Öine maandumispaik. Teine raamat. Carla Neggers
Читать онлайн книгу.
Nate’i noorem õde Carine ja tema lapsepõlvesõber Tyler North abiellusid lõpuks. Nad oleksid peaaegu jõudnud altari ette eelmisel valentinipäeval, kuid jätsid pulmad viimasel minutil ära. Enne, kui nemad mõistusele tulid ja lõpuks abiellusid, jõudis Bostonis mõrv aset leida ja tuli võidelda ohtliku hullumeelsega kurikuulsas Cold Ridge’is White Mountainsis.
Möödunud oktoobris abiellus Nate’i teine noorem õde Antonia Hank Callahaniga, kes oli nüüd Massachusettsis nooremsenaator.
Keegi ei öelnud: „Kahega asi korras, ühel seisab veel ees,“ kuid Nate kuulis neid sõnu oma peas. Tal ei olnud mitte mingit kavatsust abielluda, kui ta veel endiselt tänavatel patrullib. Ta jäi väikse poisina orvuks. Talle meeldis, et tal ei olnud mitte kedagi, kes ta pärast muretseks, kui ta öösel hilja peale jäi. Naist, lapsi. Koera. Isegi kassi mitte.
Gus lasi tal vähemalt omaette olla. Tema onu oli nüüd viiekümnendates ning polnud kunagi abielus olnud. Ta oli ainult kahekümnene, kui tal tuli oma vennapoeg ja kaks vennatütart üles kasvatada pärast seda, kui nende vanemad jäid New Hampshire’i linnakese üle kõrguval samanimelisel mäeahelikul kaitseta külma kätte ja surid.
Nate lahkus Cold Ridge’ist kaheksateistaastaselt ega läinud enam üalgi sinna tagasi.
Ta ei läinud sinna enam kunagi.
„Ma leidsin kontpuid, kui aprillis kodus käisin,“ lausus Rob oma sõbraliku lõunapiirkonna aktsendiga. „Siin kontpuid eriti ei kohta.“
„Dunnemore? Kas sa kavatsedki nüüd kogu pärastlõuna neist pagana lilledest pajatada?“
„Kontpuu on üks õitsev puu …“
„Ma tean. Jäta mind rahule.“
„Sa pead Nashville’i tulema. Mu õde …“
Rob võpatas äkki, tema keha jõnksatas taha- ja ülespoole, tema põlved kangestusid, kui ta haaras kõhu ülaosa vasakult poolt kinni ja vandus. „Kurat! Nate … raisk …“
Nate tõmbas oma Heckler & Kochi välja, ent ütles endamisi, et Robil võib lihtsalt seljalihaste spasm olla või ta sai südameinfarkti. See mees ei vannu peaaegu kunagi. Midagi pidi viltu olema. Äkki mesilasehammustus? Kas ta on allergiline?
Rob astus taarudes sammukese tahapoole, tema ülikond läks eest lahti.
Veri.
See immitses ta sõrmede vahelt välja ja valgus üle kogu ta valge särgi vasaku külje ülemises osas laiali.
Palju verd.
„Mind tulistati,“ lausus Rob maha vajudes.
Nate haaras vasaku käega tema vöökoha ümbert kinni, hoides HK-d endiselt paremas käes, ja lasi pilgul otsivalt ringi käia ning silmas teisel pool jalgteed üht kivirahnu tiigi lähedal maast kõrgumas.
Tulistaja – kus pagan ta oli?
Rob üritas oma jalgu liigutada, kuid Nate enam-vähem lohistas teda rahnu suunas ning taipas siis, et ta polnud mingit tulistamist kuulnud. Ilmselt ei olnud ka keegi teine seda kuulnud. Kaks eakat poekottidega naist, üks keskealine mees mööda jalgrada sörkimas, pargitööline tulpide tarastatud ala kõige kaugemas nurgas. Nad kõik olid potentsiaalsed sihtmärgid.
„Heitke pikali!“ röögatas Nate. „Föderaalametnikud. Heitke pikali! Otsekohe!”
Pargitööline viskus pikemalt mõtlemata pikali maha. Naised ja sörkjooksu tegija olid algul segaduses, siis aga talitasid samamoodi, kattes oma pead kätega, ja jäid vait ega iitsatanudki.
Kivirahnud tundusid olevat miljoni kilomeetri kaugusel. Nate’il polnud aimugi, kustkohast see lask oli tulnud. Viiendalt avenüült? Central Park Southi tänavalt? Taimepuhmad piki tiigi kallast pakkusid tulistajale mitmeid kohti, kuhu varjuda.
Väljaõppinud snaiper võis olla sadade meetrite kaugusel.
Kuul oli rebestanud Nate’i õlavart. Ta teadis otsekohe, mida see tähendas. Ta vandus, ent ei lasknud ei Robist ega oma poolautomaadist lahti.
Päris kindlasti ei mingeid püssilaske. Ta oleks lasku kuulnud isegi läbi tänavamüra.
See sitapea kasutas summutit.
„Suru haava peale,“ ütles ta Robile. „Ära anna alla. Kuuled sa? Ma hangin sulle abi.“
Aga enne, kui Nate end jalule ajas, sõitis nende poole New Yorgi ratsapolitseinik. „Mis …“
„Snaiper,“ ütles Nate, kuulamata küsimust lõpuni. „Tule oma hobuse seljast maha, enne kui …“
Tal polnud vaja lauset lõpetada. Ratsapolitseinik nägi Robi verist rinnaesist ja tema ametimärki vööl ning tuli hobuse seljast maha, edastades oma raadio kaudu appikutse. Föderaalpolitseiametnikke tulistati. Snaiper Central Parki tiigi läheduses.
Nate teadis, et ratsavägi jõuab sinna sekundite jooksul.
Noor New Yorgi ratsapolitseinik oli rahulik ja roomas rahnude poole. „Mõlemad saite pihta?“
Nate noogutas. „Me oleme föderaalametnikud. Laskja kasutas summutit.“
„Selge. Olge rahulikult.“
Rob oigas, tema käsivars vajus haava pealt ära. Nate läks talle appi, avaldades oma käega haavale survet, nagu ta oli esmaabikoolitusel õppinud. Nüüd tundis ta ka omaenda valu. Tema pintsak oli katki rebenenud ja verine selle koha pealt, kust kuul oli kangast läbi kihutanud. Mis kaliibriga? Kus see värdjas on, kes teda tulistas?
Kes on järgmine?
Ratsapolitseinik kisendas pealtvaatajatele käsklusi. Sireenid. Palju sireene nende kohal huilgamas. Nate vaatas tuhandete tulpide poole, mis kaunistasid sombust maastikku.
Mis pagan oli just äsja juhtunud?
Kaks
Sarah Dunnemore toppis kaneelipulga jääkuubikute vahele ja apelsinilõigu oma magusa teepunši kõrgesse klaasi ning istus tagasi vanasse vitstest punutud kiiktooli oma perekonna 1918. aasta palkmaja esisel verandal. Õhk oli soe, polnud veel märkigi suve keskpaigas Tennesseesse saabuvast kuumusest ja niiskusest. Taevas oli pärast eilset vihma selge. Jõe poolt puhus mahe tuuleiil, tuues endaga kaasa nõrga roosilõhna.
Kusagil läheduses laulis pilalind.
Koju tulles oli Sarah harjutanud end mõttega olla halvimaks valmis. Läbitilkuv katus, niitmata muru, nahkhiired, hiired, halvaks läinud toit külmikus – tema vanemad olid Night’s Landingis viimati aprilli alguses, kuid nad ei pruukinud ilmtingimata neid asju tähele panna või korda teha. Kuid nad palkasid uue „aedniku“, nagu ta ema kinnisvarahaldurit nimetas, ning paistis, et tolle käes tööd laabusid. Ta ei olnud veel jalga lasknud, nagu oli mitu tema eelkäijat teinud, ning ta tegi oma tööd hästi. Sellel maikuu täiuslikul varasel pärastlõunal oli muru pügatud, lille- ja juurviljapeenrad olid tipp-topp korras ja maja heas seisukorras.
Dunnemore’id olid tulnud Cumberlandi jõe äärde kaheksateistkümnenda sajandi lõpus ja olid sellest ajast saadik seal elanud, mõnikord vaevu ots otsaga kokku tulles, teinekord jälle üsna hästi hakkama saades – alati seigeldes ja liiga noorelt surres.
Kui Sarah oli võtnud ühe lonksu teepunšist, otsustas ta, et ei joo tervet kannutäit üksinda ära. See oli isegi magusam, kui tal varasemast meeles oli. Viimati oli ta kodus jõulude ajal käinud, kuid teepunš oli suvenauding. Eelmisel suvel jõudis ta Night’s Landingisse ainult ühe korra, tormates sealt läbi nagu tuulispask, ja seepärast ei hõlmanud see külaskäik pärastlõunast laisklemist verandal.
Veranda jäi ühe hiiglasliku tammepuu varju, mille otsas tema ja ta vend Rob lastena ronimas käisid, kuid nüüd asusid isegi kõige madalamad oksad liiga kõrgel. Nad olid sinna puu otsa hiilinud ning luuranud vanaema Dunnemore’i ja oma isa järel, kes verandal poliitika üle vaidlesid, või oma ema järel, kui too oakaunu prõksuga avas ja omaette ümises, arvates, et on üksinda.
Sarah