Seitse ust. Агнес Раватн
Читать онлайн книгу.
Ingeborg häirimatult. „Me ei hooli sellest, kui siin on korralagedus.“
Lõpuks näib, nagu alistuks naine neile. Ta kõhkleb ja astub vastumeelselt sammu kõrvale. Ingeborg astub häbenematult majja ja marsib naise kannul trepist üles, võtmata saapaid jalast.
Nina ohkab vaikselt, läheb neile kitsast trepist järele ja tunneb ära psühhedeelse punavioletse lillelise tapeedi seinal. Talle meenub uduselt, et ta on siin kunagi paljude aastate eest käinud, arvatavasti siis, kui Ingeborg oli imikueas. Tädi Lena käis nende pool mitu korda, aga enda poole kutsus harva.
Ta murrab pead, kus ta seda naist varem näinud on, kui nad elutuppa jõuavad. Poiss istub mereröövlilaevaga põrandale.
„See on täpselt nagu muuseum,“ ütleb Ingeborg. „Kui kaua te siin elanud olete?“
„Natuke üle kolme aasta,“ vastab naine.
„Ja pole kunagi tundnud vajadust midagi ette võtta?“ küsib Ingeborg ja viipab käega toa poole. „Muljetavaldav.“
„Ma ei ole interjöörist huvitatud,“ lausub naine napisõnaliselt.
„Kas ma tohin väikese ringkäigu teha?“ küsib Inge-borg ja naine noogutab.
Nina seisab ebakindlalt keset tuba, naisel on pilk maas.
„Noh, me ei tervitanudki enne korralikult. Nina Wisløff,“ ütleb ta ja ulatab käe.
„Mari.“
Nad vaikivad natuke, kuni Ingeborg tuhiseb nagu tuulispask ukselt uksele, mantlisaba lehvimas.
„Kas me tunneme teineteist?“ küsib Nina lõpuks.
„Minu meelest mitte.“
Ta võib olla mõnevõrra noorem kui Ingeborg, aga vanem kui enamik ta tudengeid.
„Ahah.“
Mööbel elutoas on selline, nagu ta mäletab. Vanad Norra päritolu tugitoolid, tiikpuust laud, kitsas viledaks kulunud diivan. Raamaturiiulid on tädi Lena omad, aga vanad teatmeteosed ja seitsmekümnendate aastate raamatuklubiromaanid on kadunud. Nina libistab pil-guga kiiresti üle raamatuselgade, näeb luulet, filosoofiat, üllatavalt palju saksakeelseid pealkirju, uuemaid romaane. Raamatud lastekasvatusest. Suur kogu vinüülplaate. Plaadimängija seisab eraldi laual akna all.
Noor naine saadab pilguga Ingeborgi ja mängunurgast kostab lauluüminat.
„Kui vana ta on?“ küsib Nina.
„Sai just kolmeseks.“
„Tore vanus,“ ütleb Nina. „Minu lapselaps on kolme ja poolene.“
Naine ei vasta. Nina seisab naeratades ja piilub kööki. See on algupärane, viiekümnendatest saadik puutumatu. Köögilaua ääres on astmetega tool ja tavaline köögitool. Tööpinnal on raamatuvirn, paberipakk, sülearvuti, kolm väikest musta märkmikku. Ta on üliõpilane, mõtleb Nina.
Ingeborg tuleb väikese ärklikorruse trepist alla.
„Kas te mäletate, mis teie lepingus kirjas on?“ küsib ta. „Kui pikalt peab üürilepingu lõpetamisest ette teatama?“
„Ei,“ ütleb naine, „ma ...“
„Mis te arvate, kui kiiresti te välja saate kolida?“
Naine vaatab talle küsivalt otsa.
„Meil on üks olukord, saage aru. Äkki me võiksime maksta teile väikese summa, et pakiksite asjad, ütleme ...“
„Ingeborg,“ ütleb Nina teravalt.
„Aga,“ ütleb naine. „Meil ei ole ju teist ... Ask käib siinsamas lasteaias, me ...“
„Seda otsustame isa ja mina, mitte sina,“ püüab Nina öelda tütrele autoriteetsel häälel.
„Aga ema,“ ütleb Ingeborg kaeblikult ja pöördub seejärel uuesti naise poole.
„Viis tuhat?“
„Andke andeks, et me teid tülitasime,“ ütleb Nina. „Teil ei pruugi meid saatma tulla.“
„Kümme tuhat?“ pakub Ingeborg, samal ajal kui Nina teda trepist alla nügib.
Uks lajatab nende taga pauguga kinni ja Nina tirib Ingeborgi kõnniteele.
„Jeerum, küll ta oli imelik,“ ütleb Ingeborg ja tõmbab end ema käest lahti.
„Tema oli imelik?“ ütleb Nina. „Sa käitusid nagu gestaapolane, kes kavatseb ta küüditada, et ta maja endale võtta!“
„Need on hormoonid,“ ütleb Ingeborg. „Pesapunumine. Sa oled unustanud, kuidas see on.“
Nina ei vasta, tema hing keeb häbist tütre pärast ja samal ajal murrab ta paaniliselt pead, kus ta naist näinud on. Kui ta ülikoolis peaks töötama, oleks see katastroof.
„Ma tulen koju kaasa ja räägin isaga,“ ütleb Ingeborg. „Tema saab aru, et asjaga on kiire.“
„Temaga räägin mina,“ ütleb Nina teravalt.
„Aga sind ta ju ei kuula,“ kostab tütar.
Kui nad trepist üles jõuavad, istub Mads juba klaveripingil valmis.
„Ja mis ajast te olete hakanud väljapressijateks?“ küsib ta. Milja on juba teel, et vanaisa kallistada, aga ehmub tema toonist ja jääb keset tuba ebalevalt seisma.
Nina läheb Madsi poole vaatamata toidukraamiga kööki, aga Ingeborg, kes on isa tujuvarjundite suhtes tuimema kõrvaga, suundub joonelt tema juurde ja küsib, kui palju ruutmeetreid Birkeveienil on, päris täpselt.
„Istuge,“ ütleb Mads ja noogutab söögilaua poole.
Ingeborg tõmbab kotist iPadi ja annab Miljale, mispeale too kuulekalt istub.
Nina tuleb köögist ja võtab sõna lausumata platsi.
Mads tõuseb klaveripingilt ja istub nende vastu.
„Punkt üks,“ ütleb ta hirmuäratavalt mahedal häälel. „Kui ma esimesel katsel telefonile ei vasta, proovi uuesti. Hm? Selle asemel et isepäi tegutseda.“
Ingeborg avab suu, et protestida, aga Nina lööb talle jalaga vastu säärt.
„Punkt kaks,“ ütleb Mads ja kinnitab pilgu oma naisele: kuidas sa võisid selle peale tulla, et võtta see tütrehai tädi Lena majja kaasa?“
„Kui sa lubaksid mul selgitada ...“ ütleb Nina, aga Mads tõstab pihu resoluutselt tema poole ja Nina klõpsab suu kinni.
„Ta ütles, et sa olid pealetükkiv ja agressiivne,“ ütleb Mads Ingeborgile.
„Kes?“ küsib Ingeborg.
„Kes,“ kordab Mads ja naerab korraks. „See vaene naine, kellele sa peaaegu kallale läksid! Ta on elanud tädi Lena majas üle kolme aasta, ilma et oleks kordagi üüriga hilinenud.“
„Ingeborg,“ ütleb Nina vaikselt ja annab talle peaga märku. „Räägi oma asjast ...“
Mads vaatab Ingeborgile küsivalt otsa.
„Meile on tekkinud majasoomukad,“ ütleb Ingeborg isale tõsiselt.
Nina vangutab etteheitvalt pead.
„Aga tule taevas appi,“ laseb Mads lõua rippu, vajub toolile ja pööritab silmi, „kellel neid ei oleks!“
„Mitte sellest,“ ütleb Nina vaikselt. „Teisest asjast.“
Mads vaatab kannatamatult tütrelt naisele ja tagasi.
„Et ma olen rase või?“ küsib Ingeborg.
Mads avab suu, kuid peatub, vaatab kord naist, kord tütart.
„On see tõsi?“