna nii …“ – ta vaatas kella – „… tunni pärast.“
Leo sõidab hästi ja hoiab närviajavalt täpselt piirkiirust, nendib Karen, heites järjekordse pilgu spidomeetrile.
Ta vajutab klaasi paar sentimeetrit alla ning laseb tuuleõhul laupa ja põski jahutada. Heidab pilgu üle maastiku ja tunneb, kuidas õlad alla vajuvad. Silmitseb veel ettevaatlikult rohetavaid nõlvu, lambaid, kes rahulikult küngastel liiguvad, tallekesi, kes paistavad iga päevaga uttedest üha kaugemale liikuvat. Neil on elada veel terve suvi ja jupike sügist, siis on nendega ühel pool, mõtleb ta nukrusesööstu tundes. Ta keerab pead, et näha teisel pool merd vilksatamas, aga Leo on ees.
Oleksin pidanud ise juhtima, mõtleb ta ja pöörab tähelepanu teele.
„Millele sa mõtled?“ küsib mees. „Kas jälle Sigridile?“
„Ei, lihtsalt elu kaduvusele,“ pomiseb ta, pilk käekellal. „Praam läheb kolmeteist minuti pärast. Muidu peame veel pool tundi ootama …“
„Minu meelest sa nagu ütlesid, et ma peaks …“
Leo vakatab. Ja vajutab gaasi põhja.
Kore istub sissesõidutee ääres autos. Kui Leo jõuab Kareni rohelise Ford Rangeriga tema selja taha, avab ta ukse ja astub välja. Ta näib väsinud,