Originaali tiitel:

      Diane Chamberlain

      The Silent Sister

      2014

      Raamatu eesti keeles kirjastamise õigus kuulub eranditult kirjastusele ERSEN. Selle raamatu reprodutseerimine, tõlkimine ja levitamine ilma valdaja loata on õigus­vastane ja seadusega karistatav.

      See lugu on väljamõeldis. Kõik romaanis kujutatud isikud, organisatsioonid ja sündmused on kas autori kujutluste vili või on neid kasutatud fiktiivselt.

      Kaane kujundanud Reet Helm

      Toimetanud Viivi Variksaar

      Korrektor Inna Viires

      Copyright © 2014 by Diane Chamberlain

      All rights reserved.

      Trükiväljaanne © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2019 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Raamatu nr 11453

      ISBN (PDF) 978-9949-84-601-6

      ISBN (ePub) 978-9916-11-160-4

       Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      JAANUAR 1990

      PROLOOG

      Alexandria, Virginia

      Kogu päeva peatusid inimesed rajal, mis viib läbi metsa Potomaci jõe ääres. Parkadesse ja villastesse sallidesse mässitud inimesed seisid sooja otsides üksteise lähedal ja surusid pihku oma laste kinnastatud käsi või koerte jalutusrihmu, kui nad vaatasid ainsat värvilaiku talvehallil maastikul. Kollane kanuu seisis keset jõge jäävangis. Eelmisel õhtul oli jõel olnud torm, lumine tuul oli vett vahule ajanud ja kergitanud jõest keerlevaid vahukobaraid, kui temperatuur langes ja lained külmusid sakilisteks tippudeks ning vangistasid kanuu jardide kaugusele kaldast.

      Jalutajad olid näinud kanuud hommikustes uudistes, aga pidid seda siiski oma silmaga nägema. See pani punkti loole, mis olid neid kuude kaupa haardes hoidnud. Nad olid oodanud kohtuprotsessi, mida nüüd ei tulegi, sest seitsmeteistkümneaastane tüdruk – seitsmeteistkümneaastane mõrvar, uskus enamik – puhkab nüüd kusagil selle sakilise jäävälja all.

      Ta valis kergema vastupanu tee, sosistasid mõned inimesed üksteisele.

      Aga milline kohutav surm, ütlesid teised.

      Nad vaatasid kivist jõekallast ja mõtlesid, kas tüdruk oli neid kive endale taskusse pannud, et põhja vajuda. Nad mõtlesid, kas ta nuttis, kui ta kanuu vette lükkas, teades, et lõpp on lähedal. Televisioonis oli ta küll nutnud. Teeskles, ütlesid mõned mööda rada kõndides. Oli liiga külm, et kauaks ühe koha peale seisma jääda.

      Ent oli üks naine, soojalt riides, kinnastes käed taskus, kes seisis tunde raja kõval. Ta jälgis, kuidas telejaama kopter värskeid aerofotosid tegi, propelleri labad pöörlesid halli taeva taustal kurdistavalt. Naine jälgis, kuidas politseinikud jõekallastel tunglesid, osutasid ühte suunda ja siis teise, kui nad­ ­kaalusid, kuidas kanuud jõest kätte saada… ja kuidas jää alt tüdruku surnu­keha otsida.

      Naine vaatas uuesti politseinike poole. Nüüd seisid nood, käed puusas, nagu tahaksid loobuda. See juhtum on lõpetatud. Naine tõmbas mantli tihedamalt enda ümber. Las nad loobuvad, mõtles ta rahulolevalt, kui nägi, kuidas politseiohvitser otsekui alistunult õlgu kehitas. Las nad tirivad kanuu jääst välja ja võtavad päeva kokku.

      Ehkki jääle jäetud kollane kanuu ei tõestanud midagi.

      Nad on rumalad, kui seda uskuma jäid.

      JUUNI 2013

      1.

      Riley

      Ma polnud kunagi arvanud, et kaotan kahekümne viiendaks eluaastaks peaaegu kõik, keda armastan.

      Tundsin, kuidas kurbus uuesti kerkis, kui peatusin väikese silmapaistmatu välimusega postkontori ees Pollocksville’is. Kolmetunnine sõit minu korterist Durhamis oli tundunud pigem kuue tunnina, sest tegin peas nime­kirja kõikidest asjadest, mida pean New Berni jõudes tegema, ja see nimekiri pani mind mõtlema, kui üksinda ma end tunnen. Aga mul polnud pikalt aega oma kurbusele mõelda.

      Esimese asjana pidin käima ära postkontoris, mis jäi New Bernist kümne miili kaugusele. Pidin selle ära tegema ja ühe asja nimekirjast maha tõmbama. Otsisin käekotist õhukese valge postkaardi ja astusin majja. Olin ainus klient ja mu tennised kriuksusid põrandal, kui ma läksin leti juurde, kus postkontoritöötaja mind ootas. Oma tumeda naha ja sirgete patsidega meenutas ta mu sõpra Sherise’i, nii et ta hakkas mulle kohe meeldima.

      „Kuidas saan teid aidata?“ küsis naine.

      Ulatasin talle postkaardi. „See kaart tekitab minus segadust,“ ütlesin. „Mu isa suri kuu aega tagasi. Tema post saadetakse minu aadressile Durhamisse ja see kaart samuti ja…“

      „Me saadame sellise kaardi, kui keegi pole oma postkasti eest postkontoris maksnud,“ ütles naine kaarti vaadates. „See on hoiatus. Kui kaks kuud maksmata jääb, paneme kasti kinni ja vahetame luku ära.“

      „No sellest ma saan aru, aga näete,…“ pöörasin kaardi ringi, „see pole minu isa nimi. Ma ei tunne Fred Marcust. Minu isa oli Frank ­MacPherson, nii et ma arvan, et see saadeti mulle eksikombel. Ma ei usu, et mu isal üldse postkontoris postkasti oli. Ma ei tea, miks tal oleks pidanud see olema. Eriti mitte Pollocksville’is, kui tema elab – elas – New Bernis.“ Läheb kaua aega, enne kui õpin oma isast minevikuvormis rääkima.

      „Laske ma vaatan.“ Ta kadus maja tagumisse ossa ja tuli hetke pärast tagasi, näpu vahel õhuke lilla ümbrik ja valge kartoteegikaardi moodi lipik. „Kastis oli ainult see,“ ütles ta ümbrikku mulle ulatades. „Adresseeritud Fred Marcusele. Kontrollisin andmeid ja postkast kuulub sellel aadressil elavale inimesele.“ Ta ulatas mulle kaardi. Allkiri meenutas küll isa käekirja, aga tema käekirjas ei olnud midagi erilist. Ja pealegi polnud see tema nimi.

      „Aadress on õige, aga kes see mees ka iganes on, pidi ta aadressi valesti kirja panema,“ ütlesin lillat ümbrikku käekotti pistes.

      „Kas te soovite, et ma sulgen postkasti või tahate maksata ja seda edasi pidada?“ küsis postkontoritöötaja.

      „Ma ei tunne, et minu asi oleks seda kinni panna, aga ma ei kavatse selle eest maksta, nii et…“ kehitasin õlgu.

      „Ma panen selle siis kinni,“ ütles ta.

      „Hea küll.“ Mul oli hea meel, et ta minu eest otsustas. Naeratasin. „Ma loodan, et Fred Marcus ei pahanda, ükskõik, kes ta siis ongi.“ Pöördusin ukse poole.

      „Tunnen isa pärast kaasa,“ ütles naine.

      „Aitäh,“ ütlesin üle õla ja kui ma auto juurde jõudsin, kirvendasid mu silmad.

      Teel New Berni sõitsin läbi ajaloolise linnaosa. Vanad majad seisid puudega palistatud tänavate ääres tihedalt üksteise kõrval ja linna maskott, tohutu värviline karu, seisis siin-seal poodide vahel. Minu ees sõtkusid mööda tänavat kaks jalgrattapolitseinikku ja parandasid natuke mu tuju. Ehkki ma polnud pärast kolledžisse minekut New Bernis elanud, oli sellel minu jaoks siiski kodulinna veetlus. See on nii omapärane linnake.

      Keerasin Craven Streetile ja meie sissesõiduteele. Isa auto oli garaažis. Nägin läbi garaažiuste klaasakende – üks oli katki – selle katust. Ma polnud tema auto peale mõelnud. Kas oleks parem see ära müüa või annetada? Hommikuks oli mul lepitud kokku kohtumine isa advokaadiga ja ma lisasin selle küsimuse pidevalt pikenevasse nimekirja. Auto peaks tegelikult minema mu vennale Dannyle tema iidse rauahunniku asemele, aga mul oli tunne, et ta keelduks isa