Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb. Elena Ferrante
Читать онлайн книгу.
miski lihtsalt niisama. Näiteks abielu andis panuse ilmalikku võitlusse. Pietro vanemad olid sõlminud vaid tsiviilabielu, ja ehkki minu teada olid Pietrol religioonidest tohutud teadmised, võib-olla nimelt just sel põhjusel, ei hakkaks ta iialgi kirikus abielluma, pigem oleks ta loobunud minust. Sama käis ristimise kohta. Pietro ei olnud ristitud, Mariarosa samuti mitte, nii et kui me peaksime lapsed saama, jäävad nemadki ristimata. Nii oli tema juures kõigel teatud kalduvus, teda näis alati juhtivat mingi ülem kord, ja ehkki see ei olnud mitte jumalik, vaid perekondlik, andis see talle ometi teadmise, et ta seisab alati tõe ja õigluse poolel. Mis puutub seksi, siis oli ta kuidagi ebalev. Minu suhtest Franco Mariga teadis ta piisavalt, järeldamaks, et ma ei ole neitsi, kuid seda teemat ei olnud ta iialgi jutuks võtnud, ei ühtegi süüdistavat lauset, nilbet vihjet, naeru. Minu arvates ei olnud tal enne tüdrukut olnud, oli raske teda ette kujutada prostituudiga, kindlasti ei olnud ta kogu elu jooksul kulutanud ühtegi minutit teiste meestega naistest rääkides. Ta vihkas roppusi. Ta vihkas keelepeksu, valju häält, pidusid, igat sorti raiskamist. Ehkki ta elas vägagi mugavates oludes, eelistas ta – erinedes sedapuhku oma vanematest ja õest – teatud askeetlust külluses. Lisaks oli tal tugev kohusetunne, ta ei veaks mind kunagi alt, ei reedaks mind iialgi.
Muidugi ei tahtnud ma temast ilma jääda. Ehkki minu loomus, mis oli kõikidele õpingutele vaatamata ikkagi tahumatu, erines tema rangusest, ma tõepoolest ei teadnud, kuidas ma kogu selle geomeetriaga hakkama saan. Ta andis mulle kindlustunde, et pääsen oma isa omakasupüüdlikest sahkerdamistest ja ema rämedusest. Niisiis surusin maha mõtted Ninost, võtsin Pietrol käe alt kinni, sosistasin: jah, abiellume nii kiiresti kui saab, tahan kodust ära tulla, tahan autojuhiluba, tahan reisida, tahan endale telefoni, televiisorit, mul ei ole kunagi midagi olnud. Sel hetkel läks ta rõõmsaks, naeris, ütles jah iga asja peale, mida ma olin huupi küsinud. Mõni samm enne hotelli jäi ta seisma, sosistas kähedalt: kas ma võin sinuga magada? See oli õhtu viimane üllatus. Vaatasin talle hämmeldunult otsa: mina olin palju kordi olnud valmis voodisse minema, tema aga oli alati sellest hoidunud; kuid magada temaga siin, Milano hotellis, pärast masendavat diskussiooni raamatupoes, pärast Ninot, oli mulle vastuvõetamatu. Vastasin: oleme nii kaua oodanud, võime veel natuke oodata. Suudlesin teda pimedas nurgas, jälgisin teda hotellitrepilt, kui ta mööda Corso Garibaldit eemale kõndis, iga natukese aja tagant ringi keerates ja arglikult lehvitades. Tema kohmakas kõnnak, lampjalad, vägev juuksepahmakas liigutasid mind.
8
Sellest ajast peale hakkas elu mind armutult ja järelejätmatult kiusama, kuud sulasid kiiresti üksteisesse, ei möödunud päevagi, ilma et oleks juhtunud midagi head või halba. Pöördusin Napolisse tagasi, mõeldes aina Ninost, meie kohtumisest, mis kuhugi ei viinud, aeg-ajalt haaras mind soov Lila juurde joosta, veensin ennast, et juba Nino nime mainimine haavab teda, ja ma loobusin. Lila oli läinud oma rada, Nino oma, mul oli pakilisi asju ajada. Näiteks teatasin oma vanematele juba samal õhtul, kui ma Milanost tagasi sain, et Pietro tuleb nendega varsti tutvuma, et arvatavasti abiellume juba sel aastal, ja et ma lähen elama Firenzesse.
Nad ei ilmutanud mingit rõõmu, isegi mitte rahulolu. Mõtlesin, et nad on ilmselt harjunud minu tulemiste ja minemistega, nagu mul pähe tuleb, et võõrdun perekonnast üha enam, ei hooli enam nende toimetulekust. Samuti tundus ootuspärane, et ainult isa läks pisut närvi, muretsedes alati olukordade pärast, milleks ta ei tundnud end valmis olevat.
„Kas ülikooliprofessor peab tingimata meie majja tulema?” küsis ta pahaselt.
„Kuhu siis veel?” läks ema vihaseks. ”Kuidas ta saab sinult Lenuccia kätt paluda, kui ta siia ei tule?”
Tavaliselt oli ema varmam kui isa, ta oli konkreetne, meelekindel, kuni ükskõiksuseni välja. Aga kui ta oli isa vaikima sundinud, kui too oli magama läinud ning Elisa ja Peppe ja Gianni olid asemed söögitoas üles teinud, pidin arvamust muutma. Ta ründas mind vaiksel, kuid kimedal toonil, silmad punetavad, sisisedes: meie ei tähenda sulle midagi, annad meile teada viimasel minutil, preili peab end kes teab kelleks, sest tema on koolis käinud, sest tema kirjutab raamatuid, sest tema läheb professorile mehele, aga mu kallis, sellest kõhust siin oled sa tulnud ja sellest materjalist tehtud, nii et ära aja ennast puhevile midagi, ja ära unusta, et kui sina oled tarkpea, olen mina, kes ma sind kandsin, sama tark, kui mitte targem, ja kui mul oleks olnud võimalust, oleksin teinud sama mis sina, saad aru? Ägedas raevuhoos heitis ta mulle alguses ette, et kuna ma läksin minema ja mõtlesin ainult iseendale, ei ole mu õel ja vendadel koolis hästi läinud, ja küsis, õigemini nõudis seejärel raha, ütles, et tahab Elisale korraliku kleidi osta ja kodu natukegi korda teha, kuna ma sunnin teda oma peigmeest siin vastu võtma.
Õe ja vendade ebaedule koolis ei pööranud ma erilist tähelepanu. Raha aga andsin kohe üle, ehkki polnud tõsi, et tal läks seda vaja maja korrastamiseks; raha küsis ta vahetpidamata, igal võimalikul ettekäändel. Ta ei suutnud ikka veel leppida sellega, ehkki ta ei olnud seda otse välja öelnud, et ma hoian raha postkontori hoiukassas, et ma ei olnud seda kõike kohe talle andnud, nagu olin alati teinud, sest ajast peale, kui ma kirjatarvete kaupluse omaniku tütred randa viisin või Mezzocannone raamatupoes töötasin. Mõtlesin, et tehes, nagu kuuluks minu raha talle, tahab ta ehk veenda mind, et ka mina ise kuulun talle, ja isegi kui ma mehele lähen, kuulun ikka igavesti talle.
Jäin rahulikuks, lubasin talle nagu hüvituseks, et lasen telefoni sisse panna, et ostan järelmaksuga televiisori. Ema silmitses mind kahtlevalt, äkilise imetlusega, mis ei sobinud üldse kokku sellega, mida ta oli just öelnud.
„Televiisor ja telefon siia majja?”
„Jah.”
„Ja sina maksad?”
„Jah.”
„Siis ka, kui sa mehele oled läinud?”
„Jah.”
„Kas professor teab, et meil pole kaasavaraks sentigi ja isegi peoks mitte?”
„Teab küll, ja mingit pidu ei tule.”
Ema tuju muutus, silmad hõõgusid jälle põletikuliselt.
„Mida see tähendab, et pidu ei tule? Las maksab ise.”
„Ei, me ei taha mingit pidu.”
Ema läks uuesti marru, provotseeris mind igal võimalikul moel, tahtis, et ma vastu hakkaksin, et ta saaks veelgi tigedamaks minna.
„Mäletad Lina pulmi, uhket pidu?”
„Jah.”
„Ja sina, kes sa oled temast nii palju parem, ei taha midagi teha?”
„Ei taha.”
Jätkasime samas vaimus, kuni ma otsustasin tema raevu mitte jupikaupa venitada, vaid kogu täie korraga kätte saada.
„Tead mis,” ütlesin ma, ”me mitte ainult ei tee mingit pidu, vaid ma lähen mehele perekonnaseisuametis, mitte kirikus.”
Korraga tundus, nagu oleks tugev tuul uksed ja aknad pärani paisanud. Ehkki ema usk oli ülimalt nõrk, kaotas ta igasuguse kontrolli ning hakkas karjuma jubedaid solvanguid, näost tulipunane, ettepoole kummargil. Ta karjus, et abielu ei loe midagi, kui preester ei ütle, et see kehtib. Ta karjus, et kui ma ei abiellu Jumala ees, ei saa minust kunagi abielunaist, vaid ma olen lihtsalt prostituut, ning haigele jalale vaatamata ta peaaegu lendas, et äratada üles isa, õde ja vennad, andmaks neile teada seda, mida ta alati oli kartnud, nimelt et üleliigne õppimine on mu aju ära rikkunud, et mul oli tohutult vedanud, kuid ometi koheldi mind nagu litsi, et suurest häbist jumalatu tütre pärast ei julge ta enam kunagi jalga majast välja tõsta.
Jahmunud isa, aluspesus, mu õde ja vennad püüdsid aru saada, missuguse uue häda ma olin neile kaela tõmmanud, ja üritasid ema maha rahustada, kuid asjata. Ema röökis, et tahab mind otsekohe majast välja visata, enne kui saab avalikuks häbi, et tal, ka temal, on konkubiinist tütar nagu Lila ja Ada. Ehkki ta mind otseselt ei löönud, tagus ta õhku, justkui oleksin ma vari ja tema oleks haaranud kinni tõelisest minust, keda ta nüüd jõhkralt peksab. Läks tükk aega, enne kui ta maha rahunes, ja seda tänu Elisale. Õde küsis ettevaatlikult:
„Aga kas sina tahad abielluda perekonnaseisuametis või on see sinu peigmees?”
Seletasin