Salatunnid. Santa Montefiore
Читать онлайн книгу.
tegeleda.
On veel üks nõue. Härra Wilks köhatab ja näib ennast kokku võtvat. Tema õlad kerkivad peaaegu kõrvuni, otsekui tahaks ta pea kilpkonnana peitu tõmmata. „Proua Clayton soovib, et teenijatemaja antaks Temperance’ile eluaegseks kasutamiseks ja ta saaks lisaks kakssada tuhat dollarit.” Logan on rabatud. See on teenijatüdrukule tohutu summa. Härra Wilks jätkab sellest hoolimata: „Kolmandiku varast jätab ta teile, proua Langton, ja kolmandiku teile, härra Clayton.”
„Ja viimase kolmandiku?” küsib Logan kiiresti, jättes kõrvale Temperance’ile pärandatud maja ja raha. See küsimus huvitab mindki. Kummardun ettepoole, küünarnukid laual. „Kes siis veel on?” uurib Logan kannatamatult pead vangutades.
Härra Wilks tunneb end ebamugavalt. Kindlasti on ema andnud veel ühe üllatava korralduse. „Proua Clayton on väljendanud seda väga selgesti,” vastab advokaat. „Ta on määranud, et kolmas osapool peab jääma anonüümseks, kuni te olete Iirimaal ära käinud.”
Tundub, et Logan võib kohe plahvatada. Isegi tema kõrvad punetavad ja tukslevad vihaselt. „Anonüümseks?” Ta põrnitseb mulle otsa, pruunid silmad pärani ja palavikulised, aga enne kui ta jõuab küsida, kas ma tean sellest midagi, kinnitan talle, et ei tea.
„Mul pole aimugi, kes see võiks olla,” ütlen vaikselt ja tunnen, et minulgi hakkab šokist nägu punetama. Mul on häbi tunnistada, et olen ise ka veidi häiritud.
„Kolmas? Kes peale tema laste võiks veel saada kolmandiku varast? Kas ta oli arust ära? Mis asja ta ometi mõtles?” Logan hüppab jalule ja sammub mööda tuba ringi.
Härra Wilks köhatab uuesti. „See on teie ema tahe ja seda täita on teie kohus, härra Clayton.”
„Aga kui ma tahan testamenti vaidlustada?” nõuab Logan, võtab istet ja kummardub härra Wilksi poole, domineerides oma laiade õlgadega advokaadi kohal ja püüdes teda mõjutada terava kiskjaliku pilguga.
„Millist osa sellest?” küsib härra Wilks jahedalt ega pööra pilku ära.
„Tervet testamenti,” ütleb Logan.
„Logan,” protestin ma. „Sa ei saa seda teha. See on seadus. Selline on ema tahe. Seda ei tohi eirata.”
Logan vaatab mind üllatunult. Ma olen välja öelnud arvamuse ja mitte sellise, nagu ta kuulda tahaks. „Ma teen kõik, et seda tahet eirata, Faye.”
„Mis alusel te testamendi vaidlustate?” küsib härra Wilks mõistlikult. Mina küll ei suuda ette kujutada, et Loganil õnnestuks veenev kaasus kokku saada. Ma arvan, et ta teab seda ise ka. Logan paneb käed kokku, sõrmeotsad vastamisi, ja mõtiskleb, mida teha. Härra Wilks tabab mu pilgu, kuid kumbki meist ei naerata. Me tahame mõlemad teha nii, nagu on õige. Logan mõtleb ainult iseendale. Ta mõtleb üldse alati ainult iseendale.
„Hea küll,” lausub Logan mõne aja pärast. „Ma ei vaidlusta ema soovi, et ta kremeeritaks, kuigi see läheb vastuollu isa ja terve perekonna tahtmisega. Aga mõte, et tema tuhk tuleks puistata Iirimaale, on minu meelest naeruväärne. Ta jääb siia, kuhu ta kuulub. Mis puutub viimasesse osasse, siis enne läheb põrgu jäässe, kui ma luban, et kolmandik ema varandusest antakse …”
„Kummitusele, Logan,” katkestan ma teda. „Sest kuni me ei tea, kes see on, võib see sama hästi ka kummitus olla.”
Härra Wilks köhib, käsi suu ees. „Enne kui me selle kohtumise lõpetame, pean ütlema veel ühte asja.”
Logan ja mina vahime advokaadile otsa. Mis seal siis veel võib olla? Härra Wilks kummardub ettepoole, võtab põrandalt portfelli ja asetab selle lauale. Hoian hinge kinni, kui ta lukud avab ja selle lahti teeb. Portfellis on pruun ümbrik. Välimuselt ei midagi erilist, aga ma kardan teada saada, mis seal sees on. Ta paneb ümbriku tähtsalt lauale, nagu oleks seal midagi väga väärtuslikku. Logan ja mina vaatame seda, lootes, et ümbrik on ohutu ega anna meile põhjust vaielda.
„Proua Clayton jättis kindlad juhised, et see tuleb anda teile, proua Langton.” Ta lükkab ümbriku üle poleeritud laua. Logan kummardub ettepoole. Ta tahab ümbriku minult ära võtta ja ise lahti teha ning ilmselt teekski nii, kui härra Wilks ei jälgiks meid ega hoolitseks, et kõik tehakse nii, nagu ette nähtud. Ma tahaksin viia ümbriku kuhugi, kus saan selle omaette avada, aga Logan ja härra Wilks uurivad mind tähelepanelikult, nii et mul ei jää muud üle, kui see nende juuresolekul lahti teha.
Ümbrikus on musta nahka köidetud kaustik. Küsimata võtab Logan selle mu käest ära ja lehitseb läbi. „See on mingis salakirjas,” leiab ta kohe ja kaotab huvi. „Mis kasu sellest on?” Ta annab kaustiku mulle tagasi. Teen selle lahti ja vaatan kirjutatut tähelepanelikult. Ma ei ole isegi kindel, kas see on ema käekiri. Tundub, et ei ole ja loetav ei ole see ka.
„Ma ei oska seda lugeda,” tunnistan ohates. Aga osa minust tunneb kergendust. Kui see on midagi samasugust nagu tema soovid, on mul hea meel, et ma ei tea.
„No hea seegi, et see ei hammusta,” teravmeelitseb Logan rõõmutult. „Härra Wilks, tänan teid tulemast. Ma võtan ühendust. Aga vahepeal, Faye, peab ema pärandus sellele nimetule isikule jääma meie vahele. Arusaadav?” Noogutan. „Hästi.”
Ma arvan, et ei ole õige aeg Loganile öelda, et mina kavatsen igatahes Iirimaale minna.
TEINE PEATÜKK
Tuhastamine toimub väikeses mittemidagiütlevas krematooriumis, kus pole ei võlu ega intiimsust. Minu meelest on hoone tööstuslik olemus ebameeldiv. Liiga emotsioonitu, liiga külm. Hakkan juba soovima, et oleksin ikka Logani nõudmisele järele andnud ja matnud ema isa kõrvale. Laste ja vaikselt nuuksuva, valge taskurätiga silmi pühkiva ja nina nuuskava Temperance’i pärast teen siiski vapra näo pähe. Mu abikaasa Wyatt leiab, et tunnete väljendamine on piinlik, seega surun hambad risti ja püüan pisaraid tagasi hoida. Temperance võtab mul käest ja surub seda. Püüan talle mitte otsa vaadata. Tean, et muidu hakkaksin nutma. Tunnen kergendust, kui see piin läbi saab ja ma võin ema mälestada meeldivamal teenistusel, mis toimub veel samal päeval kohalikus kirikus.
Mul pole olnud aega leinata, aga selles kirikus, vanemate veel elus olevate sõprade ja isa sugulaste ees pole ka õige koht, kus alustada. Claytonid on sitke seltskond ja mina kui üks neist pean samuti sitke olema. Aga ema asjade läbi vaatamine, tema tegemiste klaarimine, mälestusteenistuse korraldamine ja Temperance’i nimel tugev olemine on nõudnud oma osa ja ma tunnen, et olen tühjaks pigistatud. See, et ema perekonnast pole kohal mitte kedagi, ei ole muidugi üllatav, aga tundub siiski imelik. Võib-olla surid nad kõik näljahäda ajal. Või kolisid paremat elu otsides mujale nagu emagi või käisid alla oma külmades majades keset talumaid, kus midagi ei kasvanud. Kui ma nüüd mõtlema hakkan, on täiesti võimalik, et ema minevik oli nii traumaatiline, et sellest rääkida oli liiga valus. Miks ma sellele varem polnud mõelnud? Ema oli oma sõnade kohaselt naine, kes tahtis elada olevikus. Aga kui ta soovis, et tema tuhk puistataks Iirimaale, pean paratamatult mõtlema minevikule, mida ta tahtis unustada. Kui tema süda oli siin, meie kõigi juures, miks ta siis ei tahtnud siia jäädagi? Miks pöörduda tagasi Iirimaale surmas, kui see talle elus midagi ei tähendanud?
Uudishimu on ärganud. Taipan oma häbiks, et ma ei tea emast midagi, üldse mitte midagi. Ega ma ei arva, et tal oli saladusi, asi pole selles. Ma lihtsalt kahetsen ja kurvastan, et ma ei mõistnud. Tunnen, kuidas mu rinnus paisub lein. See on ootamatu ja üllatav. Surun maha nuuksatuse ja langetan pilgu põrandale, keskendudes pingsalt pragudele kiviplaatides. Siiski kerkib üks küsimus. Ma ei tea midagi ema lapsepõlvest, tema kasvueast, pingutustest ja puudusest, mida ta kannatas. Ma ei tea midagi tema vanematest, vendadest ega kodust. Arethusa on läinud. Pole jäänud kedagi, kes võiks rääkida tema loo. Tundub, nagu oleks koos temaga surnud ja unustusse vajunud terve tema perekond. Nüüd on seal, kus oli ema, tühjus, must auk, eimiski. Ja ma kahetsen väga, et mul puudus küsimiseks uudishimu või julgus.
Pärast teenistust suundume koju peielauda. Kirikulised tulevad selle lühikese maa jala. Musta riietatult