Talvemaja. Teine raamat. Susan Wiggs
Читать онлайн книгу.
krudises värske lumi ta jalge all. Ta oli pagariäris üles kasvanud, ümbritsetud leiva ja maitseainete peadpööritavatest lõhnadest, mikserite ja tainasegurite rutakatest häältest, köögitaimerite märguannetest, transpordiplatvormil kolinal veerevatest restidest.
Tagumise sissepääsu kohal põles üksik tuli. Ta läks sisse ja trampis lume saabastelt. Piinlikult puhta ettevalmistusala ees võttis ta need ära ja pani asemele ukse juures oleva resti kõrvale asetatud sandaalid.
„See olen mina,“ hüüdis ta ja lasi pilgul üle tööruumi käia. Nagu alati, oli kõik laitmatu – ühe seina vastas korralikult virna laotud 50-naelased6 värskelt jahvatatud jahu kotid ning sealsamas nende kõrval 155-gallonilised meetünnid. Põrandast laeni ulatuvatele riiulitele olid läbipaistvatesse kastidesse paigutatud küpsetiste erinevad koostisosad – hirss, piiniaseemned, oliivid, rosinad, pekanipähklid. Ripplampide all särasid roostevabast terasest külmikud, ahjud ja tööpinnad ning õhku täitis pärmi ja kaneeli rikkalik hõng. Raadios mürtsus Three 6 Mafia, viidates, et täna oli tööl Zach ning hiphopirütmide vahele oli kuulda spiraalmikseri üminat.
„Hei, Zach,“ hüüdis Jenny ja ajas poisi leidmiseks kaela õieli.
Lükates toore tainaga täidetud ratastel alust, ilmus poiss tainasegurite vahelt välja. Zach õppis keskkooli viimases klassis ning praeguseks oli ta pagariäris töötanud kaks aastat. Varahommikuse tööaja vastu ei paistnud tal midagi olevat ning poiss läks alati kooli, kott värskeid saiakesi täis. Tema välimus oli silmapaistvalt põhjamaine – kahvatusinised silmad, lumivalged juuksed –, ta oli kiitsakas ja tõsine ning kena. „Kas midagi on lahti?“ küsis Zach.
„Ei saanud und,“ ütles Jenny ja tundis end veidi tobedalt. „Kas Laura on kuskil lähedal?“
„Vaata käsitööleibade juurde,“ ütles Zach käega viibates ning lükkas tainavanni kuue jala kõrguse kergituskapi kõrvale.
Laura Tuttle oli pagariäris töötanud kolmkümmend aastat ning sellest kakskümmend viis aastat meistrina. Ta tundis tööd isegi paremini kui Jenny. Laura väitis, et armastab varajasi tunde, et graafik sobib perfektselt ta sisemise kellaga. „Vaata aga, kes siin on,“ ütles ta, kuigi ei tõstnud rääkides isegi pilku.
„Mul tekkis isu kolach’i järele.“ Jenny vuhises kummiribaga ääristatud pöördukse kaudu kohvikusse, valas tassi kohvi ja võttis riiulilt eelmise päeva saiakese.
Siis läks ta tagasi ettevalmistusalale, tervitas suus levivat tuttavat maitset, kuid ei tundnud end sugugi rahulikumana. Harjumusest haaras ta konksu otsast põlle.
Jenny lõi pagaritöökoja käsitsitöös harva kaasa – omaniku ja juhatajana oli tal palju tegemist järelevalve ja administratiivsete kohustustega. Tal oli teisel korrusel kontor, kust avanes vaade linnaväljakule ning videomonitorist sai jälgida kohvikuleti juures toimuvat. Enamiku päevadest veetis ta töötajate, varustajate, klientide ning tootmist reguleerivate asutuste soovide ja nõudmistega tegeldes, telefon kõrva külge ja silmad arvutiekraanile kleebitud. Kuid vahepeal, mõtiskles ta, oli vaja lihtsalt varrukad üles käärida ja tegelikku tööd teha. Kätega sooja siidisesse tainamassi sukeldumine oli tunne, millesarnast oli raske leida. Tundus, nagu oleks ta käte vahelt läbi libisemas midagi poolelusat.
Nüüd tõmbas ta põlle üle pea ja liitus Lauraga töölaua taga. Käsitööleibasid tehti väiksemates ahjudes ja neid vormiti kätega. Täna oli kavas traditsiooniline, munade, apelsinikoorte ja sõstardega Poola leib ning Laura retsepti järgi valmiv hõrk ürdileib. Tema ja Laura töötasid külg külje kõrval ja kaalusid tainaportsjoneid ühenaelasel kaalul, kuigi mõlemale piisanuks koguse hindamiseks paljalt tunnetusest.
Üle ruumi nägi Jenny vanaema kookidega täidetud külmvitriini. Tegelikult ei olnud need muidugi Helen Majesky koogid. Kuid kõrgete sidrunibeseede, ruudulise kattega läikivate sõstrakookide, kreemjate petipiimatortide ning kõikide teiste küpsetiste retseptid pärinesid Helenilt aastakümnete tagant. Tema tehnikaid anti edasi ühelt meisterpagarilt järgmisele ning veel praegugi, pärast surma, kummitas ta pagaritöökoda sama õrnalt ja armsalt, nagu oli siin elanud.
Jenny vormis tainast priskeid ümmargusi pätse ning tundis end veidralt eemalolevana. Ta vaatas oma valgeid jahuseid käsi ja nägi vanaema käsi, ta tõstis ja pööras tainast kannatliku rütmiga, milles Jenny ei tundnud ära ennast. Ta õlgadele langes mamma surma tõelisus. Sellest oli kolm nädalat, kaks päeva ja neliteist tundi. Jenny vihkas seda, et ta teadis minuti pealt, praktiliselt kuni täpse hetkeni välja, kui palju aega oli ta üksi olnud.
Laura jätkas tööd ning pani õliga üle pintseldatud pätsid ühekaupa ahjuplaadile. Ta noogutas raadiost kostva hiphopirütmi saatel pead. Tegelikult talle meeldis Zachi muusika, kuigi Jenny kahtlustas, et Laura ei kuulanud sõnu piisavalt tähelepanelikult.
„Sa tunned temast kõvasti puudust, nukuke?“ küsis Laura. Ta oli seda tüüpi inimene, kes taipas asju otsekui mõtetelugeja.
„Nii väga,“ tunnistas Jenny. „Arvasin, et olen selleks valmis. Ma ei tea, miks ma nii segaduses olen. Ma ei ole selles eriti hea. Tegelikult olen päris kohutav. Kohutav surnute leinamises ja üksi elamises.“ Õlanukke taha surudes proovis ta tekkinud paanika ja kurbuse segu maha raputada. Ta ei suutnud ning see hirmutas teda. Mingil moel oli ta kaotanud kontrolli ning kuigi tundis, et on koost lagunemas, ei suutnud ta selle takistamiseks midagi ette võtta.
Kuskil väljas huilgas sireen. Hääl valjenes ning kõlas metsikult nagu karjatus. Paar koera hakkasid vastuseks kaasa ulguma. Automaatselt pööras Jenny end ringi ja piilus läbi pöördukse pimedusse mattunud kohviku aknasse. New Yorgi osariigi Avaloni linn oli piisavalt väike, et keset ööd huilgava sireeni hääl tähelepanu ärataks. Tegelikult mäletas ta viimast sireeni sellest korrast, kui oli kiirabi kutsunud.
Tal ei lubatud vanaemaga kaasa sõita. Ta oli kiirabi kannul ise autoga Kingstoni benediktiinide haiglasse kihutanud. Kohale jõudes oli ta vanaema anunud, et too tühistaks elustamiskeelu, mille oli pärast esimest rabandust allkirjastanud, kuid mamma ei kuulanud teda. Ning vanaema elujõu hääbudes ei olnud Jennyl teha muud kui jätta hüvasti.
Jenny tundis, kuidas paanikahoo laine tagasi pinnale pressima hakkas. Ta jätkas rütmiliselt sõtkumist, nagu vanaema teda õpetanud oli, ning töötles tainast katkematu kindlusega. Kui keegi oleks teda praegu vaadanud, oleks too näinud kogenud pagarit, sest Jenny teadis, et väljastpoolt paistis ta samasugusena nagu alati. Sisemuses kogunev pinge oli nähtamatu.
„Ma lähen tagauksest välja, hingan sõõmu värsket õhku,“ ütles ta Laurale.
„Ma just kuulsin sireeni. Võib-olla ilmub Ilus Poiss välja.“
Ilus Poiss oli Laura hüüdnimi Rourke McKnightile, Avaloni politseiülemale. Tollel oli reputatsioon, mis nii väikeses linnas ei jäänud märkamata. Loomulikult vältis Jenny teda üldse nimetamast. Kunagi ammu olid tema ja Rourke teineteist tundnud. Tegelikult olid nad teineteist tundnud kõrvetavalt lähedalt, kuid sellest oli palju aega möödas. Aastaid ei olnud nad teineteisega vabatahtlikult sõnagi vahetanud. Rourke astus iga päev hommikukohvi saamiseks pagariärisse sisse, kuid kuna Jenny töötas ülakorrusel, siis nende teed ei ristunud. Nad nägid tegelikult mõlemad päris kõvasti vaeva, et need ei ristuks.
Mehe vältimine nõudis, et Jenny tunneks ta rutiini. Nädala sees olid tal vastuvõtuajad nagu kõikidel politseiülematel, aga tänu omavalitsuse poolt ette nähtud piiratud eelarvele pidi ta hakkama saama madala palga ja politseijõududega, mis olid väikesed isegi väikelinna standardite kohta. Nädalavahetustel oli ta tihti kolmandas vahetuses ja sõitis patrullautoga nagu tavaline võmm. Mõnikord lükkas ta linnas isegi lumesahaga teed lahti. Jenny teeskles, et ei tea sellest midagi, teeskles, et teda ei huvita Rourke McKnighti elu karvavõrdki, ning mees tasus talle samasuguse ignoreerimisega. Vanaema matusteks oli ta siiski lilli saatnud. Kaardil olev sõnum oli tüüpiliselt sõnaaher: „Tunnen kaasa.“ Bukett selle juures oli Volkswageni-suurune.
Parkat selga tõmmates ja pagaritöökoja tagauksest välja minnes tundis Jenny lähenemas nüüd juba etteennustatavat paanikahoo mustrit. Kolju pakitses kohutavalt,