Lüllikivi. Yrsa Sigurðardóttir
Читать онлайн книгу.
Hääl kuulus Akureyri ülikoolist praktikale suunatud näitsikule Línale. Ta oli uudsel korrakaitse erialal õppivatest tudengitest esimene, kes pidi veetma oma praktikandiaja kriminaaljälitusosakonnas, ja kuigi keegi seda valjusti välja ei öelnud, suhtus töörühm sellesse enamjaolt umbusuga. Nende eelarvamuse taga oli osalt sõnastamata jäänud hirm selle ees, mis võib juhtuda siis, kui iga teine uus töötaja jõuab kohale diplomiga veheldes. Kas ülejäänud topitakse siis jälle mundrisse ning saadetakse tänavatele turistide hordide vahele jõlkuma, sõitma väljakutsete peale lärmakaid pidusid rahustama või väärtegude eest trahve välja kirjutama?
Huldarit ei pannud see põrmugi muretsema. Kui teda tööl veel kord madalamasse auastmesse viiakse, saab ta lõpuks ju toetuda oma puusepaoskustele. Pealegi lahutas see praktikant pidevalt tema meelt, kusjuures iseäranis oma andega teisi inimesi vastukarva silitada.
Lína juhtis ühtelugu tähelepanu sellele, et nad ei tee asju eeskirjade kohaselt, või parandas nende terminikasutust või tsiteeris neile õpikuid ja teadusuuringuid. Kui see juhtus kusagil Erla lähikonnas, võis iga kord samahästi kui silmaga näha, kuidas too vihast vahutab. Huldar suutis oma lusti üksnes vaevu vaos hoida nii siis kui ka vaadates, kuidas Guðlaugur neiu taktitute märkuste peale nina vingu tõmbab.
„Lína, meil ei ole praegu aega võrku laenama minna. Mõte on siiski hea.” Huldar vaatas, kuidas neiu tema kiituse peale naeratab. Lina oli väikest kasvu, ulatudes Huldarile kõigest rinnani, ning punaste juuste ja niivõrd vandelvalge jumega, et hammaste üürike sähvatus ei paistnud naha taustal peaaegu üldse silma. Siis muutus tema nägu taas tõsiseks ja ta pööras uuesti tähelepanu toimuvale.
Huldar kahtlustas, et Erla lähtus Línat kaasa võttes nurjatutest ajenditest. Ametlik eesmärk oli õpetada talle kuriteopaigal tegutsemise meetodeid, kuid kahtlemata oli Erla salamisi lootnud neiul hommikueine kõhust välja ehmatada. Lína oli siiski tehtud vintskemast materjalist. Ta trügis esimesse ritta ja jäigi sinna seisma ega ilmutanud ülal kõlkuvat surnukeha uurides rohkem tundeid kui laelühtrit vaadeldes. Olles viimaks pilgu langetanud, kortsutas ta kulmu ja pani valjusti imeks, miks polnud Erla käskinud seda ala politseilindiga eraldada. Erla torisev vastus, et selleks ei olnud aega, ei aidanud sugugi Lína suud sulgeda, ning lõpuks tõmbas Huldar ta kõrvale ja selgitas, et tegemist on erandiga, mida tema õpikutes on kindlasti mainitud, ehk olukorraga, mil tavamenetlused tuleb kiiruse huvides kõrvale jätta. Talle tasuti selle eest näokrimpsutusega – Lína ilmselt ei pidanud käesoleval juhul asjaolusid piisavalt pakiliseks, et reeglitest kõrvale kalduda.
Ta oli ainus, kes niiviisi arvas. Töörühma ülejäänud liikmed teadsid vägagi hästi, et tegutseda on vaja kiiresti. Mitte just iga päev ei helistatud neile laibast teatamiseks Bessastaðirist, Islandi presidendi kantseleist. Tavaliselt oleks saadetud sellise juhtumiga tegelema kaks politseiohvitseri koos ekspertiisiosakonna tehnikuga, kuid sedapuhku kihas kogu see kant politseinikest. Teatele järgnenud paanikas käsutati sündmuspaigale peaaegu kõik käepärast olnud töötajad ja lisaks kutsuti mitu inimest välja ka nädalalõpupuhkuselt. Säärane loogika lähtus kahtlemata lootusest, et nii õnnestub kiirendada surnukeha äraviimist, kuid tegelikult oli tulemus vastupidine. Suuremal osal politseinikel ei olnud midagi teha ja nad lihtsalt sõelusid teistel jalus olles ringi.
Erla telefon hakkas helisema ja Huldar vaatas, kuidas ta kõne vastu võtab. Nähtavasti kõrgemalt poolt tulevat pragamist kuulav Erla pani silmad kinni ja hõõrus laupa. Polnud sugugi üllatav, et suured ninad päris tõega närvi läksid. Nad poleks ju tahtnud välismaise suurriigi turvameeskonna ees välja näha saamatud. Huldar muheles selle mõtte juures, ent tema muie kadus, kui Erla teda pilguga tulistas, kõne lõpetas ja telefoni taskusse tagasi torkas.
„Aeg on läbi! Lõigake köis katki!” röökis ta kaljude otsas olevatele meestele. „Korteež asus teele ja jõuab poole tunni pärast Bessastaðirisse. Selleks ajaks me peame olema siit läinud. Laip saab lihtsalt mõne vopsu. Ma oletan, et surnud inimesele on see ükspuha.”
Huldar nägi, et Lína avas suu, ja neiu hukkamõistev suhtumine oli liigagi ilmne. Küllap olid tema kuriteopaigal tõendusmaterjali kogumisele pühendatud õpiku peatükist jäänud välja mõned välimaiste kõrgete aukandjate külaskäikudega seotud osad. Huldar asetas käe Lína õlale ja sosistas haprasse valgesse kõrva: „Mina sinu asemel ei ütleks sõnakestki. Sellest ei oleks kasu.”
Lína surus huuled kitsaks kriipsuks. Ta oli küll kogenematu, kuid sugugi mitte rumal. Ta teadis tausta, sest oli kuulnud enne teeleasumist Erla juhtnööre. Ta vaatas rahulolematult kulmu kortsutades üle abaja Bessastaðiri poole. Huldar oleks võinud kihla vedada, et järgmisel korral president Lína häält ei saa, ehkki ta polnud ju selle juhtumiga kuidagiviisi seotud. Tema ainus patt oli see, et ta korraldas Hiina välisministri ametliku visiidi alguse tähistamiseks vastuvõtu. Ministri ihukaitsemeeskonna liikmed, kes olid varakult kohale ilmunud, et viia läbi turvakontroll, olid silmanud teisel pool Lambhúsatjörni abajat kaljude küljes rippuvat laipa. Bessastaðiri personalile oli laip jäänud täiesti märkamatuks, sest varahommikul kattis piirkonda paks uduvaip.
Pole sugugi üllatav, et surnukeha avastamise peale läks põrgu lahti välisministeeriumis, mille töötajate ees seisis üldse mitte kadestamisväärne ülesanne rääkida Hiina saatkonnal ja turvameeskonnal peast mõte ministri lennukil ots õhus ümber pöörata. Lõpuks suutsid nad külalisi veenda, et see ei ole Falun Gongi korraldatud protestiüritus, vaid uskumatult õnnetu kokkusattumus. Selle tulemusena pidi päevakava täitmine kulgema ettenähtud viisil – kuid muidugi üksnes juhul, kui surnu on enne ministri saabumist minema toimetatud. Välisministeeriumi töötajad olid aga alahinnanud aega, mida politsei võis olukorra lahendamiseks vajada.
Selleks ajaks, kui politseiülema büroo oli asja Erla kätte usaldanud, valmistus Hiina ministri lennuk juba Keflavíkis maanduma. Erla sai käsu koristada korteeži möödumise hetkeks Álftanesilt kõik surnud mehe ja politseinike sealkandis viibimisele viitavad jäljed, kuigi teelt ei olnud tegelikult midagi näha. Põhjus seisnes selles, et koht paistis kätte Bessastaðiri residentsist. Presidenti ei tohtinud mitte mingil juhul seada piinlikku olukorda ega sundida selgitama, millega see politseinike summ seal abaja vastaskaldal tegeleb. Niisuguse fiasko järel oleks olnud kahtlane, kas Islandile pakutakse üldse kunagi laenuks mõnda hiidpandat, kuigi vahest oleks siiski säilinud lootus, et visiidi tulemuseks võib olla kaubandussidemete tugevnemine.
Huldar ja Lína jälgisid kolleegide toimetamisi huviga. Mehed olid jaotunud kahte rühma nii, et üks viibis ühel ja teine teisel järsul kaljul, ja nüüd nägid nad vaeva sellega, et püüdsid upitada aiakääre nii kaugele lõhe kohale, et nendega oleks võimalik köis läbi lõigata. Nagu selgus, ei olnud selline vägitükk teostatav. Erla vaatas telefonilt aega ja helistas siis neile, et nad plangu koos köie, laiba ja kõige muuga eemaldaksid.
Meestel õnnestus mõlema otsa kooskõlastatud jõupingutustega plank maast üles kergitada ja lasta siis kogu kupatusel alla kukkuda.
Huldar aga müksas selle askeldamise ajal kaamet ja vaikivat Guðlaugurit ning nad läksid kaljudele viiva lambaraja kõrval lebavat kanderaami tooma. Nad jõudsid tagasi parajasti just siis, kui surnud mees alla prantsatas, ja läksid laiba juurde, mis lamas nüüd raske plangu all hunnikus maas. Robinal kaljudelt alla roninud ametivennad aitasid neil köie läbi lõigata ja raske puidu kõrvale nihutada. Siis keeras Guðlaugur veel ühe mehe abiga koolnu ümber ja mõlemale poole laipa sättisid ennast ritta politseinikud, kes olid valmis teda kanderaamile tõstma. Selle koha peal tõmbus Huldar diskreetselt eemale. Tal polnud vähimatki igatsust mehe võigast surnugrimassi lähemalt näha.
„Pidage!” Lína hääl kõlas võimukalt nagu inimesel, kes on harjunud, et talle kuuletutakse. Tema noorust ja kogenematust arvestades võis seda aga naljaks pidada. Huldar oli Lína elulookirjeldusele pilgu peale heitnud pärast seda, kui oli kuulnud, et ta neile tuleb, ning teadis seetõttu, et neiu on teinud kõiki tavalisi suviseid töid Akureyri parkide valitsuses, supermarketi kassas, kalatehases ja kinos. Oli raske aimata, milline nendest ametitest võis anda talle säärase käsutamisharjumuse. Võib-olla tekkis see tal siis, kui ta valjuhäälselt manitses kinokülastajaid enne seansi algust telefoni välja lülitama.
„Sina