Vaikiv õde. Diane Chamberlain
Читать онлайн книгу.
nõustajana ei suutnud ma omaenda venda aidata.
Sõitsin edasi ja pöörasin lagendikule. Puud moodustasid männiokastega kaetud platsi ümber smaragdrohelise koopa ja Danny väikese vana Airstreami, vana Subaru ja kahe kõrge pikaokkalise männi vahel rippuva võrkkiigega oli mul vaevalt ruumi, kuhu parkida. Olin talle paar kotitäit toitu toonud, riputasin need randme külge, kui ma autost välja tulin ja haagissuvila poole läksin.
Kui lähemale jõudsin, tegi Danny ukse lahti.
„Tere, Danny,“ naeratasin rõõmsalt.
„Tere,“ ütles ta. „Mõtlesingi, millal sa kohale jõuad.“ Tema nägu oli ilmetu, sellest oli raske midagi välja lugeda, aga tema silmis oli säde, mis mind lohutas. Ta oli alati kena välimusega mees olnud ja oli ikka veel, kraeni ulatuvad juuksed olid tumedamat tooni blondid kui siis, kui me lapsed olime, ja tema helesinised silmad särasid päevitunud naha taustal erksalt. Ta oli liiga kõhn, nägu koosnes teravatest nurkadest ja lamedatest kohtadest. Olin siiski rõõmus nähes, et tema lühike habe oli korralikult piiratud. Kõige hullematel aegadel lasi ta sellel pikaks kasvada ja pulstunuks muutuda. Olin hakanud võtma habet tema olukorra peegeldusena.
„Käisin kohe pärast isa surma siin,“ ütlesin, „aga ei suutnud sind leida.“
„Ja see üllatas sind?“
Hea küll, mõtlesin. Täna siis vihane Danny.
Näitasin talle kotte. „Tõin sulle natuke süüa ja sigarette.“ Olin talle puuvilja ostnud – virsikuid, melonit ja pindi maasikaid –, aga üks kott oli täis juustuga makaronivormi karpe, mida ta armastas, ja Marlborot. Olin ammu loobunud katsetest venda tervislikult toituma panna. Minu jaoks oli tähtsam, et ta oleks rõõmus. Alkoholi ostmisest olin siiski viimasel hetkel loobunud. Olin kindel, et tal on seda juba küllalt.
Ulatasin talle kotid, ta võttis need vastu ja taganes, et mind sisse lasta. Nagu alati, igatsesin teda emmata, kui ma haagisesse astusin, aga mingil ajal aastate jooksul olime embamisest loobunud. Ta on minust neli aastat vanem ja seni, kuni ma sain kümme või üksteist, oleksin teda oma parimaks sõbraks pidanud. Siis paistis noorukiiga ta endasse haaravat ega lasknud enam lahti.
„Me peame rääkima,“ ütlesin ma.
„Kas ikka peame?“ küsis ta viisil, mis reetis, et ta teadis suurepäraselt, et meil on paljust rääkida.
„Jah, peame küll.“ Ma polnud mitu kuud tema haagissuvilas käinud ja olin unustanud, et see oli ühele poole kaldu, ning mul hakkas väikesesse ruumi astudes pea ringi käima. Ühes otsas oli tema kitsas voodi, teises seina külge kinnitatud laud ja pingid ning nende vahel polnud rohkem kui viie sammu jagu ruumi. Ma teadsin, et talle meeldib väike ruum. Ta oli mulle kord öelnud, et tunneb end niimoodi turvaliselt. Ta polnud siiski täielik erak. Enam kui ühe korra olin leidnud siit märke naistest – huulepulgajälg kohvitassil või armastusromaan laual. Polnud võimalik välja näha nii nagu mu vend, ja mitte tähelepanu äratada. Minu sõbrannad vesistasid tema peale suud, kui me teismelised olime. Mulle meeldib teadmine, et tal on siin aeg-ajalt seltsi.
Akna küljes olev konditsioneer puhus jõuetult jahedat õhku, kui ma hakkasin toitu külmkappi panema. Ma polnud kunagi aru saanud, kuidas tal siin üldse elekter on, aga kuidagi oli tal õnnestunud ühendada siia generaator, mis pakkus suvel piisavalt jahedust ja talvel sooja. Generaator toidab ka tema arvutit. Laual seisev sülearvuti on ainuke asi, mis mõjub tõeliselt kohatuna vanas haagissuvilas, mis näeb välja nii, nagu oleks see toodetud viiekümnendatel. Danny oli alati tehnikahull olnud. Ta oli sülearvuti külge liimitud ja tegelikult oli mul selle üle hea meel. Ta hoidis meili teel ühendust mõnede meestega, kellega ta oli koos teeninud, ja minu meelest on tal seda seltsimehelikkust vaja. Soovisin ainult, et ta oleks ka minuga niimoodi sidet pidanud nagu nendega. Mõnikord oli mul tunne, et minu e-kirjad temale kadusid tühjusse.
Panin piima külmkappi, tema nõjatus letile ja jälgis mind.
„Bryan on sinuga?“ küsis ta.
„Me läksime lahku.“ Panin külmkapi ukse kinni. „See oli minu otsus,“ lisasin.
„Minu meelest sa ütlesid, et tema on „see õige“.“
Imestasin, et ta seda mäletas. „Noh, ma arvasin, et on,“ ütlesin. „Aga ta on kolm aastat naisest lahus olnud ja ei ole ikka veel lahutuse suhtes midagi teinud ja mina tüdinesin ootamisest.“ Olin kindel, et Bryan armastab mind, aga paarina ei arenenud me kuhugi. Tal on kaks imelist last ja ma teadsin, et ta hoolib ikka veel oma naisest. Mul oli tunne, et olin teel ees. „See oli päevselge,“ ütlesin. „Mul läks lihtsalt tükk aega, et sellest aru saada.“
„Tubli.“ See kõlas siiralt.
„Ma mõtlesin, et ta meeldis sulle.“
„Mulle ei meeldinud, kuidas ta sind sabas vedas.“ Danny pani käsivarred risti, nõjatus tahapoole ja silmitses põhjalikult mu nägu. „Ja tead, mida?“ küsis ta. „Sa näed suurepärane välja. Nagu oleksid saanud lahti koormast, mis sind rõhus.“
„Oh, muidugi.“ Puhkesin naerma. Kuidas ma saan suurepärane välja näha, kui ma end nii viletsalt tunnen? Olin siiski liigutatud. Oma mossis ja ajuti salvava pealispinna alla on vend tõeline kullake.
Ta võttis karbist, mille olin talle toonud, paki sigarette, tegi lahti ja süütas suitsu. Ta pakkus mullegi, nagu oleksin ma pärast meie viimast kohtumist suitsetama hakanud. Raputasin pead ja pugesin laua äärde pingile.
Tema vintpüss oli otse mu silme ees, see toetus leti kõrval vastu seina. Danny küttis metsas väikeseid ulukeid ja minu teada on see tema ainus relv. Lootsin, et see on nii. Harry Washington rääkis, et politseijaoskonnas suhtusid kõik Dannysse kui „lahtisesse kahurisse“. Harry oli koos Dannyga Iraagis teeninud ja ma teadsin, et ta hoidis oma kaitsva pilgu mu venna peal. Harry kirjutas mulle paar nädalat tagasi ja rääkis, et Dannyl oli lõplikult keelatud siseneda oma lemmikbaari, sest ta oli baarimehega kaklema läinud. Nüüd veetis ta aega Slick Alleys, ütles Harry, see on allakäinud piljardisaal, mis tekitas minus judinaid iga kord, kui ma sellest mööda sõitsin.
Mu pilk langes uuesti vintpüssile. Olin venna ootamatuid vihahoogusid isiklikult näinud, aga ma ei kartnud sugugi nii palju seda, et ta oma püssi teise inimese vastu kasutab, kui seda, et ta võib seda iseenda vastu kasutada. Ehkki Iraagist pärit jalavigastus oli oma osa nõudnud, olid tema psühholoogilised vigastused palju hullemad. Ausalt öeldes polnud ta küll enne Iraaki minekutki kõige paremas vormis olnud.
„Kuidas sul läheb?“ vaatasin tema poole.
Ta tõmbas suitsu kopsudesse ja noogutas. „Hästi,“ ütles ta läbi suitsujoa. Ta võttis minu vastas laua taga istet, lükkas arvuti kõrvale ja koputas tuha purgikaanele.
„Kas sa oma ravimeid võtad?“ küsisin.
„Jäta mind rahule, õeke,“ ütles ta ja ma sain aru, et ta ei võta ravimeid. Ta vihkas seda ravimite kokteili, mis veteranide arst oli talle määranud.
„Pole tähtis.“ Panin käed laual risti, nagu alustaksin koosolekut. „Niisiis,“ ütlesin. „Nagu sa ilmselt tead, olen ma isa testamenditäitja, ja tulin paariks nädalaks New Berni, et tema… pärandi eest hoolitseda.“ Isaga seoses tundus see sõna totter ja Danny tõi kurgupõhjast kuuldavale põlgliku häälitsuse. „Sa võid tema auto endale saada,“ ütlesin. „See on ainult paar aastat vana ja…“
„Ma ei taha tema kuradi autot.“
„Hea küll.“ Taganesin uuesti. Tegelen sellega hiljem. „Aga kuidas majaga on?“ küsisin. „Ma arvan, et peaksime selle ära müüma, aga võib-olla tahaksid seal elada, kui sa…“
„Ei, tänan.“ Ta tõmbas suitsu aeglaselt kopsudesse, silmad pilukil, nagu oleksin teda solvanud paljalt ettepanekuga lapsepõlvekoju kolida. „Maja ja kõigega, mis selle sees, võid teha, mida soovid,“ ütles ta. „Ainus, millest ma hoolin, on, et see maatükk siinsamas“ – ta osutas haagissuvila põrandale – „just siin, kus me istume, on igavesti minu.“