Punane Kuninganna 4: Sõjatorm. Victoria Aveyard
Читать онлайн книгу.
keegi lülitit klõpsanud. Ta teeb mulle isegi silma. „Mis ajast mina rumal olen, Mare Barrow?”
Üles kindrali poole vaatamine saadab valusööstu läbi mu kuklaarmide, mille olin peaaegu unustanud. Nende põhjustatud valu tundub kõige muu kõrval nii väike. „Lihtsalt küsin endalt, kus see kõik lõppeb,” pomisen ja loodan, et ta mõistab.
Farley vangutab pead. „Ma ei saa vastata küsimusele, millel on liiga palju vastuseid.”
„Ma mõtlen... Shade’i puhul. Ptolemuse. Tapad ta, ja siis? Evangeline tapab sinu? Tapab Clara? Mina tapan Evangeline’i? Ikka edasi ja edasi, ilma et ealeski lõppu tuleks?” Surm ei ole mulle võõras, kuid see tundub kummaliselt teistsugune. Läbi kaalutud lõpud. Midagi sellist teeks pigem Maven, mitte meie. Kuigi Farley võttis Ptolemuse juba ammu enne sihtmärgiks. Veel ajal, kui mängisin Mareena Titanost, oli see toona Valve nimel. Eesmärgi, millegi muu nimel kui pime ja verine kättemaks.
Naise silmad lähevad suuremaks, elu ja uskumatust täis. „Tahad, et ta ellu jätaksin?”
„Muidugi mitte,” peaaegu kähvan vastuseks. „Ma ei tea, mida ma tahan. Ma ei tea, millest räägin.” Sõnad jäävad üksteise taha kinni. „Kuid võin siiski mõtteid mõlgutada, Farley. Tean, mida kättemaksuiha ja raev võivad inimesega teha, ja ka inimestega sinu ümber. Ja loomulikult ei taha ma, et Clara peaks emata kasvama.”
Farley pöördub järsult eemale ja peidab nägu. Siiski mitte piisavalt kiiresti, et äkilist pisaratulva varjata. Põskedeni see ei jõuagi. Sõber raputab mu käe õlaga jõnksatades eemale.
Ma ei jäta. Pole pääsu. Ta peab seda kuulma. „Ta juba kaotas Shade’i ja kui ta saaks valida isa eest kätte maksmise ning elava ema vahel, siis pole kahtlustki, kumma ta valiks.”
„Kui jutt juba valikutele läks,” pressib Farley läbi hammaste vastu, mulle ikka veel otsa vaatamata. „Olen sinu oma üle uhke.”
„Farley, ära muuda teemat...”
„Kas kuulsid ka, Välguplika?” Naine tõmbab ninaga ja sunnib end naeratama, kui uuesti minu poole pöördub ja oma väga punaseks tõmbunud ning lapilise näo nähtavale toob. „Ütlesin, et olen su üle uhke. Kirjuta see üles. Söövita mällu. Ilmselt rohkem sa seda ei kuule.”
Ma ei suuda sünget itsitust tagasi hoida. „Olgu. Mille üle sa täpselt uhke oled?”
„Noh, lisaks su moetunnetusele,” klopib ta mu õlga, et pisut veresegust muda maha raputada, „ja loomulikult lahkele ja tasasele olekule...”
Veel üks itsitus.
„... Olen su üle uhke, sest tean, mis tunne on armastatud inimest kaotada.” Seekord võtab ta mul käsivarrest – ilmselt selleks, et ma ei saaks plehku panna vestluse eest, mille pidamiseks ma vaevalt võimeline olen.
Mare, vali mind. Need sõnad on vaid tund aega vanad. Kummitavad mind nii mängeldes.
„See tundus nagu reetmine,” sosistan.
Keskendun Farley lõuale, et ei peaks talle silma vaatama. Arm ta vasakus suunurgas on sügav ja tirib pisut huult. Puhas lõige. Noa töö. Kui esmakordselt Will Whistle’i vanas vankris sinise küünla valguses kohtusime, tal seda veel ei olnud.
„Kelle poolt? Muidugi...”
„Ei. Mitte tema poolt.” Pea kohal liigub üle taeva pilv, mis meie peale liikuvaid varje heidab. Suvetuul näib kummaliselt külm. See ajab judisema. Justkui vaistlikult soovin, et Cal oma soojusega siin oleks. Tema ei lasknud mul kunagi külmetada. Selle mõtte peale käib kõhust jõnksatus läbi ja arusaam sellest, mille mõlemad kõrvale heitsime, ajab iiveldama. „Ta andis mulle lubadusi,” jätkan, „kuid ka mina talle. Murdsin need. Ja tal on ka teisi lubadusi, millest kinni pidada. Iseenda, oma surnud isa ees. Ta armastas trooni enne kui ta armastas mind, teab ta seda siis ise või mitte. Ja kokkuvõttes arvab ta, et tegutseb meie nimel õigesti, kõigi nimel. Kuidas saan talle seda päriselt süüks panna?”
Sunnin end Farley pilgule vastama. Tal ei ole mulle vastust, vähemalt mitte meeldivat. Naise hambad närivad murelikult huult ja suruvad tagasi sõnad, mida ta lausuda sooviks. Tulutult.
Ta turtsatab pilkavalt, üritades omamoodi hell olla. Ikka sama okkaline. „Ära vabanda tema ja ta loomuse pärast.”
„Ma ei teegi seda.”
„Kõlab küll niimoodi,” ohkab naine ärritunult. „Teistsugune kuningas on ikkagi kuningas. Ta võib küll üks paras tümikas olla, aga seda teab temagi.”
„Võib-olla oleks see ka minu jaoks õige olnud. Punaste jaoks. Kes teab, mida Punane kuninganna oleks teha suutnud?”
„Väga vähe, Mare. Kui üldse midagi,” vastab naine külma kindlusega. „Igasugune muutus, mis oleks võinud tulla sulle krooni pähe panemisest, oleks olnud liiga aeglane, liiga väike.” Ta hääl muutub mahedamaks. „Ja liiga lihtsasti ümberpööratav. See ei jääks kestma. Kõik meie saavutused sureksid koos sinuga. Ära saa minust valesti aru, kuid maailm, mida luua soovime, peab elama meist kauem.”
Nende jaoks, kes tulevad pärast.
Farley läbitungiv pilk puurib mind peaaegu ebainimliku keskendumisega. Claral on Shade’i, mitte Farley silmad. Mesi, mitte ookean. Huvitav, missugused osakesed temast hakkavad tulevikus olema Farley või Shade’i moodi.
Soe tuuleiil sasib Farley äsjasoetud juukseid, mis pilvede varjus paistavad tumekuldsed. Armide varjus on ta ikka noor, lihtsalt üks järjekordne sõja ja hävingu laps. Ta on näinud minust hullemat, teinud rohkem, kui mina eales teinud olen. Ka rohkem ohverdanud ja kannatanud. Ta ema, õde, mu vend ja ta armastus. See, kelleks iganes ta väikese tüdrukuna saada unistas. Kõik läinud. Kui tema suudab edasi rühkida meie tegevusse usku kaotamata, suudan seda ka mina. Sest ükskõik kui palju me omavahel ka ragistaks, usaldan Farleyt. Ja ta sõnad on harjumatu, kuid vajalik lohutus. Olen mõtteis juba nii pikalt iseendaga vaielnud, et see hakkab ära tüütama.
„Sul on õigus.” Miski mu sees annab järele ja laseb kummalisel unelmal Cali pakkumisest keereldes pimedusse kaduda. Et mitte kunagi tagasi tulla.
Minust ei saa Punast kuningannat.
Farley pigistab mu õlga, nii et see on peaaegu valus. Tervendajatest hoolimata on keha ikka kange ja tal on endiselt põrgulikult tugev haare. „Pealegi,” lisab Farley, „ei oleks troonil sina. Lerolani kuninganna ja Rifti kuningas väljendusid väga selgelt. Kuninganna oleks tema, Samose plika.”
See mõte paneb mu turtsatama. Evangeline Samos tegi ennist nõukogu saalis oma kavatsused piisavalt selgeks. Üllatav, et Farley seda ei märganud. „Mitte siis, kui ta ise midagi parata saab.”
„Mh?” Naise pilk muutub terasemaks. Kehitan õlgu.
„Nägid ju ise, mida ta tegi, kuidas sind provotseeris.” Värske mälestus käib mu silme eest läbi. Evangeline, kes kõigi silme all Punase teenijanna välja kutsus, karika puruks lõi ja sundis vaest neidu seda kokku korjama, lihtsalt selleks, et pisut nalja saada. Et viimne kui üks saalis viibiv punavereline vihale ajada. Ei ole kuigi raske aru saada, miks ta seda tegi või mida lootis saavutada. „Ta ei taha sellest liidust midagi kuulda, kui see tähendab, et ta peab abielluma... Tiberiasega.”
Ometi kord näib Farley rabatud. Ta pilgutab hämmeldunult silmi. Samas ka huvitunult. „Kuid ta on tagasi alguses. Arvasin, et... ma küll ei tee nägu, nagu saaksin Hõbedaste käitumisest midagi aru, aga siiski...”
„Evangeline on praegu ise printsess, kel on kõik, mida ta eales soovis. Ma ei usu, et ta tahab taas kellegi teise omaks hakata. See on kõik, mida nende kihlus tüdrukule eales tähendas. Ja ka printsile,” lisan ning südamest käib läbi valusööst. „Kokkulepe võimu nimel. Võimu, mis on tal nüüd juba olemas, või...” mu sõnad muutuvad hetkeks ebakindlaks, „mida ta enam ei soovi.” Meenutan Evangeline’i ja aega, mida koos Valgeleegi palees veetsime. Tüdruk tundis kergendust, kui Maven tema asemel Iris Cygnet’ga abiellus. Ja mitte ainult selle pärast,