Originaali tiitel:

      Carla Neggers

      Night’s Landing

      2004

      Kõik selle raamatu kopeerimise ja igal moel levitamise õigused kuuluvad Harlequin Books S.A.-le. See raamat on välja antud kokkuleppel Harlequin Books S.A.-ga.

      Kaanekujundus pärineb Harlequin Books S.A.-lt ja kõik selle levitamise õigused on seadusega kaitstud.

      See teos on väljamõeldis. Selles esinevad nimed, tegelaskujud, paigad ja sündmused on kas autori kujutluse vili või väljamõeldis. Mis tahes sarnasus tegelike elus või surnud isikute, äriettevõtete, sündmuste või paikadega on täiesti juhuslik.

      Toimetanud Evelin Piip

      Korrektor Inna Viires

      © 2004 by Carla Neggers

      Trükiväljaanne © 2018 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (PDF) © 2019 Kirjastus ERSEN

      Elektrooniline väljaanne (ePub) © 2020 Kirjastus ERSEN

      Sellel raamatul olevad kaubamärgid kuuluvad firmale Harlequin Enterprises Limited või selle tütarfirmadele ja teised firmad kasutavad neid litsentsi alusel.

      Raamatu nr 11466

      ISBN (PDF) 978-9949-84-640-5

      ISBN (ePub) 978-9916-11-191-8

      Kirjastuse ERSEN kõiki e-raamatuid võite osta interneti-poest aadressil www.ersen.ee

      TÄNUSÕNAD

      Palju tänu Christine Wengerile, Glen Stone’ile, Paul Hudsonile ja dr Carla Pattonile vastuste eest kõikidele minu küsimustele ja mõtlemast välja veel mõned, mille peale ma ise ei tulnud.

      Eriline tänu mu lõunapiirkonna lähedastele Jimmy ja Estelle Jewellile, kelle Tennessee juured ulatuvad sõna otseses mõttes Daniel Boone’ini. Selle raamatu kirjutamine andis minule võimaluse panna nad rääkima Cumberlandi jõest ja mõningatest viimasel sajandil aset leidnud muutustest seal ja Kesk-Tennessees – ma armastan nende lugusid kuulata! Ehkki … ei, ma ei tahaks iialgi vee-kilplõugmaoga silmitsi seista.

      Minu igavene tänu ka Meg Ruleyle ja kõikidele Jane Rotroseni büroost, ning Amy Moore-Bensonile, Dianne Moggyle, Donna Hayesile, Katherine Orrile, Tania Charzewskile ja kõikidele MIRA Booksi töötajatele.

      Kui ma seda kirjutan, olen oma matkasaapad ära pannud (mul on kindel kavatsus New Hampshire’i White Mountainsi kõik nelikümmend kaheksa mäetippu kõrgemal kui 1000 meetrit läbi matkata) ning olen süvenenud oma järgmisse raamatusse. Minuga ühenduse saamiseks palun külastage minu veebilehte www.carlaneggers.com.

      Olge tublid!

      Carla Neggers

      Lynn Katzile …

      Mulle väga meeldivad sinu fotod ja su huumorisoon!

      Üks

      Üheksakümne minuti pärast hakkas pressikonverents venima. Nate Winteri meelest oleks kogu selle kupatuse saanud ära mahutada kõige enam viieteistkümne minuti sisse. Anna teada erioperatsiooni töörühma tulemustest. Kirjelda üldjoontes selle tegevust tulevikus. Vasta küsimustele.

      Valmis.

      Kuid reporteritel oli eriline anne äsja küsitud küsimusi teisiti sõnastatuna uuesti küsida ja poliitikutel korrata sedasama, mida nad just öelnud olid. Ning FBI, USA föderaalse politseiteenistuse ja New Yorgi politseijaoskonna juhid arvasid, et osa aust peaks neile kuuluma. Ehk siiski väljateenitult, kuid Nate tahtis lihtsalt tööle naasta.

      Ta lasi jalga Central Park Southi tänaval asuva peene hotelli esimese korruse umbsest koosolekuruumist – linnavalitsuse valik – ja suundus tänavale, tervitades rõõmuga New Yorgi kõledat tuulepuhangut.

      Oli keskpäev. Liiklus ei sujunud. Mõned jalakäijad olid oma vihmavarjud avanud, kuigi tegelikult ei sadanud. Isegi ei tibutanud, vaid udutas. Inimesed igatsesid tõeliselt kevadise tuuleõhu järele – oli maikuu esimene nädal –, kuid tundus, nagu olnuks taas märtsikuu.

      Rob Dunnemore, kolleeg ja paarimees, samuti USA föderaalametnik, seisis Nate’i kõrval ja tõmbus külma tõttu kõverasse. „Minu lõunapoolne veri protesteerib.“

      Nate heitis oma nooremale kolleegile pilgu. Nad mõlemad kandsid parimaid tumedaid ülikondi, lisaks veel nende üheksamillimeetrised poolautomaadid, käerauad, ametimärgid – riistvara polnud nähtaval, ent Nate kahtles, kas neid ikka New Yorgi ärimeesteks peetaks. „Õhk tundub mulle mõnus.“

      „Kindlasti. Võiksin kihla vedada, et seal, kust sa pärit oled, pole lumi veel ära sulanud.“

      Cold Ridge New Hampshire’is, White Mountainsi südames. Nate ei olnud pärast oma õe Carine’i pulmi veebruaris kodus käinud. „Minu onu ütles, et mäeahelikul on veel lund. Orgudes on see juba ära sulanud.“

      „Jäine põhjapoolne osa.“ Rob väristas liialdatult õlgu. Ta oli blond ja nägus ning tema lõunaosariiklase sarmile lisas värvi temast õhkuv oht, mis mõjus naistugitöötajatele vastupandamatult – ning rohkem kui ühele naispolitseiametnikule. „New York on minu jaoks piisavalt külm. Kuule, ma vajan hoopis kevade hõngu. Lähme vaatame, kuidas on lood Central Parki tulpidega.“

      „Tulpidega?“ Dunnemore, mis pagana jama sa ajad?“

      „Ma nägin Hollandis miljoneid tulpe, kui paar nädalat tagasi seal oma sugulastel külas käisin.“ Ta ei häbenenud oma naeratust. „Ma olen nüüd neisse lausa armunud.“

      Enne, kui Nate midagi öelda jõudis, kasutas Dunnemore ära autode voolus tekkinud vahe ja jooksis üle Central Park Southi tänava. Nate, kes oli pikem ja kiitsakam, järgnes talle aeglasema sammuga, suutmata veel harjuda oma kolleegi laialdaste huvidega. Tal ei olnud aimugi, kuidas või miks Rob Dunnemore oli politseiteenistusse tööle tulnud, kuid tal polnud midagi selle vastu, et ta määrati tööle New Yorgi lõunapiirkonda. Dunnemore’id olid tuntud Tennessee perekond – Rob oli hariduse omandanud Nashville’i ja Washingtoni erakoolides ja lõpetanud Georgetowni ülikooli. Ta veetis aasta välismaal. Pariisis. Ta oli palju reisinud ning rääkis kuut või seitset keelt, kaasa arvatud araabia ja farsi keel. Varem või hiljem võtab keegi ta rajalt maha ja paneb luureteenistusse tööle.

      Rob oli vaid neli kuud New Yorgis olnud, kuid märkas kõike. Pärast viit aastat ei pannud Nate enam ei müra ega prahti tähele. Linn meeldis talle, kuid ta ei loonud endale illusioone. Ta ei jää sinna. Käisid jutud, et ta paigutatakse ümber Virginiasse, USA föderaalse politseiteenistuse Arlingtoni peakorterisse. See oleks suur tõus karjääriredelil pärast enam kui tosina aasta pikkust korrakaitses töötamist.

      Nad kõndisid Robiga Viienda avenüü ja 69. tänava treppidest alla ja jõudsid pargi kagunurka, kus tavapäraselt käis vilgas tegevus. Ent säärase kehva ilmaga oli seal vaikne, keskpäevane liiklus nende kohal jäi kaugele eemale ning nad oleksid sattunud justkui oaasi keset kõrghooneid ja miljoneid inimesi. Muru lokkas ja haljendas, pungad puudel paisusid ja õõtsusid vastu kõrget kallast piki aeda Central Park Southi tänaval ja kuulsat ellipsikujulist tiiki. Vihma tibas just parasjagu nii palju, et tiigi hallikarva veepinnale tibatillukesi mullikesi tekitada.

      „Tulbid on midagi erilist, on ju?“ Rob kõndis piki tiigi ääres looklevat jalgrada. „Mu õde ütleb, et Tennessees on nende aeg juba läbi.“

      „Jumal hoidku, Rob. Ma pean tööd tegema. Ma ei saa aega lillede vaatamise peale raisata.“

      „Mis lahti? Kas siis meie, vintsked föderaalametnikud, ei võigi tulpe imetleda?“

      Nate sundis end silmitsema tulbimerd teisel pool tiiki, paremal pool jalgrada oleval murukallakul. Tumeroosad, heleroosad, valged – nad lisasid mornile ilmale rõõmsaid värve. „No nii. Ma nautisin tulpe.“

      „Millal tulbid New Hampshire’is õitsevad? Juulis?“

      „Me oleme paar nädalat New Yorgist maas.“

      Onu