Südamehääl. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
sest ta teadis, et leedi Thetford tema sobilikkust Arthuri pruudiks just selle järgi hindab.
Ta oli üleni värisenud, kui Marie ta riietamisega ühele poole sai.
„Sa näed välja, nagu hakkaksid sa minestama, laps,” lausus leedi Thetford tuppa tulles ja Sabina oli süüdlaslikult võpatanud, arvates kuulvat naise hääles süüdistavaid noote.
„Ma kardan, et olen alati väga kahvatu,” lausus ta väriseval häälel.
„Selle vea parandame me kohe ära,” naeratas leedi Thetford. „Ruuž, Marie, ja eelmisel nädalal Pariisist saabunud puuder. See on nii hea, nagu oleks siidist valmistatud.”
„Aga mida papa ütleks?” hüüatas Sabina. „Kui keegi talle sellest räägib!”
Leedi Thetford naeris.
„Kas ma usaldan sulle saladuse?” päris ta. „Kord, kui su ema oli saanud just seitsmeteistkümneaastaseks, läksin ma enne pidu tema tuppa ja leidsin ta pelargooni lehtedega põski hõõrumas.”
„Te leidsite mamma seda tegemas?” päris Sabina uskumatult.
„Aga muidugi! Minagi olin seda neiuna teinud, aga kuna olin siis kümme aastat vanem kui su ema, olin õppinud juba paremaid nippe. Ma laenasin talle natuke oma ruuži ja ei ta ema, isa ega keegi tolle õhtu külalistest ei saanud vähimatki aimu, miks Evelyn, kes alati oli tundunud nii kahvatu ja haprana, äkki nii armsalt jumekas oli.”
„Ma ei suuda seda mammast uskuda,” hüüatas Sabina.
„Usaldan sulle veel ühe saladuse. Peale seda laenas ta mult ruuži veel mitmelgi korral, eriti veel siis, kui oli su isasse armunud.”
„Papa oleks olnud šokeeritud, kui oleks seda teadnud.”
„Teadmatus säästab paljude meeste südameid asjatust muretsemisest,” tõdes leedi Thetford kuivalt. „Nüüd aga las Marie vaatab, mis ta su näoga ette võtta saab ja ma luban, et keegi ei saa midagi aru.”
Jume näis tõepoolest loomulik, arvas Sabina, kui veidi hiljem end peeglist silmitses. See oli sama nägu, mis talle vastu peegeldus, aga ta põskedel ja huultel oli õrn puna ning nähtamatu puudrikord ta väikesel ninal muutis ta välimust oluliselt.
„Nüüd sa näed armas välja,” kiitis leedi Thetford ta välimuse heaks. „Kui saad kord sama vanaks kui mina praegu, mõistad, et kuigi inimesed ütlevad, et ei ole vaja ilusat ilustada, pole siin ilmas siiski midagi, mida ei saaks veel kaunimaks muuta.”
Sabina naeris, enne kui lausus: „Tänan, et minu vastu nii lahke olete. Ja tänan kleidi eest. Ma loodan vaid, et ei tee peol midagi valesti. Teate, ma ei ole just paljudel pidudel käinud.”
„Aga sul oli ju kindlasti Londonis avahooaeg?” küsis leedi Thetford. „Ma mäletan ähmaselt, et lugesin su esitlemisest.”
„Jah, ma läksin Londonisse ja peatusin mamma õe juures Onslow’ väljakul,” vastas Sabina. Seda öeldes libises üle ta näo vari, mida leedi Thetford tähele pani ning ei küsinud neiult rohkem midagi.
„Tule nüüd, laps,” sõnas ta, haarates oma pika hinnalise tšintšiljanahast keebi järele.
Marie tõi ka Sabinale mantli. See oli kahvatusinisest velvetist ja ääristatud pehmete valgete luigeudemetega ning Sabina hüüatas rõõmust, kui selle sisse puges.
„See on viimane mood Pariisist,” selgitas leedi Thetford.
„Kui lahke te minu vastu olete!” õhkas Sabina.
Leedi Thetford vaatas ta väiksesse elevil näkku.
„Kunagi igatsesin endale tütart,” vastas ta. „Ja nüüd võibolla olen ma ühe saanud.”
Sabina tundis, kuidas talle pisarad silmadesse valgusid. Leedi Thetfordi häälest kostev kurbus ja üksildus liigutasid neiut, kuigi ta sellest aru ei saanud. Ta sirutas impulsiivselt käe vanema naise poole, aga leedi Thetford oli juba ukse poole pöördunud, teemandid värvitud juustes säramas ja seelikusatsid treppi pühkimas, kui ta trepist alla laskus.
Sabina oli tahtnud oma võõrustajat veelgi ülevoolavamalt tänada, kui nad õhtul koju naasid, aga kuidagi raske oli olnud leida sõnu väljendamaks, mida ta tundis ja mõtles, pealegi ei jätkunud leedi Thetfordil juttu muuks kui vaid selleks, kuidas ta õhtul ruletilauas võitnud oli.
„Ma teadsin, et mu süsteem hakkab ühel päeval tööle,” kordas naine vahetpidamata. „Ma olen terve nädala kaotanud ja täna läks mul ometi kõik korda.”
„Oli põnev näha, kuidas teie panustatud numbrid ikka ja jälle välja tulid,” ütles Sabina talle.
„Põnev!” kordas leedi Thetford naerdes. „Terves maailmas pole teist taolist elamust, aga praegu sa seda ei usu. Sa pead ootama, kuni jõuad minu ikka, enne kui aru saad, et ma tõtt räägin.”
Rääkides naise silmad sädelesid ja Sabina tundis teda vaadates, et naine oli kuidagi sootuks teine inimene võrreldes sellega, milline ta sel õhtul varem oli olnud. Temas oli mingi palavikuline õhin, pinge – lausa fanatism –, mis oli naise ruletilaua taga sundinud unustama kõik peale väikese palli veerlemise ruletirattas.
Ta polnud tahtnud üldse ära tulla – tegelikult oli Sabina olnud üllatunudki, kui rahahunnik naise ees laual kõrgus ja livrees kasiinotöötaja tuli ja langetas oma puuderdatud pea, et leedile midagi kõrva sosistada. Sabina oli seisnud piisavalt lähedal, et kuulda, mida mees ütles:
„Kell on kolm, proua.”
Leedi Thetford oli jäänud hetkeks liikumatuks, silmad lauale naelutatud ja ei paistnud mehe sõnadele tähelepanu pööravat. Ja siis, peaaegu huuli liigutamata, oli naine öelnud:
„Te ilmselt eksite. Ei saa ometi olla juba nii hilja.”
„Täiesti kindlalt on kell kolm, proua,” oli mees otsusekindlalt korranud.
Ilmse vastumeelsusega tõusis leedi Thetford püsti. Ta korjas raha peaaegu masinlikult kokku, ikka veel ruletiratta keerlemist jälgides, ja siis viimaks, nagu oleks ta näos mingi valgus kustunud, pööras lauale selja.
„Me peame koju minema, Sabina.”
Nad olid lahkunud eredalt valgustatud ruumidest ja leedi Thetford oli peaaegu masinlikult naeratanud naistele, kes talle head ööd soovisid ja meestele, kes tema möödudes viisakalt kummardusid. Siis, kui nad tõlla juurde jõudsid, hakkas naine rääkima oma tänasest mängust ja talle tuli taas elu sisse.
„Ma olin kindel, et mu süsteem on veatu. Ma teenisin täna õhtul üle 2000 naela.”
„Kas tõesti nii palju?” ahhetas Sabina aukartlikult.
„Kuu kokkuvõttes olen ma siiski veel miinuses,” vastas leedi Thetford. „Hakkasin juba tundma… Aga ei, mu süsteem on õige ja homme võidan ma jälle.”
„Kas te käite igal õhtul mängimas?” küsis Sabina.
„Aga muidugi! Milleks muidu Monte Carlos elada?” imestas leedi Thetford.
Sabina oli hetke vait, aga ikka uudishimu tundes, julges küsida: „Kas te lahkute alati kell kolm?”
Leedi Thetford ohkas kergelt.
„Alati. Ma olen andnud neile juhised mulle täpselt teada anda, kui kell sealmaal on. Aga täna oli raske ära tulla, sundida end mängimist lõpetama. Kui oleksin võinud jääda veel üheks tunniks, oleksin oma võidusumma kahekordistanud – aga ma pidasin oma lubadust.”
Järgnes pikk vaikus ja siis, kui Sabinale hakkas tunduma, et naine ta kohaloleku juba unustanud on, lõpetas leedi Thetford: „Teen seda kellegi pärast, kes minust hoolis, kes alati teadis, mis mulle parim on ja keda ma väga armastasin.”
Rohkem ei olnud aega enam midagi lisada, sest juba olid nad villa juurde jõudnud. Hobused peatusid puristades ja teenijad, kes Sabina üllatuseks ikka veel üleval olid, jooksid trepist alla tõlla ust avama.
„Me läheme kohe üles voodisse, Bates,” teatas leedi Thetford ülemteenrile.
„Väga