Öine maandumispaik. Teine raamat. Carla Neggers
Читать онлайн книгу.
üks nendest oligi Robi tulistanud?
Sarah’ hambad plagisesid ning ta lisas sammu. Ta ahmis õhku.
„Preili?“
Ethan Brooker, tema vanemate uus kinnisvarahaldur, jalutas aeglaselt veranda trepist üles ning tal oli ilmselt mure. Mehel olid üll tema tavapärased tunked ja Tennessee Titansi särk, tema tumedad juuksed olid kuklasse hobusesabasse seatud ning ta kandilist lõuga kattis vähemalt kahepäevane kasimatu habe. Ta oli päevitunud ja lihaseline ning tema toekal paremal käsivarrel oli musta värvi graafiline tätoveering.
„Preili Sarah, te ei näe eriti hea välja.“ Mees rääkis Texase lääneosa tugeva venitatud aktsendiga. „Kas ma saaksin midagi teie heaks teha?“
„Ma vajan …“ Sarah hingas veel korra sisse, kuid tundus, et tal jäi endiselt õhust puudu. Tundus, nagu oleks Sarah’ terve keha üritanud Robi kõnest saadud šokki endasse imeda. „Pean ootama telefonikõnet. Minu vend …“ Ta ei suutnud lõpetada, vaid üritas õhku oma kopsudesse tõmmata.
Veranda tumeroheliseks värvitud põrand kriiksus Ethani keharaskuse all. Ta oli aasta või paar vanem kui Sarah, kes oli kolmkümmend kaks, ning pikem. Kui Sarah’ vanemad olid mõneks päevaks koju tulnud, avastasid nad Ethani sadamasillal kala püüdmas. Loata sisenemine – tõsi. Aga mees selgitas, et oli äsja Nashville’i kolinud ja otsib tööd. Kuna nad olid kodukohta tulnud elutoa läbitilkuva lae ja käest ära aia pärast, pakkusid nad talle tööd. Sarah jõudis Night’s Landingisse tagasi nädala eest ning mees oli sest ajast saadik iga päev tublilt tööd teinud. Ta elas vanaema Dunnemore’i vanas aiamajas jõe lähedal, Dunnemore’ide ja Poe’de vahelisel metsaveerel.
Vanaema kaotas oma abikaasa õnnetuse tõttu metsalangetustöödel ja ühe poja Teises maailmasõjas. Vanaema ellujäänud poja esimene naine suri pärast pikka võitlust multiskleroosiga. Vanaema ehitas selle aiamaja enda jaoks pärast seda, kui ta käis peale, et ta poeg ja poja väga haige naine koliksid tema juurde elama. Sarah teadis lugu sellest, kuidas ta isa pärast oma naise surma siin, Night’s Landingis, peaaegu hääbus, kuni isa kohtas tema ema – kakskümmend kaks aastat isast noorem, noor ja energiline Betsy Quinlan, naine, kes oli isegi vanaema Dunnemore’i pannud uskuma, et too tõi Dunnemore’idele õnne.
Sarah tundis, kuidas tal süda sees võpatas.
Ei, mitte järjekordne Dunnemore’i tragöödia … mitte Rob …
„Kuidas teie vennal läheb, preili Sarah?“
Ethan oli eranditult alati viisakas ja aupaklik. Sarah kahtlustas, et mees on kantrimuusik, kes otsib Nashville’is oma suureks debüüdiks võimalust. Sarah oli kuulnud teda varahommikul ja hilisõhtul aiamaja verandal akustilist kitarri mängimas.
„Preili?“
„Rob – teda tulistati.“
Need sõnad tundusid nüüd, mil ta need ise välja ütles, vähem sürrealistlikud. Hammustades huulde, et pisaraid tagasi hoida, ja üritades rahulikult hingata, rääkis ta Ethanile oma venna telefonikõnest, mis oli tehtud New Yorgist, Nate Winterist ja tema lubadusest esimesel võimalusel helistada.
„Kui kahju, preili Sarah! Kohutavalt kahju!“
Mees raputas pead ja hingas kuuldavalt välja, justkui tahtnuks oma pinget maandada. „Kes küll tahaks niimoodi neid kahte tulistada?“
„Rob on USA föderaalametnik. Neid nimetatakse föderaalagentideks. Ma ei teadnud seda, kui ta sellele tööle läks. Politseiülem juhib iga linnaosa – nemad ei ole föderaalametnikud. President nimetab nad ametisse. Mina …“ Sarah ei teadnud, mida öelda. „Ma ei teagi, mida Rob tegi.“
„Föderaalametnikel on Nashville’is arvatavasti kontor. Nad saadavad kellegi siia. Sina lihtsalt istu vagusi.“ Ethan kõneles enesekindlalt, kui ta oma tagataskust suure pleekinud punase taskurätiku välja tõmbas ja sellega oma sõrmevahesid ja küünealuseid mullast ja õlist puhastas. „Sina oled sellel maal oma venna lähim sugulane, on ju? Föderaalametnikud kannavad sinu eest hoolt.“
Sarah’l hakkas kõhus keerama. „Minu vanemad. Nemad on Amsterdamis. Oh, jumal küll! Kes neile küll ütleb?“
„Las politseiametnikud teevad seda. Sul ei ole veel piisavalt informatsiooni. Kui sa praegu helistada proovid, siis lihtsalt hirmutad nad ära. Ilmaasjata ehk.“
Ethani tasakaalukas olek aitas Sarah’l enesevalitsust tagasi saada. Sarah’l oli tunne, justkui miski rõhuks ta rinda – tal mattis hinge – ning ta pidi diafragma abil hingama. Ta luges neljani, kui nina kaudu sisse hingas, siis aga suu kaudu välja hingates kaheksani.
„Rob suutis kõnelda,“ lausus ta. „See on hea märk, või mis sina arvad?“
„Ärgem rutakem ette. Ehk peaksid sisse minema ja endale pisut vett näo peale piserdama? Mind aitab see alati, kui mul on tunne, et maapind mu jalge all on kõikuma löönud.“
Külm vesi. Sarah mõtles endamisi, et kas ta nägi välja, nagu hakkaks minestama.
„Niisiis,“ ütles Ethan rahulikult. „Ma lähen õue ja koristan seal ära. Siis tulen siia tagasi ja olen sinu juures, kuni föderaalametnikud siia jõuavad, või see föderaalagent, kellega sa rääkisid, helistab uuesti.“
„Sa arvad, et ta ei helista, on ju?“
„Kui ka teda tulistati, siis mitte, preili. Arstid ja FBI võtavad nad oma hoole alla. Üks samm korraga, nõus?“
Sarah noogutas. „Aitäh. Me oleme Robiga kaksikud. Kas sa teadsid seda?“
„Jah, ma arvan, et sinu ema rääkis seda mulle, preili.“
„Ema oleks äärepealt surnud, kui ta meid sünnitas.“
Väidetavalt. See oleks järjekordselt pikendanud Dunnemore’ide needuste jada. Ehkki Betsy Quinlan ei olnud Dunnemore’idega veresuguluses, sobis ta hästi sellesse erilisse Dunnemore’ide traditsiooni ritta. Isegi üheksateistkümnendast sajandist pärit kirjad ja päevikud, mille Sarah oma Poe-uurimustöös oli paljastanud, mainisid Dunnemore’e ja nende draama- ja seiklusjanu. Nad olid langetanud nii palju halbu, romantilisi ja ebapraktilisi otsuseid, mis viisid katastroofini – just seda oli nende isa näinud Robi otsuses hakata föderaalametnikuks. Halb otsus, mis võis viia katastroofini.
Kuid Sarah ei teadnud, miks ta mainis, et nende ema oli sünnitusel peaaegu surnud – miks ta isegi mõtles sellele.
Ethan ei kommenteerinud, vaid kõndis mööda veranda treppi alla tagasi selliste kaalutletud sammudega, nagu tema oleks need mõtted Sarah’le pähe pannud. Mees peatus, vaadates üles Sarah’ poole, justkui veendudes, et Sarah ei ole enesevalitsust kaotanud selle mõne sekundi jooksul, mil mees seljaga tema poole oli. Sarah ei suutnud naeratada. Ta ei saanud mehe rahustamiseks mitte midagi teha.
„Pisut külma vett näo peale, preili Sarah,“ kordas ta. „See aitab. Olen mõne minuti pärast tagasi.“
Sarah’l õnnestus putukavõrguga uks lahti tõmmata ja astuda eeskotta, mille tahutud palkseinad olid tihendatud valge takuga ja kus oli vana mööbel ja narmendavad, lõimeni kulunud käsitöövaibad ning seina katvad raamitud fotod. Tema pilk maandus ühel vanaema Dunnemore’i ovaalsel portreel, millel too oli kaheksakümneaastane, seljas kameeprossiga roosa sviiter – naine, kes oli pidanud üle elama nii palju kurbust ja tragöödiat, kuid kes sellest hoolimata jäi tugevaks ega kaotanud usku. Sarah jooksis kööki tagasi ja keeras vana kraani lahti.
„Mind tulistati. Minuga saab kõik korda.“
Nuttes pritsis ta endale külma vett näkku ja palvetas, et need ei jääks venna viimasteks sõnadeks talle.
Tund aega pärast seda, kui Sarah’ venda Central Parkis tulistati, saabus kaks föderaalametnikku valitsuse musta autoga Dunnemore’ide maja juurde.
Nad tulid ümber maja eesmise veranda juurde, mis andis Ethan Brookerile võimaluse soovida Sarah’le „õnn kaasa!“, paluda tervitada