Klaastiib. Katrine Engberg
Читать онлайн книгу.
Ta vaatas allapoole ja nentis, et jälle ei olnud ta ööseks kingi jalast võtnud, lohistas enda nagu zombi üle põrandavaiba, lastetoast mööda, tualetti. Kuidas sai Svend nii rahulik ja optimistlik olla? Ta lukustas ukse ja vaatas peeglisse. Ma näen välja nagu elav surnu, mõtles ta ja istus potile, oleksin ma ometi surnud.
Umbes samamoodi oli ta mõelnud siis, kui aastakese eest avastas, et on rase. Nad ei kavatsenudki lapsi saada, olid ammugi kokku leppinud, et see ei ole nende jaoks ja et nad on selle asemel maailma parimad koeravanemad. Tema neljakümnenda sünnipäeva paiku olid nad sellest rääkimise hoopiski jätnud. Iroonilisel kombel võib-olla just sellepärast olidki nad ennetusega hooletuks muutunud, mõte, et seks võib viia vanemluseni, oli teadvusest täiesti pühitud. Kaua aega arvas Anette lihtsalt, et on haige, et on pärinud isa viletsa südame ja et kiire pulss kihutab südame pärgarterite šuntimise või südamerütmuri poole. Arsti vastus vereproovidele oli olnud kergendus. Ja siis šokk.
Oleksin ma ometi surnud.
Kõik oli sealtpeale muidu kenasti läinud. Svend oli ootamatul kombel uudise üle rõõmustanud ja olnud igati solidaarne. Rasedus oli olnud eeskujulik ja kuklavoldi suurus korras, sünnitus oli läinud kiiresti ja probleemideta. Ta oli kõiki halbu endeid trotsinud ja löönud kõiki võimalikke üle neljakümneaastaste esmasünnitajate rekordeid. Aga kui väike tüdruk talle sülle pandi, puhas ja kena, ja ta kohe imema hakkas, ei olnud Anette tundnud mitte midagi. Side, mis oleks pidanud tekkima vaistlikult, tuli välja pressida, ja armastust oli raske tajuda. Vähemasti temal.
Svendiga oli lugu teisiti.
Viimase poole kuuga oli tema tarm vaid kasvanud, armastus uue väikese inimese vastu üha suuremaks muutunud. Pilk, mis ta silmis oli, kui ta last hoidis! Silmad, mis särasid uhkusest. Svend ujus pereelus nagu kala vees ja oli juba rohkem isa kui midagi muud. Anette püüdis, tõesti püüdis. Kui ta ainult ei oleks kogu aeg nii väsinud olnud.
Ta pani käsivarred reitele, kummardus ettepoole ja toetas lauba pihkude vastu.
„Kas sa magad, kullakene?“
Anette tõstis pea jõnksuga, mis kohe peavaluga ähvardades kukla pingule tõmbas. Svendi hääl tuli teiselt poolt tualetiust, ta seisis ilmselt kohe ukse taga.
„Ma pissin. Ega ei saa ju kaks minutit oodata?“
Ta kuulis ärritust oma hääles, seda haavumist, mida oli teiste naiste juures näinud, aga vaid harva ise praktiseerinud. Nüüd ei saanud ta sellest justkui enam lahti. Ta tõusis, pesi käed ja avas ukse.
„Tal on kõht tühi. Sellepärast ta maha ei rahunegi. Vaata. Ta otsib suuga.“ Svend tõstis ettevaatlikult tütre üles ja suudles teda laubale, enne kui Anette poole ulatas.
Anette sirutas käed ettepoole ja tundis juba tuttavat ärevusespasmi, kartusest väike elu põrandale pillata. Need, kes võrdlevad koerte ja laste omamist, ei tea mitte midagi, mõtles ta, ehkki kahe ja poole kuu eest oli ta ise seda teinud. Ta silmitses nutvat last oma süles.
„Ma igatsen poisse. Millal me nad ära toome?“
Svend vaatas teda murelikul ilmel. „Koertel on minu ema juures paar nädalat veel hea küll. Nad käivad kolm korda päevas rabas jalutamas. Praegu on kõige tähtsam väike Gudrun.“
„Ära nimeta teda niimoodi. Me ei ole veel nimes kokku leppinud.“ Anette trügis mehest mööda rohmakusega, mis sundis meest väikeses esikus vastu seina tõmbuma.
„Mina arvasin, et sina tahad talle Gudrun nimeks panna.“
Anette tüüris välisukse poole. „Ma istun autosse ja imetan teda seal. Ja ära nüüd ütle mitte midagi, mul on seal kõige parem istuda.“ Ta lõi ukse enda järel kinni nii kõvasti, kui seda, laps süles, teha sai. Jooksis läbi vihma autosse varikatuse alla ja pusis ukse lahti. Beebi jättis karjumise, võib-olla ootamatu vihmavee pärast, mis näkku langes.
Auto lõhnas tuttavlikult ja turvaliselt töö ja koerte järele. Anette seadis end istuma, tõmbas pluusi üles ja pani tütre pakitseva rinna juurde. Laps haaras nibust ja hakkas kohe imema. Jäi vagusaks. Anette hingas raskelt välja ja püüdis pääseda pidevast kehas pesitsevast stressitundest. Pühkis hoolikalt vihmapiisa lapse laubalt ja silitas ta pehmet pealage. Kui too niimoodi vaikselt ja rahulikult lamas, siis oli ju kõik täitsa mõnus. Eks see oli rohkem nutt ja öine sekeldamine, millega oli raske toime tulla. Ja emapuhkus. Anette igatses töö järele.
Ta kõõritas maja poole. Küllap Svend imes tolmu või koristas. Kiire vajutusega avas ta kindalaeka ja võttis välja politseiraadio. See oleks tegelikult pidanud olema peamajas, aga Anette ei olnud seda ära viinud. Oli vaid aja küsimus, millal avastatakse, et raadio on kadunud ja see deaktiveeritakse, aga talle meeldis pealt kuulata nii kaua, kui sai. Ta kontrollis, et hääl oleks vaikne, nii et laps ei ehmataks, ja keeras selle käima. Tuttav krabin pani kõhus kõditama.
… ja meil on vaja eskorti Kopenhaageni Gammeltorvile. Ohver tuleb viia leiukohalt traumakeskusse lahkamisele. Me jätame Frederiksberggade, Gammeltorvi ja Nytorvi piiratuks, kuni eksperdid on jälgede ja asitõendite kogumisega ühel pool …
Tapmine Gammeltorvil? Seda peaksid uurima kolleegid peamajast. Anette keeras valjemaks ja kikitas kõrvu. Miks midagi nii loomulikku kui imetamine pidi nii neetult valus olema?
… me peame saama ülevaate kõigist läheduses asuvatest valvekaameratest. Peamaja uurimisüksus inspektor Kørneri juhtimisel vastutab selle eest.
Inspektor Kørner. Inspektor Jeppe Kørner, politsei isikuvastaste kuritegude osakonnast, 1. jaost, mis laiemalt tuntud mõrvaosakonnana. Tema paarimees.
Kørner, nüüd ilma Wernerita. Werner, nüüd ilma tööta. Anette keeras raadio kinni.
*
„Kas keegi teab, kuhu Saidani jääb?“
Jeppe küsis möödaminnes, pusides arvutijuhtmega, selg kolleegide poole. Põhimõtteliselt olid temal kõige paremad eeldused teada, kus asub inspektor Sara Saidani, kuna ta oli veetnud suurema osa ööst naise voodis, aga nad olid kokku leppinud, et esialgu ei ole see mõrvaosakonna liikmete asi.
„Ju vast haige laps nagu ikka? Leetrid? Katk? Lapsed korjavad ju alailma midagi üles, mis takistab tal tööle tulla.“ Inspektor Thomas Larsen viskas pappkruusi, mille just kallist kaasaostetud kohvist tühjaks oli joonud, kauni kaarega prügikasti. Larsenil ei olnud ei lapsi ega mõistmist, miks neid üldse hankida – seisukoht, mida ta ei kõhelnud kolleegidega jagamast.
Jeppe vaatas kella ukse kohal. Kell oli viis minutit kümme läbi. „Alustame siis ilma temata.“ Ta nentis, et süsteem jooksis ladusalt, ning sättis valgustugevust pildil, mis koosolekuruumi ekraanil tema ees virvendas, keeras ringi ja noogutas kaheteistkümnele kolleegile, kes ootasid, märkmikud süles ja pilgud ärksad. Mitte iga päev ei leitud Strøgeti purskkaevust vigastatud naiselaipa.
„Hästi! Kokkuvõtvalt seega: kõne häirekeskusse tuli kell 5.42 ja meie esimene patrullauto oli kohal kuus minutit hiljem. Valvearst tunnistas ohvri surnuks kell 6.15.“ Jeppe pani käed rinnale risti. „Lima 11 tõdes surmajuhtumi kohe kahtlaseks ja kutsus meid kohale.“
Koosolekuruumi uks avanes vaikselt, Sara Saidani hiilis sisse ja istus seina äärde toolile. Tumedad lokid helkisid vihmaveest ja silmad olid selged.
Jeppet haaras tuttav ergas ärkveloleku tunne, mis teda Sara läheduses alati tabas.
Sara.
Sara Saidani, kolleeg juurdlusüksusest. Kahe lapse ema, lahutatud, Tuneesia juurtega ja koorekohvi värvi nahaga.
„Tervitus, Saidani.“ Jeppe heitis pilgu märkmikule enda ees, ehkki teadis suurepäraselt, mis seal seisab.
„Surnu on identifitseeritud kui sotsiaaltöötaja Bettina Holte, viiekümne nelja aastane, asukohaga Husumis. Ta on eilsest saadik kadunuks kuulutatud ja pilt oli seepärast POLSAs, aga tuvastamine ei ole veel kinnitatud.“ Ta viitas politsei sisearuandesüsteemile, kus oli kogu info töös olevate ja lõpetatud juhtumite kohta. See kõlas nutikalt