Laululindude ja madude ballaad. Suzanne Collins
Читать онлайн книгу.
seelikuvoltidesse, tõmbas taskust mingi erkrohelise vingerdise, pistis selle ühe irvitava punapea pluusikaelusest sisse ning läks seeliku kahinal edasi. Kaamera püsis ohvril, kelle irve moondus õuduseks näol ja kes seejärel kiljudes ja kätega riideid kobades maha kukkus. Kostsid linnapea hüüded. Taustal aga põikles ründaja endiselt läbi rahvahulga, liugles endiselt lava poole ega vaadanud kordagi tagasi.
Heavensbee saal lõi kihama, kui kõik kordamööda küünarnukkidega oma naabreid togima hakkasid.
„Kas sa nägid seda?“
„Mida ta sinna pluusi sisse pistis?“
„Sisaliku?“
„Ma nägin madu!“
„Kas ta tappis tüdruku?“
Coriolanus libistas pilgu üle rahvahulga ja tundis lootusesädet. Tema hukkumisele määratud tribuut, tema kõrvaleheidetu, tema solvang oli pälvinud Kapitooliumi tähelepanu. See oli ju hea? Coriolanuse abiga suudab tüdruk seda ehk hoida ja poiss võib pöörata teotuse imetlust pälvivaks esinemiseks. Ühel või teisel moel olid nende saatused pöördumatult seotud.
Ekraanil jooksis linnapea Lipp lavatrepist alla ja trügis tüdrukute vahelt läbi, et jõuda maas lamava tüdruku juurde. „Mayfair?! Mayfair?!“ hüüdis ta. „Mu tütar vajab abi!“ Ring tüdruku ümber oli avanenud, kuid paari loidu abistamiskatset takistasid tüdruku tõmblevad jäsemed. Linnapea jõudis tekkinud sõõri just sel hetkel, kui väike sillerdavroheline madu tüdruku kleidivoltide vahelt välja lipsas ning rahvahulka kadus, tuues kaasa karjeid ja rüselust, et teda vältida. Mao lahkumine rahustas Mayfairi, kuid tema häda asendus otsekohe häbitundega. Ta vaatas otse kaamerasse ja taipas, et kõik Panemi elanikud vaatavad teda. Ta püüdis ühe käega kohendada viltu vajunud lehvi juustes ja teisega sättida rõivaid, mis olid kõike katvast söetolmust räpased ning küüntega kraapimisest rebenenud. Kui isa ta püsti aitas, oli näha, et tüdruk on püksi teinud. Linnapea võttis kuue seljast, mässis tütrele ümber ja andis tüdruku üle rahuvalvajale, et see ta minema viiks. Seejärel pöördus ta tagasi lava poole, suunates 12. ringkonna uusimale tribuudile mõrvarliku pilgu.
Kui Coriolanus vaatas, kuidas Lucy Gray Baird lavale astus, läbistas teda rahutustunne. Kas tüdruk võis olla vaimselt tasakaalutu? Temas oli midagi ähmaselt tuttavat ja samas häirivat. Vaarikaroosade, sügavsiniste ja nartsisskollaste voltide read …
„Ta oleks nagu tsirkuseartist,“ märkis üks tüdrukutest. Teised juhendajad mõmisesid nõusolevalt.
Just nimelt. Coriolanus läks mõttes tagasi oma varasest lapsepõlvest pärit mälestustesse tsirkusekülastustest. Žonglöörid ja akrobaadid, klounid ja puhvis kleitides tantsutüdrukud, kes keerlesid ja keerlesid, samal kui tema ennast suhkruvatist uimaseks sõi. See, et tema tribuut oli valinud aasta süngeima sündmuse jaoks nii rõõmsavärvilise riietuse, näitas veidrust, mis oli midagi muud kui lihtne libastumine otsustamisel.
12. ringkonnale eraldatud aeg oli kahtlemata juba ammu läbi, kuid poisstribuuti neil ikka veel ei olnud. Sellest hoolimata ei teinud linnapea Lipp lavale tagasi jõudes nimedega märsist väljagi, vaid astus otsejoones tüdruktribuudi juurde ja virutas talle nii tugevasti vastu vahtimist, et tüdruk kukkus põlvili. Mees tõstis käe uueks löögiks, kuid paar rahuvalvajat sekkus, haarates tal kätest ja püüdes teda poolelioleva töö juurde tagasi suunata. Kui linnapea vastupanu osutas, sikutasid rahuvalvajad ta kohtuhoonesse ja kogu üritus jäi toppama.
Tähelepanu pöördus laval seisvale tüdrukule. Kui kaamera teda suures plaanis näitas, polnud Coriolanus ikka veel veendunud tema terves mõistuses. Tal polnud aimugi, kust tüdruk oli saanud jumestusvahendid, sest Kapitooliumis need alles hakkasid uuesti kättesaadavaks muutuma, kuid tüdruku silmad olid varjutatud siniseks ja neid ääristasid mustad jooned, ta põsed olid kaetud ruužiga ja huuled toonitud justkui võidunud punaseks. Siin, Kapitooliumis oleks seda peetud väljakutsuvaks. 12. ringkonnas tundus see mõõdutundetu. Tüdrukult oli võimatu pilku pöörata, kui ta seal istus ja käega nagu tahtmatult seelikut silus. Alles siis, kui voldid olid korda sätitud, tõstis tüdruk käe ja katsus põske. Tema alumine huul värises veidi ja silmis sätendasid pisarad, mis ähvardasid üle ta näo veereda.
„Ära nuta,“ sosistas Coriolanus. Ta sai sõnasabast kinni, vaatas närviliselt ringi ja nägi, et ülejäänud õpilaste pilgud on ekraanile naelutatud. Nende nägudelt peegeldus osavõtlikkus. Ta oli võitnud nende kaastunde, hoolimata oma veidrusest. Neil polnud aimugi, kes ta on või miks ta Mayfairi ründas, kuid kes poleks märganud, kui pahatahtlik see väike irvitav tüdruk oli ja milline jõhkard on tema isa, tehes peaaegu maatasa tüdruku, kelle ta oli just surma mõistnud?
„Ma võin kihla vedada, et nad lavastasid selle,“ sõnas Sejanus vaikselt. „Sellel lipikul ei olnud tema nimi.“
Samal hetkel, kui tüdruk hakkas oma võitlust pisaratega kaotama, juhtus midagi kummalist. Kusagilt rahvahulgast hakkas kostma lauluhääl. Noore inimese hääl, mis võis kuuluda nii poisile kui ka tüdrukule, aga sellise kõrgusega, et see kandus üle terve vaikse väljaku.
Minevikku mult ei saa võtta.
Minu lugu minuga jääb.
Tuuleiil puhus üle lava ja tüdruk tõstis aeglaselt pea. Kusagilt mujalt rahva hulgast liitus lauluga sügavam hääl, ilmselgelt mehe oma.
Mu isa te võisite võtta,
ta nimi kuid varjatuks jääb.
Lucy Gray Bairdi huulile ilmus naeratusevari. Korraga tõusis ta püsti, sammus lava keskele, haaras mikrofoni ja avas suu.
Miski, mida saate mult võtta, polnud kunagi hoidmist väärt.
Tüdruku vaba käsi haaras seelikust ja liigutas seda kahinal küljelt küljele ning kõik hakkas korraga paika loksuma – kostüüm, jumestus, juuksed. Kes iganes ta oli, ta oli algusest peale selleks etenduseks riietatud. Tal oli ilus hääl, hele ja puhas kõrgematel, kähe ja kõlav madalamatel nootidel, ja ta liikus laval enesekindlalt.
Mu sarmi ei saa mult võtta.
Mu naljasoon minule jääb.
Mu rikkust ei saa mult võtta,
seda polegi olnud sääl.
Miski, mida saate mult võtta, polnud kunagi hoidmist väärt.
Laulmine tegi tüdruku täiesti teistsuguseks ja ta ei tundunud Coriolanusele enam nii häiriv. Temas oli midagi põnevat, isegi lummavat. Kaamera lausa ahmis tüdrukut, kui see lava ette tuli ning end armsalt ja häbematult publiku poole kallutas.
Arvad, et oled nii peen.
Arvad, võid võtta, mis minu.
Arvad, et sinul on võim.
Arvad, et mind muudad või ümber teha suudad.
Mõtle veel, kui just seda sa tahad,
sest …
Ja siis oli ta jälle eemal, tantsides laval ringi, otse mööda rahuvalvajatest, kellest mitmel oli keeruline naeratust tagasi hoida. Ükski neist ei liigutanudki, et tüdrukut peatada.
Häbematust ei saa mult võtta.
Mu sõna – see minule jääb.
Oma sõrmi te lakkuda võite,
ja edasi läheb see päev.
Miski, mida saate mult võtta, polnud kunagi hoidmist väärt.
Kohtuhoone uksed paiskusid valla ja rahuvalvajad, kes linnapea ära olid viinud, tormasid tagasi lavale. Tüdruk seisis näoga rahva poole, kuid oli näha, et ta märkas nende tulekut. Ta suundus kaugeimasse lavaserva, et jõuda võiduka lõpuni.
Jah, härra,
kõik, mida saate mult võtta, tuhkagi väärt pole see.
Annan vabalt ära, see võtke. See sugugi haiget ei tee.
Miski, mida saate mult võtta, polnud kunagi hoidmist väärt!