Südamehääl. Barbara Cartland
Читать онлайн книгу.
muidugi mitte!” Sabina vastus oli kiire ja tulvil nördimust. „Mitte piinlikkust, kuidas ma saaksin seda tunda? Asi on lihtsalt selles, et mu võõrustaja võib seda kummaliseks pidada ja võib-olla ka valeks, et ma täna õhtul alla aeda tulin. Teate ju sama hästi kui mina, et kui mind nähakse kõnelemas meesterahvaga… ükskõik siis kellega, võidakse seda… noh… valesti mõista.”
„Kas te teete alati õigeid asju?”
Sabina naeratas mehele.
„Kardan, et ei. Mõnikord on papa minu peale väga pahane. Nagu seekordki, kui Harriet, mu õde, ja mina naaberkülas tsirkuses käisime. Keegi nägi meid ja rääkis papale ja ta oli tõsiselt pahane ning ka solvunud, et me sellise asjaga temalt luba küsimata hakkama saime.”
Mustlaskuningas naeratas.
„Nägite te tsirkuses mustlasi?”
„Oo jaa, tsirkuses olid ka mustlased ja me nägime ka oma kodus paljusid mustlasi – aga need ei olnud sellised kui teie.”
„Missugused need siis olid?”
„No inglise mustlased on räbalais ja vaesed ja…”
„Ja räpased?”
„Ee – jah. Aga palun ärge arvake, et ma neid kuidagi teiega võrdlen. Te olete neist vägagi erinevad.”
„Jälle teete mulle komplimente. See on teist armas, sest ma olen üsnagi kindel, et kui te siinsetele inimestele jutustasite, et mustlased teid tol ööl aitasid, rääkisid nad teile minu rahva kohta nii mõndagi halba.”
Sabina tundis piinlikkust.
„Nad olid enamjagu inglased ja seega hindasid teid ka teistsuguste vaadete kohaselt.”
„See on teist väga lahke öelda, aga ka prantslased ei ole eriti lahked boheemlaste suhtes nagu nad meid nimetavad. Ungaris on lood teised. Meid aktsepteeritakse. Mustlastel on meie maal eriline koht. Kui nad soovivad, võivad nad saada iga ameti ja tõusta kui tahes kõrgele positsioonile.”
„Ja nende muusika on väga ilus, on mulle räägitud,” lisas Sabina. „Aga kui rumal minust – ma ju tean seda ise ka! Ma kuulsin teie inimesi eelmisel ööl mängimas – ja täna kuulsin ma ka teid mängimas!”
„Tänan teid veel kord,” lausus mees. „Kui te vaid teaks, mis see mulle tähendab, kui kuulen kedagi niimoodi rääkimas, kui meid enamasti solvangutega kostitatakse ja meie kaela aetakse kõikvõimalikud patud ja pahateod.”
„See võib olla sellepärast, et inimesed teid kardavad,” oletas Sabina.
„Kardavad?” imestas mees.
„Jah. Te tundute olevat vabad ja õnnelikud. Te lähete sinna, kuhu tahate ja ei ole kammitsetud varade ega piirangutega. Peale selle arvatakse ka, et teil on maagilisi võimeid.”
Mees naeratas.
„Tahate, ma ennustan teile tulevikku?”
„Ei,” vastas Sabina kärmelt. „Ma ei taha tulevikku teada. Olevik ise on nii… tore.”
„Teile meeldib Monte Carlo?”
„Siin on imetore! Ma ei hakka teile rääkimagi, kui põnev mul täna on olnud.”
„Te näite olevat õnnelik,” sõnas mees vaikselt.
„Aga ma olengi,” kinnitas Sabina. „Kes ei oleks õnnelik sellises kaunis kohas? Ja täna õhtul olid kõik minu vastu nii kenad. Ma unustasin häbelikkuse, unustasin pabistada, et teen midagi valesti.” Ta ohkas kergelt. „Usun, et selle kõige taga oli mu kleit, kui päris aus olla.”
„Teie kleit?” uuris mustlane.
Sabina noogutas.
„Teate, mul ei ole kunagi nii imelist kleiti olnud. Oh, te ei mõista, aga ma tean, et see ei ole sugugi mina, kelle ümber inimesed keerlevad ja meelitusi ütlevad, vaid… mu kleit.”
„Ma ei saa päris täpselt aru, mida te silmas peate,” ütles mustlane. „Äkki selgitaksite mulle?”
Sabina viibutas kergelt käega.
„Ma ei peaks vaid endast kõnelema. Ilmselt ei paku see teile sugugi huvi.”
„Vastupidi, see huvitab mind väga. Te peate selgitama, või suren uudishimust.”
„Olgu siis, asi oli nii,” alustas Sabina, „et kui ma seitsmeteistkümneaastaselt Londonisse läksin, peatusin ma tädi juures. Ta tutvustas mind õukonnas, viis mind nii mõnelegi ballile ja ma lootsin, et kõik läheb suurepäraselt, nagu see täna oligi, aga… seal see nii välja ei kukkunud.”
Sabina ohkas nukralt.
„Mamma nägi mu riiete kallal kõvasti vaeva. Me ei saanud lubada midagi suursugust. Aga küla õmblejanna, kes meile alati õmbleb, käis meie pool kolme nädala jooksul iga päev ja kleidid, mis ta mulle tegi, tundusid väga moodsad ja maitsekad, kui ma neid kodus selga proovisin. Aga kui ma Londonisse jõudsin, sain ma aru, kui lootusetult ajast ja arust need olid. Tüdrukud naersid omakeskis mu üle ja mehed… ei palunud mind tantsima.”
Sabinal ei olnud rääkides aimugi, et ta häälest kostis valu ja et ta sõnad olid tulvil sisemist ängi, mida ta siis tundnud oli ja ta ei maininud ka, kui palju haiget tegi asjaolu, et tal tantsupartnereid polnud.
Just enne tõllaga Londoni poole teele asumist oli ema ta kõrvale viinud ja lausunud:
„Püüa hästi aega veeta, Sabina kullake. Ma tean, et tädi Edith võib vahel vanamoodne ja tüütu olla, aga temast on nii lahke sind hooajaks enda juurde kutsuda ja õukonnale esitleda. Ma sooviks väga, et saaksin seda ise teha, aga kullake, meil ei ole seda raha ja sinu jaoks on praegu see võimalus ainulaadne – enne kui teised tüdrukud suureks saavad.”
Ema ja tütre pilgud olid kohtunud ja Sabina teadis vägagi hästi, mis ütlemata jäi. Veel neli tütart talle järgnemas – veel neli tüdrukut, kes kõik tahavad riideid ja võimalust Londonisse pääseda – kokku viis tüdrukut, kellele tuli kaasad leida ning nüüd oli käes tema suur võimalus.
Kui vaid üks inimene, üks mees, ükskõik kui sobimatu, oleks temasse armunud, mõtles Sabina hiljem, oleks see ikkagi leevendanud ta läbikukkumistunnet, et ta kõrgemasse seltskonda lootusetult sobimatuks osutus.
Ta oli jäänud nii sügavalt mõttesse, et mustlase hääl teda üllatas.
„Kui vana te siis olite?” küsis ta.
„Kui ma Londonisse läksin?” küsis Sabina. „Sain just seitseteist.”
„Kas te olete kunagi varssa näinud?” küsis mees nüüd.
Küsimus üllatas Sabinat, aga ta vastas: „Jah, muidugi. Meil on kodus mitu hobust. Just enne kui ma lahkusin, sündis meil üks varss – armas pisike olend, tähekesega otsa ees.”
„Kui varsad saavad vanemaks,” seletas mustlane, „siis, kas olete märganud, kuidas nad algul on pikkade tudisevate jalgadega ja nende pea tundub keha suhtes pisikesena; nad on sel ajal kohmakad ja arglikud ning püüavad kohe taganeda, kui keegi neile läheneb?”
„Jah, muidugi olen ma seda tähele pannud,” vastas Sabina segadust tundes.
„Ja siis äkki,” jätkas mees, „lausa üleöö, saab temast väga ilus noor hobune.”
„Nii, nüüd saan ma aru,” hüüatas Sabina. „Te püüate mulle seletada, et Londonisse minnes olin ma kohmakas nagu varss. Aga ma ei tunne, et oleksin eriti viimase kolme aasta jooksul muutunud.”
„Aga olete küll. Te olete vanemaks ja kenamaks muutunud ja ehk veidi targemakski.”
„Ma arvan, et te naerate minu üle,” ütles Sabina. „Ma ei tea isegi, miks ma seda kõike teile rääkisin. Ma ei ole sellest varem kellelegi kõnelnud.”
„Isegi mitte mehele, kellega abiellute?” imestas mustlane.
„Kuidas saaksin ma lord Thetfordile midagi sellist rääkida?”