Kuradi ja mere vahel. Maria Adolfsson
Читать онлайн книгу.
nime vahetanud. Ma oletan, et ta saab vana nime all vabamalt liikuda.“
„Kahtlemata. Mis firmaga ta üldsegi siia lendas? Ja mis kuupäeval ta täpselt tuli?“
„Ei mingit firmat, ta tuli eralaevaga kolmandal aprillil.“ „Eralaevaga?“
„No jahiga. Jarred Kostas, tema endine mees, tõi ta Prantsusmaalt siia. Tal pidi olema Bretagne᾿is maja ja Luna oli lastega seal puhkusel, enne kui siia tuli.“
„Ja laev? Või siis jaht, kus see nüüd on? Ja kus on Jarred Kostas?“
„Ju ta on ikka Prantsusmaal, ma pakun, või siis nüüdseks juba Los Angelesse tagasi sõitnud. Nagu mina aru olen saanud, tõi ta Luna igatahes Bretagne᾿ist siia ja sõitis pärast kohe tagasi. Luna ise ütles, et Jarred on ainus, keda ta usaldab.“
Karen teeb umbuskliku näo. Kas kogu see salatsemine tuleb tõesti murest meediatähelepanu pärast või on tegu pigem tavalise suurusehullustusega? Sellel naisel paistab igatahes olevat imetabane võime panna kõik oma pilli järgi tantsima. Enamik eksmehi ei laenaks vist bussipileti rahagi.
„No selge siis,“ ütleb ta. „Ma helistan, kui olen oma ülemusega rääkinud ja kui oleme otsustanud, kuidas edasi liikuda. Võimalik, et mul on vaja rääkida kõikidega, kes peol olid.“
„Päris palju rääkimist sel juhul.“
„Vähemalt tahan ma rääkida kõigi teiega, kes te tema juurde edasi läksite. Siis vaatame edasi. Aga kui ta endast märku ei anna ja asi kuidagi ei selgine, peame ta ametlikult tagaotsitavaks kuulutama.“
Paar sekundit vaikust ja seejärel sügav ohe mõlemas otsas. „Jah, arusaadav. Aga sa saad ju aru, et meedia läheb hulluks? Ta pole küll nüüd aastaid enam edetabelites olnud, aga paljudele on ta endiselt ebajumal. Kui pealekauba saadakse teada, et ta on kadunud …“
Kore teeb pausi ja Karen kuuleb, kuidas ta sisse hingab, enne kui ütleb välja selle, mis ka Karenil oli viimastel tundidel mõtetes keerelnud. „Mis siis, kui keegi on ta ära röövinud?“
Veerand tundi hiljem väljendab krimiosakonna juhataja Jounas Smeed täpselt sama kahtlust.
„Eks siis jää üle ainult jumalaid paluda, et keegi lunaraha ei hakkaks nõudma. Pakun, et ta on üsna jõukas.“
Karen oli talle olukorrast ja faktidest lühikese ülevaate andnud. Luna Johns, sündinud 1977. aastal Ravenbys Lena Johansonina, on juba kolm nädalat viibinud Doggerlandis, et kavandatud tagasitulekuks kontserdilavadele KGB Productionis lugusid salvestada. Luna teab KGB asutajaid, sest kunagi tegid nad koos bändi. Juba 1997 lahkus ta kodumaalt USA-sse. Vähemasti KGB poiste teada on see tema esimene külaskäik pärast seda.
Eile pidid nad stuudios veel korraks kokku saama, sest viimasel hetkel otsustati muudatusi teha. Luna pole ikka veel välja ilmunud ega endast märku andnud. Nüüdseks on kulunud üle kolmekümne tunni hetkest, kui teda viimati nähti. „Jah, vara on tal Kore jutu järgi küll miljonite, sadade miljonite eest,“ ütleb Karen. „Inimrööv oleks ilmselt kõige hullem stsenaarium, sellise asjaga toimetulekuks pole meil õieti ressurssegi.“
„Nojah, aga keegi pole ju ühendust võtnud, nii et on ka muid, lihtsamaid selgitusi. Eriti kui sa ütled, et ta on siin inkognito. Mis kuradi moodi see üldse võimalik on? Isegi mina tean, kes ta on ja kuidas ta välja näeb. Minu meelest ikka jube ilus.“
„Renditud maja, krundile ei näe, Friselil ühel eraldi neemel. Lisaks on ta omajagu välimust muutnud. Meik ja sädelus on kadunud. Juuksed samuti, tal on nüüd siilipea. Ja ta pidavat ka juba aastaid budist olema.“
„Kahju. Juustest, ma mõtlen. Ei tea, kas need olid üldse ehtsad?“
Karen ei ütle midagi selle kohta, et blond pahmakas, mis ulatus otsapidi üle tagumikugi, koosnes arvatavasti indialannade juustest, mida oli vesinikus blondeeritud.
Ta ei ütle ka seda, et nüüd on Luna vist ilusam kui iial varem.
„No igatahes,“ jätkab ta hoopis, „on Luna nüüdsel ajal mingisugune puhta elu eestkõneleja, kes on tõmbunud tagasi nii meediast kui pidutsemisest. Neli-viis lapsendatud last, lahutatud, kuid heas kontaktis oma eksiga, teadis Kore. Ilmselt tema hoolitsebki laste eest, kuni Luna ära on.“
„Kore?“ küsib Smeed irvitades. „Kas sinu homosõber hoolitseb laste eest?“
„Ära jama,“ vastab Karen väsinult. „Jarred Kostas, tema eksmees. Mis me sinu meelest tegema peaks? Kui me kuulutame ta tagaotsitavaks, on meedia meil kohe kukil, ja mitte ainult kohalikud tindipritsid. Kuigi Luna pole kümme aastat avalikult esinenud, pakub ta endiselt huvi.“
„Eks sa võtad siis selle.“
„„Võtan selle“?“
„Jah, kuni me rohkem teame. Uuri välja, kas on vähimatki kuriteokahtlust. Ootame ametliku teadaandega pisut, aga ürita seni välja uurida nii palju, kui suudad. Räägi kõigiga, kes temaga kokku puutusid, sugulased, mobiililiiklus, laevad, lennud, võimalikud narkoprobleemid, kalduvus enesetapule, no tead ise küll. Kõik, mida sa saad omal käel teha. Aga ole väga diskreetne. Ilmaasjata pole meile tsirkust tarvis.“
Me ei taha ka minna ajalukku idiootidena, kes viivitasid liiga kaua, mõtleb Karen. Valjusti ütleb ta:
„Ma vaatan, mis ma kätte saan, aga mul on vähemalt vaja kedagi kaasa, kes …“
Kareni jutu katkestab Jounas Smeedi telefoni helin. Ta toetub tooli seljatoele ja silmitseb ülemust, kuni too kuulab teises otsas rääkivat inimest. Ootab, et kõne lõppeks ja Smeed saaks kinnitada, et ta saab oma „diskreetsesse juurdlusse“ mõne kolleegi appi. Aga kui ta näeb mehe lõugu pinguldumas ja pahameelt silmis välgatamas, enne kui too käe tõstab ja endal üle lauba tõmbab, saab Karen aru.
Ta istub hiirvagusi tooliserval ja kuulab, kuni Jounas Smeed esitab küsimusi, mis kinnitavad tema aimusi.
„Kas ta on elus?“ küsib Karen, kui Smeed kõne lõpetab.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.