Punane Kuninganna 4: Sõjatorm. Victoria Aveyard
Читать онлайн книгу.
neist, ei isa, Anabel ega Davidson, ei usalda ühtegi sõna, mida teised lausuvad.
„Oi, aastaid,” ohkab Davidson kuninganna teeseldud huumorile samaga vastates. „Demokraatia on isevärki asi. Mitte et keegi teist seda veel teaks.”
Viimane lause on mõeldud torkama ning see täidab oma eesmärki. Anabeli naeratus muutub jäiseks. Ta toksib käega vastu lauda, mis on teine hoiatav märk. Tema väe juures on hävitamine kukepea. Nagu ka meie ülejäänute puhul. Oleme kõik surmavad, igaühel oma põhjused mängus osalemiseks. Ma ei tea, kui kaua veel suudan vastu panna.
„Olen põnevil, et saan seda oma silmaga näha.”
Temperatuur tõuseb veel enne, kui viimane sõna Mare huulilt kosta jõuab. Tüdruk on ainuke, kes Cali suunas pilku ei heida. Prints jõllitab teda altkulmu, silmad põlemas ja hambad huuli närimas. Mare jääb kindlaks, ilme meeldivalt mittemidagiütlev. Mulle tundub, et ta on otse Davidsonilt koolitunde võtnud.
Surun käe kähku suule, et üllatunud itsitust summutada. Mare Barrow on Calore meeste endast välja ajamises nii põrgulikult andekas. Nüüd ma juba kahtlustan, et ehk ta plaanib seda ette. Lebab öösiti üleval ja sepitseb, kuidas kõige paremini Mavenit segadusse ja Cali hajevile ajada.
Kuid kas ta teeb nii? Kas ta suudaks?
Üritan vaistlikult summutada rinnus hõõgvele löövat lootusesädet. Siis lasen sel lõkkele puhkeda.
Maveniga tegi küll. Hoidis teda tegevuses. Rivist väljas. Sinust eemal. Miks ta ei võiks sama teha ka Caliga?
„Sellisel juhul sobiksid hoopis sina hästi Norta saadikuks.” Üritan kõlada igavlevalt, tülpinult. Mitte innukalt. Ma ei taha, et keegi taipaks, et heidan kondi kaugele eemale, teades, et kutsikas tormab sellele järele. Mare pilk tuhiseb mulle ja ta kulmud kerkivad terve sentimeetri võrra. Ole nüüd, Mare. Mul on hea meel, et keegi ei saa mu mõtteid lugeda.
„Ei sobiks, Evangeline,” vastab Cal sõnu kiiruga läbi kokkusurutud hammaste pressides. „Ma ei soovi olla lugupidamatu, peaminister, kuid me ei tea teie rahva kohta piisavalt...”
Kallutan pead ja plagistan oma kihlatu poole silmi. Hõbedased juuksed libisevad üle soomustatud rüü mu rangluul. Võim, mis mul sel hetkel on, olgu kui tahes väike, kihutab läbi närvide. „Ja mis oleks parem viis teada saada? Ta võetaks hästi vastu, kangelasena. Montfort on uusvereliste riik. Tema kohalolek oleks meile kasulik. Kas pole nii, peaminister?”
Davidson naelutab oma tühja pilgu minule. Tunnen, kuidas see minust otse läbi tungib. Vaata palju tahad, Punane. „Kahtlemata.”
„Ja usute, et ta kannab oma sealsetest leidudest ette? Midagi kaunistamata või välja jätmata?” turtsatab Anabel umbusklikult. „Võite kindel olla, printsess Evangeline, et sel tüdrukul pole lojaalsust ühegi hõbeverelise vastu.”
Nii Cal kui ka Mare langetavad korraga pilgu, justkui võideldes sooviga teineteisele otsa vaadata.
Kehitan õlgu. „Saatke siis mõni Hõbedane temaga kaasa. Ehk isand Jacos?” Kollases rüüs eakas mees paistab oma nime kuuldes jahmuvat. Tal on räsitud väljanägemine nagu kulunud kaltsul. „Kui õigesti mäletan, olete õpetlane, kas pole?”
„Tõepoolest,” pomiseb mees.
Mare tõstab järsult pea. Ta palged õhetavad, kuid muidu näib ta vaoshoitud. „Saatke meiega kaasa, keda ise soovite. Lähen Montforti ja ühelgi kuningal ei ole õigust mind takistada. Küll aga võib ta kahtlemata üritada.”
Oivaline. Calore tõmbub oma toolil pingesse. Ta vanaema istub ähvardavalt lähedal ja näeb noormehe kõrval pisike välja. Kuid nad on siiski silmanähtavalt sarnased. Samad pronksikarva silmad, laiad õlad, sirge nina. Sama sõdurisüda. Ja lõppkokkuvõttes ka sama ambitsioonikus. Kui prints kõnelema hakkab, jälgib kuninganna teda vastust peljates tähelepanelikult. „Niisiis, Norta tõelist kuningat hakkavad esindama isand Jacos ja Mare Barrow koos...”
Noormehe käevõru pillub sädemeid ja tekitab pisikese punase leegi. See astub aeglaselt mööda ta sõrmenukke.
„Tõeline kuningas esindab end ise,” kuulutab Cal, silmad lõkendamas.
Teisel pool saali surub Mare hambad risti. Pean end kõigest väest kokku võtma, et vaikselt istuma jääda, kuid sisimas hõiskan ja tantsin. Nii lihtsalt see käiski.
„Tiberias,” sisistab Anabel. Cal ei vaevu vastama. Ja naine ei saa talle peale käia. Ise tegid seda endale, rumal vana naine. Ise kutsusid teda kuningaks. Nüüd kuuletu.
„Pean tunnistama, et minus on pisut onu Juliani ja ema loomupärast uudishimu,” selgitab Cal. Ema mainimine ja meenutamine muudab ta tooni mahedamaks. Pean tunnistama, et ei tea naisest kuigi palju. Coriane Jacos ei olnud jututeema, mida kuninganna Elara talus. „Soovin seda sõltumatut vabariiki külastada ja välja selgitada, kas kõik kuuldud lood vastavad tõele.” Siis muutub ta hääl madalamaks. Ta vaatab Maret nii pingsalt, nagu suudaks tüdrukut sundida oma pilgule vastama. Seda ei juhtu. „Mulle meeldib asju oma silmaga näha.”
Davidson noogutab, midagi silmis vilgatamas, lastes oma mittemidagiütleval maskil hetkeks langeda. „Olete äärmiselt teretulnud, Teie Majesteet.”
„Väga hea.” Cal kustutab tulukese ja lööb siis nukid vastu lauda. „Siis on asi otsustatud.”
Printsi vanaema surub huuled kokku ja näeb välja, nagu oleks just midagi haput söönud. „Otsustatud?” turtsatab ta. „Miski ei ole otsustatud. Pead Delphies oma lipu maasse lööma, oma pealinna välja kuulutama. Pead endale võitma territooriume, vahendeid, inimesi, kallutama rohkem kõrgkodasid enda poolele...”
Cal ei lase end heidutada. „Vajan tõepoolest vahendeid, vanaema. Sõdureid. Montfortil on need olemas.”
„Sul on täiesti õigus,” lausub isa madalal kõminal, mis mu südames taas tuttava hirmu äratab.
On ta mu peale vihane, et peale käisin? Või on ta rahul? Lapsena õppisin, mida tähendab Volo Samose välja vihastamine. Muutud viirastuseks. Eiratuks, soovimatuks. Kuni saavutuste ja intelligentsusega taas ta poolehoiu välja teenid.
Piidlen isa silmanurgast. Rifti kuningas istub sirgeselgselt troonil, kahvatu ja täiuslik. Taban piinliku täpsusega pügatud habeme all kerget irvet. Ning hingan tasakesi, vaikselt kergendusest.
„Palve Norta õigusjärgselt kuningalt endalt jõuab peaministri valitsuses kaugele,” jätkab isa. „Ning see muudab meie liidu vaid tugevamaks. Seega oleks mul igati õige saata omapoolne saadik, kes esindaks ka Rifti kuningriiki.”
Mitte Tolly, ära tee! kisendan mõttes. Mare Barrow lubas ta ellu jätta, kuid tema sõna vaevalt uskuda saab, eriti sedavõrd soodsates tingimustes. Kujutan seda juba ette. Rumal õnnetus, mis on tegelikult kõike muud. Ning ka Elane peaks minema kui kohusetundlik naine oma abikaasa kõrval. Kui isa saadab Tolly, saame tagasi surnukeha.
„Evangeline läheb teiega kaasa.”
Iiveldustunne pühib kergenduse hetkega.
Ma ei suuda otsustada, kas peaksin veel ühe peekri veini tellima või oma jalad täis oksendama. Mu peas kisendavad hääled, igaüks kordamas sedasama.
Ise tegid seda endale, rumal väike plika.
KOLM
Mare
Mu naer kajab mööda idamüüre ja üle tumedate väljade. Olen kahekorra kõveras, käed vastu siledat kaitsevalli surutud, ja ahmin õhku. Ma ei suuda seda kontrollida. Tõeline naer, sügav ja otse kõhupõhjast, vallutab kõik. Heli on õõnes, järsk ja harvast kasutamisest tolmune. Mu armid tulitavad ja saadavad mööda kaela ja selgroogu valutorkeid, kuid ma ei suuda seda tagasi hoida. Naeran, kuni roided valutavad ja pean istet võtma, selg vastu külma kivi. See ei lõpe ka siis ning isegi