Klaastiib. Katrine Engberg
Читать онлайн книгу.
seega lähtume sellest, et ta toodi sinna vahemikus 5.00 kuni 5.40. Me peame kätte saama kõik valvekaamerate salvestused …“
„Kørner?“
„Jah, Saidani?“
„Ma võtsin endale vabaduse hankida kõigi omavalitsusele kuuluvate kaamerate salvestused ja vaatasin need läbi. Sellepärast ma hilinesingi.“ Sara Saidani tõstis kaks sõrme, mille vahele oli USB-pulk. „Kioski kohal oleva kaamera salvestus on hea. Keri edasi kella 5.17ni.“
Jeppe võttis mälupulga tunnustava noogutusega vastu, tegi filmi lahti ja keris edasi. Ekraanil oli kiirversioonis näha pime ja tühi plats, kus ei olnud muud liikumist kui tuules kõikuv jalgratas. 5.16 juures laskis Jeppe filmil mängida tavatempos ja minuti pärast ilmus pildi ülaossa mingi vari.
„Ta tuleb Studiestrædelt ja suundub purskkaevu poole,“ ütles Larsen innukalt. „Millega ta sõidab?“
„See mees või naine sõidab kaubarattaga. Vaadake nüüd!“ Sara tegi ärritatult ekraani poole sõrmenipsu.
Tume kuju ligines purskkaevule ja tänavalaternale Frederiksberggade kohal. Isik sõitis tõepoolest kaubajalgrattaga ja oli mähitud tumedasse vihmakeepi, kapuuts oli peas. Ei olnud näha, kas see on mees või naine, ainult niipalju, et see on inimene. Purskkaevu juures jalgratas peatus ja sõitja astus vilunult maha.
„Ta tuleb maha nagu mees. Viskab jala sadula tagant.“ Larsen tõusis ja näitas ette, mida silmas peab.
Sara oli kiire. „Nii tulen ka mina rattalt maha, see ei tähenda midagi. Vaata nüüd laadungit …“
Vihmakeebis kuju tõmbas pikalt lamedalt platvormilt, mis meenutas Long Johni ratast, musta riidetüki või kilekatte. Surnukeha helendas pimeduses, kuju tõstis selle kiiresti ja vaevata üle basseiniääre. Kui laip vees oli, seisis kuju ikka sealsamas.
Jeppe luges kaks sekundit, viis. „Mida ta teeb?“
„Jõllitab,“ pakkus Larsen. „Jätab hüvasti.“
Pärast seitset pikka sekundit istus tume siluett jalgrattale ja sõitis purskkaevust eemale samas suunas, kust oli tulnud.
Jeppe ootas silmapilgu, et teha kindlaks, kas tõesti midagi rohkem näha ei ole, ja pani siis filmi seisma. Mõrvar kaubarattal, only in Denmark. Ta ohkas väsinult.
„Saidani, ole kena ja saada salvestus meie ekspertidest sõpradele ja palu neil otsida piirkonna valvekaameraid, nii saame võib-olla jälile, kust see tegelane tuli. Me peaksime saama tema sõitu läbi linna suures osas jälgida.“
Sara pruunide silmade pilk tabas teda teisest reast. Ta näis olevat rõõmus, nägu säras vaimustusest. Lausa armumine? Jeppe ei osanud pilku tõlgitseda, ent kiirustas silmi maha lööma, enne kui kohatu naeratus näole levib.
„Me töötame alati kolme küsimusega: kuidas, millal ja kes. Falck ja mina oleme paarilised, Saidani, sina lähed koos Larseniga.“
Larsen tõstis käed võitjažestiks ja Jeppet kõrvetas ärritus, et see tola saab koos Saraga olla. Aga teisiti olla ei võinud, nad ei saanud riskida, et inimesed hakkaksid keelt peksma.
„Falck ja mina võtame lahangu ja kuulame seejärel üle Bettina Holte lähisugulased. Eeldades muidugi, et see ikka on tema. Saidani uurib nagu alati meili, telefoni ja sotsiaalmeediat.“
Sara noogutas. „Kas kõik tema asjad on kadunud? Rahakott, telefon, riided, mis tal seljas olid?“
„Esialgu ei ole midagi välja ilmunud.“
„Palu lähedastel ta arvuti üle anda ja hangi ta telefoninumber, nii et saaksin kõneinfot. Võib-olla on ta kurjategijaga suhelnud.“
„Seda me teeme. Larsen tegeleb tunnistajatega ja kuulab üle kolleege, naabreid, käsipallikaaslasi ja keda iganes on vaja kuulata.“
Jeppe heitis pilgu üle ruumis istuva meeskonna. Tema oma juurdlusmeeskond pluss abivägi oli esimeste ööpäevade kõige enam inimesi nõudvaks tööks, tunnistuste kogumiseks valmis.
„Me käime Gammel Torvi kandis ukselt uksele ja kuulame sellega seoses üle kõik võimalikud tunnistajad. Võib ju olla, et mõni unetu naaber vaatas aknast välja kell veerand kuus hommikul.“
Üks politseinik tõstis hiiglasliku kämbla üles ja noogutas, nii et ta kiilas pealagi vastu läigatas. Jeppe tundis ta ära kui Morteni või Martini, ühe noortest hiljuti värvatud politseinikest.
„Mina võtan piirkonna läbikammimise enda peale.“
„Suurepärane. Raporteerid otse inspektor Larsenile.“
Kiilaspäine Morten või Martin noogutas uuesti.
„Me peame uurima ka seda valvevideo jalgratast. Kas me tunneme margi ära? Kes nendega kaupleb, kas seda tüüpi jalgratas on viimase paari kuu jooksul varastatuks kuulutatud ja nii edasi.“
Larsen andis märku, alati tormakas ja auahne.
Jeppe noogutas talle ja viis pilgu politseikomissarile kõige esimeses reas.
„PK, ma eeldan, et sina teavitad ajakirjandust?“
Komissari raske pilk kohtus tema omaga. PK, nagu teda kutsuti, oli ammugi ähvardanud pensionile minna, aga niipalju kui Jeppe hinnata oskas, oli ta ärksam ja teravam kui kunagi varem ning Jeppe eeldas, et naine peab veel paar aastat vastu.
Nüüd tõstis ta õhku noorusliku pöidla. Tema jaoks oli pressikonverents ainult kerge tülin, Jeppe jaoks peaaegu ületamatu takistus.
Jeppe noogutas talle tänulikult.
„Küsimusi?“ Ta vaatas üle koosolijate ja peatas pilgu inspektor Falckil, kes põrnitses lauda, nagu oodataks temalt midagi, millest ta ei suuda end vabaks päästa. Falck oli üks vanemaid uurijaid, kelle vuntsid võistlesid tema kulmudega kõige puhmjamate ja hallimate tiitlile. Ta kerajat kõhtu hoidsid tavaliselt vaos kirjud traksid ja tema üldine tempo kõikus keskmisest kuni teokiiruseni. Falck oli äsja naasnud pikemalt stressiga seotud haiguspuhkuselt ja ei paistnud just võitlusvormis olevat.
Jeppe laksas käega vastu lauda. „Jõudu tööle.“
Politseinikud tõusid ja liikusid ukse poole, ülestõstetud märkmikud ja tühjad kohvikruusid käes, rääkides ja sõlmides kokkuleppeid. Sara Saidani ja Thomas Larsen lahkusid ruumist koos. Larseni käsi hooletult naise õlal. Jeppe libistas keele üle villi põse siseküljel ja surus hambad kokku. Minuti pärast olid ruumis vaid tema ja PK.
PK vaatas teda tõsiselt. „Kørner, mul on vaja, et sa mulle ütleksid, et sa suudad seda juurdlust juhtida. Et oled selleks valmis.“
„Mis sa öelda tahad? Sa ise ju valisid minu.“
PK kergitas kulme, nii et rasked silmalaud kerkisid kõrgele laubale. „Ma ei kahtle sinu kompetentsis.“
„Miks sa siis küsid?“
„Rahune nüüd maha! Mul on lihtsalt selle asja suhtes halb tunne. Seda ei ole kerge lahendada ega pressile serveerida. Ja sul on ju paariline puudu …“
Nii et seda ta siis kartis. Et Jeppe ei suuda suure juurdluse eesotsas seista, kui Anette Wernerit kõrval ei ole. Jeppe naeratas talle rahustavalt.
„No vast saab asi nüüd kiiremini selgeks, kui mul Werner jalus ei tolkne?“
PK patsutas talle õlale ja läks ruumist välja. See ei paistnud teda veenvat.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию