www.eestiraamat.ee

      www.facebook.com/Eesti-Raamat

      Pühapäev, 18. november

      Kuni advokaat Berg hiilib mööda seinaääri just nagu kaks kinnisvarahindajat nädal tagasi, valab Nina kohvi ümber termoskannu ja võtab tumeda šokolaadi jaoks kausi.

      „Nii,“ ütleb Berg lõpuks siidmahedal häälel ja kõpsib üle toapõranda Nina juurde. „See läheb neile päris kena summa maksma.“

      Ta on kitsa musta kostüümiga, mille all on koorvalge pluus. Ka kõrgetel kontsadel on ta Ninast peajagu lühem.

      „Ma eelistaksin muidugi maja alles jätta,“ vastab Nina süngemalt, kui kavatsenud oli.

      „Saan aru,“ ütleb Berg. „Kui kaua te siin elanud olete?“

      „See on mu lapsepõlvekodu,“ ütleb Nina ja lisab kaminasse uue halu. „Ma sain selle omanikuks siis, kui tütar sündis. Kolmkümmend viis aastat tagasi.“

      „Palju mälestusi ...“ lausub Berg trööstivalt pead kallutades, aga Nina hingeahistus või lausa leinavalu maja kaotuse pärast võimendab meelepaha Bergi halva kombe üle jätta laused lõpetamata.

      Ta vaatab kella.

      „Ta on kohe siin,“ ütleb Nina, aga Berg viipab rahustavalt. Aknast välja vahtides näpsab Nina aknalaual seisvate potilillede küljest paar kuivanud lehte.

      „Noh, see on väga omapärane juhtum,“ lausub advokaat, ja Nina keerab ringi.

      „Et linnavolinik satub olukorda, kus peab laskma oma maja lammutada, mõtlen ma.“

      „Mads muidugi taandas enda,“ märgib Nina, „aga seda küll.“

      Nad kuulevad, et all käib välisuks, ja kohe seejärel galopib ta trepist üles, Milja kukil. Advokaati nähes ta pidurdab.

      „Ah teie, õige jah,“ ütleb ta ja köhatab. Ta laseb Milja põrandale ja sirutab advokaadile käe.

      „Mads Glaser,“ ütleb ta. „Hea, et te pühapäeval tulla saite.“

      „Mina käisin Piparkoogilinnas!“ kuulutab Milja advokaadile uhkelt, põsed roospunased. Berg naeratab talle meelitavalt.

      „Nojah, meil on lapselaps külas,“ ütleb Nina. „Aga küll meil õnnestub ta telekaga neutraliseerida.“ Ta noogutab Madsile, kes viib Milja teise tuppa.

      Nina ja Berg võtavad endale mõlemad söögilaua alt tooli. Mads sikutab villase kampsuni üle pea, tõmbab särgi sirgu ja istub teiste seltsi. Mustad niisked hallikirja juuksed on kõrvade ümbert kähardunud.

      Berg võtab kotist paksu paki dokumente ja sätib ninale prillid, mille puhul Nina miskipärast kahtlustab, et need on null-klaasiga.

      Berg lehitseb paberid pärlmutterküüntega läbi ja vaatab neile otsa.

      „Lühike sissejuhatus võõrandamisseadusse?“

      „Jah, paluks,“ ütleb Nina, aga Mads katkestab teda.

      „Ei,“ ütleb ta, „pole vaja. Nagu ma telefonis ütlesin, oleme seda meelt, et leida vastastikku sobiv lahendus.“

      „Okei?“ ütleb Berg ja vaatab Nina poole, kes noogutab tõrksalt.

      Berg asub ette vuristama Nina ja Madsi õigusi, nüüd kui kergraudtee trass hakkab kulgema läbi nende elutoa.

      Nina kuulab, kerge korts kulmude vahel, selleks et näidata, et ta saab juriidilistest terminitest hoolimata kõigest aru. Ta vahetab Madsiga diskreetse pilgu, too pööritab märkamatult silmi ja tõuseb.

      „Kohvi?“ küsib ta, et Bergi sõnavalingut katkestada. Ta võtab termoskannu, seisab advokaadi vasakule käele ja valab nagu kelner.

      „Lisaks võime nõuda, et linn hüvitaks kolimiskulud,“ jätkab Berg. „Võime isegi seda nõuda, et nad hüvitaksid näiteks kardinate ostu, kui vanad uude majja ei sobi. Kõik sõltub sellest, kui kaugele nad on nõus minema.“

      „Mitte kuigi kaugele, ma pakun?“ kostab Mads ja kratsib meelekohta.

      „Kas meile osutatakse uue otsimisel abi,“ küsib Nina, „või makstakse välja mingi summa ja peame minema elamuturule ja leidma midagi päris ise?“

      Berg naerab esmalt, nagu oleks küsimus mõeldud naljana, aga saab siis aru, et Nina küsis surmtõsiselt.

      „Jah, selle peate küll ise leidma,“ ütleb ta köhatades. „Ja teie asemel hakkaksin juba praegu otsima.“

      „Armas aeg, nüüd peame raiskama kõik nädalavahetused näitamiste ja pakkumiste peale,“ lausub Nina Madsile meelepahaga.

      „Siis kivi-paber-käärid Haukelandi ja Nygårdshøydeni vahel,“ ütleb Mads ja tõstab rusikas käe Nina poole. „Kumb saab tööle lühema tee?“

      „Te ei kandideeri uuesti?“ küsib Berg.

      Mads kergitab õlgu.

      „Ma poleks iial arvanud, et võin seda kunagi öelda, aga olen hakanud taga igatsema ummistunud põsekoopaid. Kui ma tahan inimesi tõesti aidata, siis võin julgelt öelda, et kurk-nina-kõrv teeb linnavolikogule üks-null ära.“

      „Ah, tervishoiunõuniku resigneerunud kõne,“ lausub Nina. „Aga kummal meist tööturul rohkem aastaid on jäänud? Mina keeldun vaatamast kinnisvara, mis asub humanitaarteaduskonnast kaugemal kui sada meetrit.“

      „Noh, siis ei ole muud kui asuda otsingutele, kuigi lammutamine ei ole veel päevade küsimus. Nagu teate,“ ütleb Berg Madsi poole vaadates, „on meil šanss sõlmida väga hea leping, kui olete nõus kiiresti tegutsema.“

      Nina tunneb sõna „lammutama“ juures pilguks iiveldust, tõstab salvrätiku suu ette ja köhatab.

      „Selle maja puhul ütleksin ma lausa, et raske on leida midagi ligilähedast,“ jätkab Berg. „Kui soovite samasugust standardit ja stiili muidugi.“

      „Täitsa nõus,“ ütleb Mads.

      „Kui te ei tee endale asja lihtsaks ega koli Birke-veienile,“ ütleb advokaat.

      Mads vaatab küsivalt Nina poole, kes vaatab Bergi poole.

      „Sellisel juhul pääseksite majaotsingutest ja saaksite raha lihtsalt panka panna,“ jätkab ta.

      „See ei tule kõne alla,“ ütleb Nina otsustavalt. „Reno-veerimisobjekt millisest kümnendist?“

      „Viiekümnendatest – vähemalt,“ vastab Mads. „Ei, see ei ole varuvariant.“

      Berg võtab prillid eest. Ta asetab sõrmeotsad vastamisi nagu ajugeenius, toetab küünarnukid lauale ja kummardub klientidele pisut lähemale.

      „Kena on. Kas teeme plaani, kuidas olukorrast võimalikult valutult välja tulla?“ küsib ta ja Nina noogutab vapralt.

      Nad jäävad seisma elutoaaknale ja vaatama ülalt alla, kuidas Berg oma musta Audit minut aega edasi-tagasi jõnksutab, enne kui selle keeratud saab.

      „Kogu see lugu on nagu halb unenägu,“ ohkab Nina, kui auto varase pärastlõuna hämaruses mäest alla veereb. Ta kohtab aknapeegeldusel oma pilku, silmad on kaks musta laiku, ladistab sadada.

      „Jah,“