Lugu sellest, kes läheb, ja sellest, kes jääb. Elena Ferrante
Читать онлайн книгу.
ja usub, et religioon, iseenesest väärtuslik, mandus siis, kui hakkas oma nina riigi asjadesse toppima. Nii et kui me ei abiellu perekonnaseisuametis, ütlesin kokkuvõtteks, ei abiellu ta minuga üldse.
Isa, kes oli otsekohe ema poole asunud, lõpetas siinkohal äkitselt tema solvangute ja kurtmiste kajana kordamise.
„Ta ei abiellu sinuga?”
„Ei.”
„Ja mida ta siis teeb, jätab su maha?”
„Me läheme Firenzesse ja elame seal koos ilma abiellumata.”
Seda teadet pidas ema veel kõige talumatumaks. Ta läks täiesti pööraseks, lubas, et sel juhul võtab ta noa ja lõikab mul kõri läbi. Isa sasis närviliselt juukseid, ütles emale:
„Jää vait, ära aja mul kopsu üle maksa, arutame seda asja. Me ju teame, et keegi võib abielluda preestri ees, teha vägeva pulmapeo ja lõpetada ikkagi väga halvasti.”
Ka tema vihjas selgelt Lilale, meie vanas naabruskonnas endiselt kestvale skandaalile, ja ema sai lõpuks aru. Preester ei olnud mingi tagatis, miski ei olnud tagatis ses halastamatus maailmas, kus me elasime. Ta jättis karjumise ja tegi isale ülesandeks olukorda vaagida ja vajadusel lasta mul oma tahtmist saada. Sellegipoolest jätkas ta longates edasi-tagasi kõndimist, vangutas pead, pobisedes solvanguid minu tulevase mehe aadressil. Mis asi ta oli, see professor? Kommunist? Kommunist ja professor? Sitapea professor, kisas ta. Mis professor see on, kes nii mõtleb? Ainult värdjas mõtleb nii. Ei, kostis isa, mis värdjas, see on haritud mees ja ta teab paremini kui teised, missuguseid jõledusi preestrid teevad, ja seepärast tahabki ta perekonnaseisuametis jah öelda. Olgu, sul on õigus, et paljud kommunistid teevad nii. Olgu, sul on õigus, sel moel ei ole meie tütar justkui õieti abielus. Aga ma usaldan seda ülikooliprofessorit: ta armastab Lenucciat, ma ei usu, et ta paneb meie tütre olukorda, kus ta tundub prostituudina. Igatahes kui me ei taha teda usaldada – mina usaldan, ehkki ma teda veel ei tunne, ta on tähtis mees, siin oskavad tüdrukud sellisest partiist vaid unistada –, vähemalt saame usaldada linnavalitsust. Ma töötan linnavalitsuse majas, ja seal sõlmitav abielu, võin sulle kinnitada, on sama palju väärt kui kiriku oma, võib-olla rohkemgi.
Ta jätkas tundide viisi. Mingil hetkel kukkusid mu õde ja vennad kokku, läksid magama. Mina jäin üles, lohutasin oma vanemaid, püüdes neid lepitada millegagi, mis tähendas sel hetkel olulist märki minu astumisest Pietro maailma. Lisaks pani see mind tundma end veel julgemana kui Lila. Ja mis kõige tähtsam – kui peaksin veel Ninot kohtama, saaksin talle vihjamisi öelda: näed, kuhu arutelu usuõpetajaga on mind toonud, igal valikul on oma lugu, nii paljud hetked meie elus on nurka lükatud ja ootavad seal võimalust välja pääseda, ja lõpuks see pääs tuleb. Kuid ma oleksin liialdanud, tegelikkuses oli kõik palju lihtsam. Juba kümmekond aastat oli lapsepõlve Jumal, juba tollal üsna nõrk, kuhugi kõrvale lükatud nagu põdur vanainimene ja ma ei tundnud mingit vajadust abielu pühaduse järele. Põhiline oli Napolist minema saada.
9
Minu perekonna õudus ilmaliku abielu mõtte ees ei kadunud tol ööl täielikult, kuid siiski kahanes. Järgmisel päeval kohtles ema mind nii, nagu oleksid kõik esemed, mida ta puudutas – kohvikann, piimatass, suhkrutoos, värske leivapäts –, seal ainult selleks, et viia ta kiusatusse need mulle näkku visata. Karjuma ta aga enam ei pistnud. Mina omakorda ei teinud temast välja, lahkusin varahommikul, et hakata ajama asju telefoni paigaldamiseks. Kui ma sellega ühele poole sain, läksin Port’Albasse, astusin sisse raamatupoodidesse. Olin täis otsustavust viia end vähese ajaga kurssi, nii et suudaksin end julgelt väljendada iga kord, kui peaksin sattuma samasugusesse olukorda nagu Milanos. Valisin ajakirju ja raamatuid hea õnne peale ja kulutasin kenakese summa. Mõjutatuna Nino märkusest, mis mulle tihti pähe turgatas, võtsin pärast mitmeid kõhklusi „Kolm esseed seksuaalsuse teooriast” – Freudist ei teadnud ma peaaegu midagi ja see vähene, mida ma teadsin, häiris mind –, lisaks paar õhemat seksile pühendatud raamatut. Kavatsesin teha nii, nagu olin varemalt teinud koolitöö, eksamite, lõputööga, nagu olin teinud ajalehtedega, mida õpetajanna Galiani mulle lugeda andis, või mõned aastad varem Franco käest saadud marksistlike tekstidega. Tahtsin kaasaegsest maailmast kõike teada saada. Raske öelda, millest mul tollal üldse aimu oli. Olid toimunud arutelud Pasqualega, samuti Ninoga. Mõnevõrra oli pööratud tähelepanu Kuubale ja Ladina-Ameerikale. Oli parandamatu vaesus meie vanas naabruskonnas, oli Lila kaotatud võitlus. Oli kool, kus mu õde ja vendi ei saatnud edu ainult sellepärast, et neil oli vähem visadust, vähem valmidust ohverdusteks kui minul. Olid pikad vestlused Francoga ja juhuslikud Mariarosaga, mis olid nüüd üheksainsaks suitsuvineks kokku keerdunud (maailm on sügavalt ebaõiglane ja seda peab muutma, aga nii rahumeelne kooseksisteerimine Ameerika imperialismi ja stalinliku bürokraatia vahel kui ka Euroopa, eriti Itaalia töölisparteide reformistlik poliitika on suunatud sellele, et hoida proletariaati alluvuslikus ooteseisundis, mis viskab vett revolutsiooni leekidele,ja tulemuseks on see, et kui pealejääb globaalne ummikseis, kuijääb peale sotsiaaldemokraatia, siis võidab sajanditeks kapitalja töölisklass langeb pealesunnitud konsumerismi ohvriks). Need ajendid olid toiminud, igatahes olid nad minu sees pikemat aega tegutsenud, ajuti olid nad mind erutanudki. Minu otsust end asjadega kurssi viia tõukas ilmselt tagant, vähemalt alguses, vana tung edu saavutada. Juba ammu aega tagasi olin jõudnud veendumusele, et kõike on võimalik selgeks õppida, ka poliitilist kirge.
Maksmise ajal märkasin riiulil oma romaani ja keerasin pilgu kohe kõrvale. Iga kord, kui nägin poeaknal oma raamatut teiste äsja ilmunud raamatute seas, valdas mind tunne, milles segunes uhkus ja hirm, mind läbis rõõmusööst, mis lõppes ängistusega. Muidugi oli jutustus sündinud juhuslikult, kahekümne päeva jooksul, vähimagi vaevata, peaaegu nagu depressioonivastase rahustina. Loomulikult ma teadsin, mis on suur kirjandus, olin teinud klassikutega kõvasti tööd, ja mulle ei olnud kirjutades kordagi pähe tulnud, et ma loon midagi väärtuslikku. Õige vormi leidmise pingutus oli mind aga täielikult haaranud. Ja sellest haaratusest sündis see raamat, asi, mis sisaldas mind. Nüüd olin mina seal, riiulile välja pandud, ning ennast nähes hakkas mu süda metsikult taguma. Tundsin, et mitte ainult minu enda raamatus, vaid romaanides üldse oli midagi, mis mind tõeliselt erutas, alasti, pekslev süda, sama, mis mu rinnust välja kargas sel ammusel hetkel, kui Lila oli ette pannud, et me kirjutaksime koos ühe loo. Minu osaks jäi see ellu viia. Aga kas ma seda tahtsingi? Kirjutada, kirjutada mitte enam juhuslikult, kirjutada paremini, kui olin seda teinud enne? Ja uurida lugusid minevikust ja olevikust, et mõista, kuidas need töötavad, ja õppida, õppida kõike maailmast ainsa eesmärgiga luua elavaid südameid, mida keegi ei teeks paremini kui mina, isegi mitte Lila, kui tal selleks võimalus oleks olnud?
Lahkusin raamatupoest, peatusin Piazza Cavouril. Ilm oli ilus, Via Floria näis ebaharilikult puhas ja korras, ehkki Galleria ümber olid tellingud püsti pandud. Ma kehtestasin endale tavapärase distsipliini. Võtsin välja hiljuti ostetud märkmiku, tahtsin teha nagu päris kirjanikud, panna kirja mõtteid, tähelepanekuid, kasulikku teavet. Lugesin otsast otsani läbi L’Unità ja märkisin välja asju, mida ma ei teadnud. Pontest leidsin üles Pietro isa artikli ja libistasin uudishimuliku pilgu sellest üle, kuid see ei tundunud nii tähtis, nagu Nino oli väitnud; otse vastupidi, see ei meeldinud mulle vähemalt kahel põhjusel: esiteks kasutas Guido Airota veelgi jäigemat professorlikku keelt kui too paksude prilliklaasidega mees; teiseks, naisüliõpilastest rääkivas lõigus („see on uus rahvas,” kirjutas ta, „ja on näha, et nad ei tule jõukatest perekondadest, noored daamid tagasihoidlikes kleitides ja tagasihoidliku haridusega, kes õigustatult eeldavad, et nende meeletu pingutus õpingutes tagab neile tulevikus midagi enamat kui kodused rituaalid”) näis ta kas meelega või tahtmatul vihjavat minule. Panin ka selle oma märkmikku kirja (mis olen mina Airotadele, lill nööpaugus nende sallivates vaadetes?), ja mitte just eriti heatujulisena, lausa tusasena, asusin lehitsema Corriere della Serat.
Mäletan, et õhk oli soe, ja mulle on jäänud – kujutletav või tõene – lõhnamälestus, milles segunes trükipaberi ja pitsapiruka hõng. Leht lehe järel uurisin pealkirju, kuni mul äkitselt hing kinni jäi. Nelja tihedas kirjas veeru vahel oli minu foto. Tagaplaanil paistis meie vana naabruskond koos tunneliga. Pealkiri teatas: „Auahne tüdruku nilbed mälestused: Elena Greco debüütromaan.”