Lüllikivi. Yrsa Sigurðardóttir
Читать онлайн книгу.
muutuvat. Oma väidete valeks osutumine tekitab ju alati tuska.
Nõrk tirin, mida Freyja enda arvates kuulis, oli nüüd katkenud. Diðrik vajutas kellanupule ja kolkis taas uksele nii kõvasti kui suutis. Seejärel hakkas ukselink nende pilgu all pikkamisi liikuma ja viimaks läks uks paokile. „Tervist,” ütles mees läbi selle prao. „Minu nimi on Diðrik ja ma olen linnavalitsusest. Meile tuli teade, et sellel aadressil on üks laps hädas. Kas me saame teiega mõne sõna rääkida?”
Seest ei vastatud. Diðrik köhis kurgu puhtaks ja kordas oma palvet, kuid tulemuseks oli vaikus. Ta kergitas Freyja poole vaadates kulme ja astus siis kõrvale, andes talle käeviipega märku ise katset teha.
„Tervist,” lausus Freyja leebe häälega. „Minu nimi on Freyja. Kas te võiksite meid uksest sisse lasta? Me tahaksime lihtsalt veenduda, et kõik on korras. Kui te soovite, siis me lähme pärast seda jälle minema.”
„Ma tahan koju minna.” Peenike hääleke kuulus kahtlusi välistavalt lapsele. Ei olnud võimalik aru saada, kas selle omanik on tüdruk või poiss või kui vana ta täpselt on. Freyja oletas, et kusagil kolme ja kuue aasta vahepeal.
„Me saame sind koju aidata. Aga kõigepealt pead sa ukse lahti tegema, et me sind näeksime.”
Avaus laienes aeglaselt ja nähtavale ilmus heledate juustega pea. Linalaka tuka alt vaatasid Freyja poole üles ehmunud pärani silmad. See oli väike, võib-olla neljane poiss. Ta kandis rohelist voodriga joppi, kuigi polnud alust arvata, et korteris on külm, ja jalas olid tal kogukad takjakinnisega lumesaapad, nagu oleks ta alles äsja saabunud või siis välja minemas. „Ma tahan koju minna,” kordas ta kaebliku häälega.
„Muidugi. Me viime su koju.” Freyja laskus äkilistest liigutustest hoolega hoidudes kummargile, kuni tema nägu jäi lapse näoga ühekõrgusele. „Mis su nimi on?”
„Siggi.”
„Tere, Siggi. Kas siin on mõni täiskasvanu, kellega me saaksime rääkida?”
„Ei ole. Ma olen päris üksi ja tahan koju minna. See ei ole minu maja.”
Freyja reageeris asjalikult, nagu poleks midagi ebatavalist selles, et üks väike poiss leitakse üksinda korterist, mis ei ole tema kodu. „Kus sa siis elad?”
„Islandil.”
Freyja naeratas. „Mina ka. Aga kuskohas Islandil?”
„Reykjavíkis. See on linn. Tal on linnapea.”
„See on ju tore.” Freyja osutas oma kaaslasele. „Tema on Diðrik. Ta töötab linnapea alluvuses. Kas sa võid meile ukse korralikult lahti teha, et me saaksime sinuga sees rääkida? Diðriku käsivarrel on kotka pilt. Kui sa tahad, siis ta võib seda sulle näidata.” Freyja oli käinud varem koos Diðrikuga väljakutsel, kus too veenis üht pisipoissi voodi alt välja tulema sellega, et keeras varruka üles ja näitas talle oma tätoveeringuid. Iseäranis tõmbas poissi ligi teiste värviküllaste kujutiste vahel hõljuv väljasirutatud tiibadega kotkas.
Rohelises jopis blond poiss mõtles. Ta silmitses huult närides seda, mis talle Diðriku ülimalt ehitud käsivarrelt paistis, ja avas siis ettevaatlikult ukse. Freyja ajas end sirgu ja kiikas väiksesse korterisse. „Kes siin elab? Kas sinu isa?” Poiss raputas pead. „Siis ema sõber?” Uus pearaputus. „Võib-olla onu?”
„Ma ei tea.”
„See pole tähtis. Sa ei saagi kõike teada.”
Freyja ja Diðrik läksid sisse, ilma et oleksid lausunud sõnakestki naisele, kes seisis ikka veel unustatuna koridoris. Tema ei olnud nende mure.
Korteri interjöörist oli ilmne, et elas seal siis kes tahes, aga raha oli tal raiskamiseks kuhjade kaupa. Esik avanes muljetavaldavasse disainermööbliga sisustatud minimalistlikus stiilis elutuppa, kust kiiskas vastu otsekui äsja poleeritud kroom. Ühes seinas oli aukohal pirakas gaasikamin, teises üksainus abstraktne maal. Kahtlemata edastasid need erinevat värvi pintslitõmbed tähendusrikast teavitust inimelu haprusest või mõnd muud sama sügavmõttelist sõnumit, ent kui see oligi nii, siis Freyja mõistus neist igatahes üle ei käinud. Mõned mööblitükid nägid välja pigem kunstiteoste kui kasutamiskõlbulike esemete moodi. Freyja ei olnud kordagi varem oma jalga niivõrd eksklusiivsesse korterisse tõstnud.
Toa otsaseinas reas paiknevad aknad asusid küll üheteistkümnendal korrusel, kuid särasid nii, nagu oleks neid just äsja pestud. Nende kõrval olev seinaosa kujutas endast klaasust, mis viis avarale terrassile, kust avanes vaade Faxaflói lahele. Freyja kõndis sinna ja vaatas välja. Terrass oli maitsekalt möbleeritud aialaua ja -toolidega. Oletatavasti kasutati seda ainult suvel – ja võib-olla isegi ka siis mitte. Mereäärsetes riikides kaasneb kauni vaatega sageli ka vihisev tormituul.
Igal pool, kuhu ta vaatas, torkas talle silma üks ja seesama asi – nimelt näis, et siin ei ela keegi. Puudusid kõik tavalised elanike olemasolule viitavad märgid – ei olnud välisukse juurde kummutile kuhjunud posti ega täiesti kindlasti ka poolikuid klaase laudadel, sohval lebavaid avatud ajalehti või raamatuid ega põrandal vedelevaid sokke.
Diðrik võttis sellal, kui Freyja elutuba uuris, kuue seljast, laskus väikese poisi kõrvale kükakile ja hakkas talle rääkima joonistustest oma käsivarrel. Freyja andis mehele märku, et kavatseb järele vaadata, kas siin tõesti pole rohkem kedagi. Diðrik noogutas ja julgustas uudishimulikku last tätoveeringuid sõrmega puudutama.
Freyja alustas otsinguid avatud planeeringuga köögialalt elutoa otsaseina ääres. Siin olid samasugused lood – polnud mingeid elule viitavaid märke peale üksiku eredavärvilise paki köögilaual. Freyja läks lähemale ja silmitses kirja selle peal. „Hallberale Helgilt”. Käekiri oli naiselik. Freyja keeras ennast ülejäänud kööki uurides pikkamisi ringi.
Kõik pinnad nägid välja nii, nagu oleksid need olnud just nüüdsama puhtaks pühitud, tühi roostevabast terasest valamu oli läikiv ja kriimustusteta ning vähesed näha olevad esemed paistsid kõik asuvat oma õigel kohal. Üks sein hooples kolme pliidiga, millest ükski ei näinud välja nii, nagu oleks keegi seda kasutanud, ja sisseehitatud kohvimasinaga, mis paistis olevat äsja pakendikarbist võetud. Siinne elanik pidi olema palganud terve koristajate meeskonna, samas kui Freyja-sugused inimesed tohtisid üksnes unistada sellest, et saavad endale mõne naisterahva, kes neil paar tundi nädalas abiks käib. Freyja pidurdas ennast viimasel hetkel ega avanud külmikut ja kappe. Ühessegi nendest poleks mitte keegi saanud peitu pugeda ja tema ei olnud siin oma uudishimu rahuldamas, vaid pidi ainult järele vaatama, kas korteris on veel keegi.
Järgmisena läks ta koridori, mis viis pererahva magamistuppa, kus olid rõivistu, vannituba ja kabinetiala. Korteris oli ka veel teine, väikese omaette vannitoaga varustatud magamistuba. Viimase kui ühe ukse tagant, mille ta lahti tegi, tuli nähtavale järjekordne plekitult puhas ja korras ruum. Freyjat huvitas iseäranis rõivistu, sest see pani kahtlusi välistavalt paika, et siin elab üksik mees ehk oletatavasti seesama Helgi, kes oli Hallberale kingituse ostnud. Oli see Hallbera siis, kes ta oli, aga siin ta ilmselt ei elanud, sest näha ei olnud ainsatki naisterahva rõivaeset. Kambri ühes seinas olid ridadena ühelaadsed moekunstniku loodud ülikonnad, jäigaks pressitud särgid igaks kujuteldavaks olukorraks ja arvutud väikesed erinevates pruunides varjundites elegantsed nahkkingad. Teine sein oli pühendatud vabaajarõivastele – seal oli virnade viisi korralikult riiulitele volditud teksapükse, T-särke ja kampsuneid, mille all olid jooksukingad ja mokassiinid. Freyja ei suutnud keset rõivistut seistes vastu panna kiusatusele kiigata ühtaegu nii laua kui ka kummuti ülesandeid täitva koguka mööblitüki sisemusse. Polnud sugugi üllatav avastada, et selle sahtlites olid mitmesugused rulli keeratud siidlipsud, nahkrihmad, värvikirevad sokid ja muud manused. Ta oli näinud piisavalt palju rikaste poissmeeste elust jutustavaid filme, et teada, mida siit oodata. Ainus erinevus selle ruumi ja filmi-rõivistute vahel seisnes asjaolus, et siin ei olnud riiete taha peidetud salakappi, milles on kuhjadena võltspasse ja dollaripakke ning seinatäis tulirelvi.
Hoolimata niisugusest säravast pealispinnast kõikjal, kuhu pilk langes, oli see korter Freyja meelest masendavalt hingetu ja isikupäratu.