Salatunnid. Santa Montefiore
Читать онлайн книгу.
läbi ligunenud. Iirimaal pole muud kui künkad, meri ja vihm.” Ta vehib taas sõrmedega. „Matke ta Tedi kõrvale. Matate ju, eks, Faye? See on õige tegu. Perekond peab kokku jääma ja sellele surnuaiale on maetud põlvkondade kaupa Claytoneid. Oleks vale viia ta teisele poole maakera. Sa tead seda sama hästi kui mina. Ja usu mind,” – tädi turtsatab ja puurib mind oma alustassisuuruste silmadega – „tegelikult te ju ei taha Iirimaale minna.”
Heidan pea kuklasse ja kuulutan: „Mina tahan küll.”
Tädi Bernard vahib mind hämmastunult. „Vabandust, mida sa ütlesid?”
„Ma ütlesin, et mina tahan minna.”
Tädi Bernardi põskedel lööb õitsele kaks punast pahameelelaiku. „Tahad?”
„Jah. Tahan näha, kust ema pärit oli.”
„Ma oletan, et seal on porised väljad ja külmad toad,” ütleb tädi Bernard äraolevalt.
„Siis näen neid,” kostan. „Ja uurin välja, kes mu ema oli.” Seda öelnud, taipan elevusevärinaga, mis tabab mind täiesti ootamatult, et olen otsustanud. Tehtud. Ma seisan enda eest ja teen täpselt nii, nagu ise tahan. Ma ei pea isegi tuhka viima, võin minna üksi, nii et sellega Logan mind takistada ei saa, ja kui Wyatt on vastu, ütlen lihtsalt, et tahan välja uurida, kas mõni ema sugulane on veel elus. Kuidas ta saab seda mulle keelata? Loodan ainult, et ta ei otsusta minuga kaasa tulla.
Mul õnnestub end tädi Bernardist vabastada ja külalistetoast lahkuda. Põgenen isa endisesse kabinetti, mille lapsed on pärast tema surma kujundanud mängude toaks, kus on piljardilaud, noolemärklaud ja akna all, kus varem seisis kirjutuslaud, on nüüd kaardilaud. Leian, et toas varjavad end minu ja Logani lapsed kui ulakad kooliõpilased. Rose ja Edwina lamasklevad diivanil koos Logani tütre Maggiega, kes on neist vanem. Nad on kingad jalast lükanud ja suitsetavad, kurtes selle üle, et kohal on nii suur hulk kohutavaid sugulasi. Logani poisid Henry, Christopher ja Alexander mängivad piljardit minu poja Walteriga, kes on onupoegadest noorem ja kergesti juhitav. Ukseavas mind nähes jätavad kõik oma tegevuse ja vaatavad mind süüdlaslikult.
Ma siiski ei süüdista neid. Varjuksin ise samuti hea meelega. Aga mina ei saa. Olen perenaine ja pean oma kohust täitma. „Kas te isa olete näinud?” küsin tüdrukutelt. Nad raputavad pead. „Kui näete, öelge, et ma otsin teda.”
„Kas sinuga on kõik korras, ema?” küsib Rose. Rose’ile ongi omane muretseda.
„Oh, on küll,” vastan ja manan ette naeratuse. „See saab varsti läbi.”
„Ja jumal tänatud!” kuulutab Edwina, puhudes välja suitsupahvaka. „Kui veel üks inimene tuleb ütlema, kui suurepärane mu vanaema oli, siis ma löön teda.” Ta naeratab üleannetult, soovides sellega saavutada onulaste toetust. „Ta oli ikka kõrgema klassi primadonna!”
Noored itsitavad, vaatavad siis ärevalt minu poole, et näha, ega ma solvunud ei ole. Ei ole.
Toast lahkunud, panen ukse korralikult kinni, et otsusekindlad sugulased noori üles ei leiaks. Silmanurgast märkan, et keegi kiirustab minust paremal mööda koridori edasi. Saan aru, et see on Temperance. Valge kraega mustas kleidis, lühikeste hallinevate juuste ja lopsaka kehaga on ta eksimatult äratuntav. Ta jõuab koridori lõppu, keerab vasakule ja kaob sahvrisse.
Lähen talle järele. Tean, kui rängalt on mu ema surm talle mõjunud, aga mul on ka hea meel põhjuse üle mitte minna tagasi võõrastetuppa. Temperance nõjatub vastu kraanikaussi, taskurätt vastu huuli surutud, silmad punased. Ta näeb haletsusväärne välja ja mu süda paisub kaastundest.
„Temperance …” ütlen.
Temperance raputab pead. „Palun vabandust, preili Faye,” nuutsub ta. „Ma ei suuda seal seista ja kõiki neid inimesi vaadata, ilma et ma end lolliks teeksin.”
Lähen ja kallistan teda. „Pole midagi, Tempie,” ütlen leebelt. „Ma tahaksin samuti, et nad ära läheksid.” Võtan tal ümbert kinni ja kallistan kõvasti. Ta lõhnab selle koogi järele, mille ta peielauale küpsetas. Lõhn jääb talle juustesse ja naharasusse. Hingan sisse tuttavat kodust lõhna ja see lohutab mind samamoodi nagu siis, kui olin väike tüdruk ja istusin Temperance’i süles tema suurte käte vahel pehme rinna vastas. Aga praegu lohutan mina teda. Temperance nuuksatab, siis väriseb korra.
„Ma ei tea, kuidas ma ilma temata hakkama saan,” haliseb ta. „Tundsin teda sellest ajast, kui olin neliteist. Ta oli minu vastu hea.”
Meenutan ema ärrituvust, lõputuid nõudmisi, kannatamatust, dramaatilisust ja jonnakust. „Sina olid temaga ka hea, Tempie,” ütlen tõetruult. „Sa kannatasid palju välja.”
Temperance tõstab näo mu õlalt, jättes tumeda laigu sinna, kus pisarad riide läbi leotasid. „Ta ei tahtnud ju kunagi kannatust kaotada, preili Faye. Ta oli lihtsalt värvikas isiksus. Ühel hetkel rõõmus, siis madalseisus. Mõnikord ei käitunud ta üldse mõistlikult. Aga tal oli kuldne süda. Maa peal polnud heldemat hinge olemaski kui preili Tussy. Minu vastu oli ta alati ainult lahke.” Mõtlen teenijatemaja ja väikese varanduse peale, mille ema talle jättis, ja nõustun, et helde oli ta küll, vähemalt surmas. Mulle ei meenu, et ta elus eriti helde oleks olnud. Justkui mu mõtteid lugedes lisab Temperance: „Ma pole sellist maist vara ära teeninud, aga tema andis selle mulle ikka.” Ta hakkab jälle nutma.
„Kas ta rääkis sinuga kunagi minevikust?” küsin teemat vahetades.
„Sa mõtled, et Iirimaa ajast? Ta peaaegu ei maininudki seda.”
„Ta tahab, et tema tuhk sinna puistataks.”
Temperance’i see ei üllata. „Loomulikult tahab,” ütleb ta, nagu oleks see maailma kõige loomulikum asi. „Seal on kodu. Kõik tahavad ju lõpuks koju.”
Mul lähevad silmad märjaks ja kurk krampi. „See on ilus, Tempie,” sosistan. Nii polnud ma mõelnud.
„Kas te kavatsete ta sinna viia, preili Faye?”
„Logan tahab panna ema puhkama isa kõrvale.”
„See küll ei kõlba,” leiab Temperance ja tema kulmud tõmbuvad kokku. „Ta ei taha, et ta siia maetaks. Te peate viima ta Iirimaale, muidu ta muudkui trambib seal üleval pilvedel, nagu poleks see kellegi asi, ega anna meile, surelikele, üldse rahu.”
„Ma arvan, et ta tahab, et mina läheksin Iirimaale,” tunnistan ja kõhusopis tekib soe elevus, mis hajutab kurbuse. „Ma arvan, et ta tahab, et läheksin oma juuri avastama.”
Temperance vaatab mind kahtlustavalt. „Sa tahad uurida tema mineviku kohta?”
„Tahan küll.”
Temperance torkab sõrmega mu nina, nagu ta tegi siis, kui ma olin väike tüdruk, ja vaatab mind kindlalt oma tumeda merevaigu karva silmadega. „Vaata ette, preili Faye. Sa ei tea, mida sa võid leida.”
„Ma loodan, et mõned vana sugulased.”
„Ja muudki, ma kardan,” kuulutab Temperance süngelt. „Kõigil on minevik, preili Faye, ja ma oletan, et preili Tussyl oli seda minevikku rohkem kui teistel.”
Aga mina olen nüüd otsustanud, et lähen. Olen kindel, et kui ma lähen sinna, kus ema üles kasvas, tulen tagasi kindlate väidetega tema soovi täitmise ja tuha Iirimaale puistamise poolt. Tean, et see on õige tegu nii ema kui ka minu enda pärast.
Nakitsev tunne ei kao. See on nüüd südames, otsekui oleksid südame küljes paelad ja keegi sikutaks neid. Surun koridoris külalistetoast kostvate häälte suunas liikudes käe rinnale ja naeratan. Pole oluline, kes seal sikutab, või paneb hoopis lein mind tundma asju, mida pole tegelikult olemas, sest ma tahan minna. Ma tahan väga minna, sest tajun, et see ühendab mind mingil moel emaga. Ilma temata ma enam ei teagi, kes ma olen. Ema oli tuul mu purjedes ja nüüd olen merel eksinud. Võib-olla siis, kui ma lähen Iirimaale, olen mõnda aega üksi ja kodust kaugel, leian oma tuule, õpin