Laululindude ja madude ballaad. Suzanne Collins
Читать онлайн книгу.
kulmu. Iseenesest polnud ühtegi reeglit kehtestatud, kuid ta arvas, et enamik tema klassikaaslasi ootab oma tribuutidega kohtumisega järgmisel päeval Akadeemia järelevalve all toimuva kokkusaamiseni.
Möödus tund, seejärel teine, ent kusagilt ei paistnud ühtegi rongi. Päike kõrvetas läbi jaamakatuse klaaspaneelide. Higi nirises mööda Coriolanuse selga alla ja roos, mis oli hommikul paistnud nii majesteetlik, hakkas alla andma ja longu vajuma. Coriolanus hakkas juurdlema, et äkki oli kogu see asi läbimõtlematu ja tüdruk ei tänagi teda niisuguse tervituse eest. Mõnele teisele tüdrukule, tavalisele tüdrukule avaldaks see muljet, aga Lucy Gray Bairdis ei olnud midagi tavalist. Õigupoolest oli seesuguses tüdrukus, kes sai hakkama nii jultunud etteastega vahetult pärast linnapea solvamist, midagi heidutavat. Ja see kõik oli toimunud veel pärast mürgise mao pistmist teise tüdruku pluusikaelusesse. Muidugi polnud kindel, et madu oli mürgine, aga sinnapoole ju mõtted tavaliselt tüürivad? Tegelikult ajas see tüdruk hirmu nahka. Ja siin ta seisis, koolivorm seljas, roos peos nagu armunud koolipoisil, lootes, et tüdruk … mida? Arvab, et ta on tore? Hakkab teda usaldama? Ei tapa teda kohe ära?
Tribuudi koostöö oli möödapääsmatult vajalik. Eile oli Satyria korraldanud juhendajate koosoleku, kus räägiti lähemalt nende esimesest ülesandest. Varasematel aastatel olid tribuudid Kapitooliumi saabumise järgsel hommikul otse areenile läinud, aga nüüd, kui mängu olid kaasatud Akadeemia õpilased, oli graafikut pikendatud. Oli otsustatud, et iga juhendaja intervjueerib oma tribuuti, saades viis minutit, et esitleda teda televisiooni otsesaates tervele Panemile. Kui inimestel on kellelegi pöialt hoida, võivad nad Näljamängude vaatamisest isegi huvitatud olla. Kui kõik läheb hästi, näidatakse kõike parimal eetriajal – ehk kutsutakse juhendajaid oma tribuute mängude ajal isegi kommenteerima. Coriolanus lubas endale, et tema viis minutit tulevad õhtu kõige meeldejäävamad.
Veel üks tund roomas mööda ja ta oli valmis juba alla andma, kui korraga kostis sügavalt tunnelist rongivile. Esimesel paaril sõjakuul oli see vile tähendanud isa saabumist lahinguväljalt. Isa oli tundnud, et sõjateenistus suurendab tema kui relvamagnaadi legitiimsust perekonna äris. Suurepärase strateegina ning oma raudsete närvide ja domineeriva olemusega oli ta auastmestikul kiiresti edasi liikunud. Selleks, et näidata avalikult oma poolehoidu Kapitooliumile, läks Snowde perekond tavaliselt üheskoos jaama, Coriolanus oma sametülikonnas, ja jäi suurmehe naasmist ootama. Kuni selle päevani, mil rong tõi vaid sõnumi, et ülestõusnu kuul oli leidnud oma sihtmärgi. Kapitooliumis oli raske leida kohta, mis ei olnud seotud mõne kohutava mälestusega, kuid see siin oli eriti halb koht. Coriolanus ei saanud öelda, et ta oleks seda eemalseisvat ja karmi meest kohutavalt armastanud, aga ta oli kindlasti tundnud isa kaitset. Isa surm seostus hirmu ja haavatavusega, millest tal polnudki õnnestunud lahti saada.
Rong sõitis vilet lastes jaama ja jäi pidurite kriginal seisma. See oli lühike rong, ainult vedur ja kaks vagunit. Coriolanus ootas, et tema tribuut aknast paistma hakkaks, ent taipas siis, et vagunitel polegi aknaid. Need polnud reisi-, vaid kaubavagunid. Tabadega kinnitatud rasked metallketid hoidsid kaupa kindlalt luku taga.
Vale rong, mõtles ta. Võib vist sama hästi ka koju tagasi minna. Kuid siis kostis ühest kaubavagunist ilmeksimatult inimese hüüatus ja Coriolanus jäi paigale.
Coriolanus ootas, et rahuvalvajad kohale tormaksid, aga kakskümmend minutit ei teinud keegi rongist väljagi, alles siis ilmusid rööbaste juurde mõned rahuvalvajad. Üks neist vahetas nähtamatuks jääva rongijuhiga paar sõna ja aknast visati välja võtmekimp. Rahuvalvaja uitas aeglaselt esimese vaguni poole, sorides võtmete hulgas, enne kui leidis õige, pistis selle tabalukku ja keeras. Lukk ja ketid langesid eest ning rahuvalvaja lükkas raske ukse kõrvale. Vagun paistis tühi. Rahuvalvaja võttis kumminuia ja kolkis vastu uksepiita. „Hästi, kõik see mees, hakake liikuma!“
Ukseavasse ilmus pikk tumepruuni naha ja lapitud kotiriidest rõivastega poiss. Coriolanus tundis ära Clemensia sihvaka, kuid lihaselise tribuudi 11. ringkonnast. Tema kõrvale astus sarnase nahavärvi, kuid kõhetu keha ja raiuva köhaga tüdruk. Mõlemad olid paljajalu, käed enda ees raudus. Vaguni uks jäi maapinnast umbes pooleteise meetri kõrgusele, seepärast istusid mõlemad vaguni servale, enne kui ennast kohmakalt perroonile kukutasid. Üks triibulises kleidis ja punase kaelarätiga väike haiglase jumega tüdruk roomas ukse juurde, kuid ei suutnud ilmselt välja mõelda, kuidas vagunist maha saada. Rahuvalvaja tõmbas ta ühe ropsuga alla ja tüdruk maandus raskelt, kammitsetud kätega hädavaevu kukkumist takistades. Seejärel sirutas rahuvalvaja käe vagunisse ja tiris välja poisi, kes paistis kümneaastane, aga pidi olema vähemalt kaksteist, ning sikutas ka tema perroonile.
Selleks hetkeks oli vaguni raske kopitanud sõnnikuhais jõudnud Coriolanuseni. Nad transportisid tribuute loomavagunites, ja pealegi mitte väga puhastes. Ta mõtiskles, kas neile on süüa antud ja kas neid on välja värske õhu kätte lastud või pandi nad kohe pärast lõikuspäeva siia luku taha. Ta oli küll harjunud nägema tribuute ekraanil, kuid polnud end korralikult ette valmistanud nendega näost näkku kohtumiseks ning tundis korraga kahju- ja vastikustunnet. Nad olid tõesti olevused teisest maailmast. Lootusetust ja jõhkrast maailmast.
Rahuvalvaja liikus edasi teise vaguni juurde ja tegi luku lahti. Uks paiskus valla ja nähtavale ilmus Jessup, 12. ringkonna tribuut, kissitades ereda valguse käes silmi. Coriolanus tundis, kuidas temast jõnks läbi käis, ja tõmbus ootusärevusest pingule. Kindlasti on tüdruk sealsamas. Jessup hüppas jäigalt perroonile ja keeras end näoga tagasi rongi poole.
Lucy Gray Baird astus valguse kätte, raudus käed pooleldi silmade ees, mis veel valgusega kohanesid. Jessup sirutas käed välja, randmed teineteisest nii kaugel, kui ahelad lubasid, ja tüdruk langes ettepoole, lastes poisil ennast pihast kinni püüda ja üllatavalt graatsilise kaarega perroonile panna. Siis patsutas ta poissi tänutäheks varrukale, kallutas pea kuklasse ja ahmis endasse jaamale siravat päikest. Ta hakkas sõrmedega kobamisi juukseid siluma, sõlmi lahti harutama ja põhutükikesi välja nokkima.
Coriolanuse tähelepanu pöördus hetkeks rahuvalvajatele, kes vagunisse ähvardusi karjusid. Kui ta siis pilgu tagasi pööras, vaatas Lucy Gray ainiti tema poole. Poiss ehmus natuke, aga siis meenus talle, et ta on peale rahuvalvajate ju ainus inimene perroonil. Sõdurid vandusid juba, kui nad ühe endi hulgast rongi peale upitasid, et vastupunnivaid tribuute kätte saada.
Kas nüüd või mitte kunagi.
Ta läks mööda perrooni Lucy Gray juurde, ulatas talle roosi ja noogutas napilt. „Tere tulemast Kapitooliumi!“ ütles ta. Tema hääl kõlas veidi karedalt, sest ta polnud juba mitu tundi sõnagi lausunud, aga tema meelest lisaski see talle veidi küpsust.
Tüdruk mõõtis teda pilguga ja hetkeks kartis poiss, et ta kõnnib minema või, veel hullem, hakkab tema üle naerma. Selle asemel sirutas tüdruk käe ja noppis Coriolanuse käes oleva roosi küljest õrnalt ühe õielehe.
„Kui ma väike olin, vannitati mind petipiimas ja roosiõites,“ ütles ta viisil, mis tegi ta ebatõenäolised sõnad täiesti usutavaks. Ta libistas sõrmega üle särava valge lehepinna, pistis õielehe suhu ja sulges mõnuledes silmad. „Maitseb nagu uneaeg.“
Coriolanus vaatas teda uurivalt. Tüdruk nägi välja teistsugune kui lõikuspäeval. Jumestus oli maha pühitud, kui välja arvata mõned plekid siin-seal, ja niimoodi paistis ta noorem. Tema huuled olid lõhenenud, juuksed lahti ning vikerkaarevärviline kleit kortsus ja tolmune. Linnapea löögi jälg põsel oli muutunud sügavlillaks sinikaks. Aga midagi oli veel. Coriolanusel oli jälle mulje, et ta vaatab etendust, kuid seekord eraviisilist.
Silmad avanud, pööras tüdruk kogu oma tähelepanu Coriolanusele. „Sa ei näe sedamoodi välja, nagu sa peaksid siin olema.“
„Arvatavasti ei peakski,“ tunnistas poiss. „Aga ma olen sinu juhendaja. Ja ma tahtsin sinuga kohtuda omadel tingimustel. Mitte mängumeistrite.“
„Aa, mässaja,“ vastas tüdruk.
Kapitooliumi elanike huulilt kõlas see sõna nagu mürk, kuid tüdruk ütles seda heakskiitvalt nagu komplimenti. Või pilkas ta Coriolanust? Poisile meenus, et tüdruk kannab taskus madusid ja tavapärased reeglid tema puhul ei kehti.