Enne kui on hilja. Ketlin Priilinn
Читать онлайн книгу.
tõeline, reaalne elu? Et need asjad on juhtunud päris inimestega meie keskelt? Miskipärast ei uskunud Rebecca hästi, et Kristiinale see tõsiasi päriselt kohale oleks jõudnud.
„Sa oled nii vaikne täna … Ma tahtsin tegelikult veel küsida, kas sa emaga ikka suhtled? Ta kurtis ükspäev, et sa talle üldse ei helista ja tema ei saa sind ka kuidagi kätte.”
Ka selle peale ei olnud Rebeccal palju kosta. Tõele au andes ei käinud ta emaga sugugi meelsasti läbi, ehkki viimasel ajal oleks ema seda just nagu tavalisest rohkem soovima hakanud. Kuid minevik oli oma töö teinud ja Rebecca tundis, et neil kahel pole omavahel lihtsalt millestki rääkida. Nagu ei olnud õigupoolest millestki rääkida ka temal ja Kristiinal.
„Helistan talle millalgi,” pomises ta vastuseks, et midagi öelda.
„Cristjani sünnipäevale ikka tuled ülejärgmisel nädalal?”
Õigus, Kristiina vanemal poisil oli ju märtsi keskel sünnipäev tulemas. Kui vanaks ta nüüd saigi, seitsmeseks vist? Õe laste sünnipäevade peale mõeldes tõusid Rebeccal alati ihukarvad püsti. Kristiina tavatses mõlema poisi sünnipäevi pidada alati ja ainult mängutubades, kuhu olid siis korraga kokku kutsutud nii terve lasteaiarühmatäis lapsi kui ka vanavanemad ja muud sugulased. Rebeccal hakkas selle meeletu kisa ja kära sees alati juba esimese kümne minutiga pea valutama ning ta ei kujutanud üldse ette, kuidas Kristiina mehe Alo eakas ema selle melu sees vastu suutis pidada. Möödunud aastal oli ta ühe poisi sünnipäeva aegu ennast haigeks luisanud, teise kuidagimoodi siiski vastu pidanud, lahkudes esimesel võimalusel. Kristiina ise põhjendas kõigi ühele päevale kuhjamist sellega, et kui palju ta neid sünnipäevapidusid siis ikka jõuab korraldada, piisab ühest peost küll ja veel.
„Vaatame, ma usun ikka, et tulen,” kostis Rebecca õele ettevaatlikult vastuseks. Tal polnud parajasti ühtegi vettpidavat vabandust käepärast võtta, ka kiirele tööajale ei andnud rõhuda, sest pidu toimus pühapäevasel päeval. Põhjenduste väljamõtlemiseks oli pealegi aega veel küllaga.
Nad lõpetasid kõne ning Rebecca asetas telefonitoru kergendusega hargile. Kõned Kristiinaga mõjusid alati kuidagi väsitavalt ning masendavalt. Õde sümboliseeris Rebecca jaoks ikka veel lapsepõlve ja teismeliseea aastaid, seda aega, mille peale üritas ta mõelda nii vähe kui üldse võimalik. Sama kehtis ema kohta. Enamasti tundis Rebecca, et ema jaoks on ka praegu veel Kristiina see ideaaltütar, see tubli ja kena ja nüüdseks juba ammu ka korralik perekonnainimene. Õde oli olnud ikka ja alati see a ja o, kelleni tema ealeski polnud küündinud. Vaatamata oma naiivsele väljenduslaadile õppis Kristiina hästi ning kooliajal rivistusid tema tunnistusel ikka üksnes neljad-viied, erinevalt Rebeccast, kelle pea nii hästi ei lõiganud ning kes lihtsalt ei suutnud ennast ka tuupima sundida. Temal oli alailma vaevaline kolme seis küll matemaatikas, küll füüsikas, küll kehalises kasvatuses, kus tal tol ajal lihtsalt võhma ei olnud paljusid asju kaasa teha. Välimusest ei maksnud rääkidagi. Kristiina oli kaunitar praegu, kolmekümnesena, ja oli seda olnud ka lapsepõlves. Rebecca mäletas hästi, kuidas ta juba kolme-neljasena oli imetlenud õe lainelisi heledaid juukseid, tema armast tütarlapselikku nägu, tema pikka ja sihvakat kehaehitust. Just see viimane oligi tekitanud nende vahele suurima lõhe. Vanadelt fotodelt võis Rebecca näha, et juba pisikesest peale oli tema õega võrreldes priskem, ehkki mitte kunagi otseselt paks. Lihtsalt kuidagi suurem, rohmakam, punnkõhukesega laps. Mitte selline armas haldjalik väike neiu nagu Kristiina.
Hullema pöörde olid aga asjad võtnud siis, kui Rebecca sai kümneseks. Pärast seda, kui isa ära läks. Ei saanud öelda, et nad omavahel just ülimalt lähedased oleksid olnud, kuid igatahes eelistas tüdruk alati pöörduda oma muredega just isa, mitte ema poole. Isa ei kritiseerinud kunagi, ei võrrelnud teda Kristiinaga, ei pööritanud silmi, kuuldes, et üks tüdruk oli koolis saanud mitu viit, teine aga kolme ja kahe. Isa viitsis kuulata, viitsis isegi lohutada, kui keegi Rebeccat jälle koolis ühel või teisel põhjusel oli mõnitanud. Viitsis jagada soovitusi ja õpetussõnu, kuidas kiusajatega toime tulla. Olgugi et neist nõuannetest tegelikult sugugi kasu ei olnud – soovitus mitte välja teha oli lihtsalt naeruväärne ning krõbedate sõnade vastuütlemine ajas neid ju ainult naerma ning lisas vaid õli tulle – tundis Rebecca ikkagi, et vähemalt läheb tema ise ja ta elu kellelegi veidike korda.
Isa ei olnud talle ega Kristiinale poole sõnagagi seletanud ega rääkinud midagi oma kavatsusest pere maha jätta. Ühel päeval, kui tüdrukud koolist saabusid, olid tema asjad lihtsalt kadunud ning ema istus köögilaua taga, vahtis klaasistunud pilgul aknast välja ja suitsetas ühe sigareti teise järel. Rebecca mäletas nii hästi, et südamekujuline kristallist tuhatoos tema ees laual oli konisid juba täis ning vaatamata paokil aknale hõljus köögis sinine suitsupilv.
Kristiina oli nutma puhkenud, kuuldes ema käest, et isa on läinud. Rebecca seevastu ei suutnud poetada ainsamatki pisarat, ta oli pugenud lihtsalt oma voodisse, võtnud raamatu kätte ja teinud näo, et loeb. Ta ei teadnud ise ka, mida tunneb, segadus oli veel liiga suur.
Hiljem selgus, et isal olnud selleks ajaks juba pikemat aega teine naine, kelle juurde ta oligi lõppude lõpuks kolinud. Korteri jättis ta suuremeelselt oma „eksperele”. Ema oli kinnitanud alguses, et tüdrukutega jääb isa ikka kohtuma ning et nende omavahelises suhtluses ei muutu kindlasti midagi. Selles eksis ta rängalt. Isa, keda Rebecca nüüd oma mõtetes eesnime järgi Marguseks kutsus, kohtus paar korda mõlema tütrega, ja sellega asi piirdus. Kristiina oli see, kes talle rohkem järele joosta üritas, alatasa helistas ja ettepanekuid kokkusaamiseks tegi. Rebeccale tundus see nõme ja alandav, et õde ennast niimoodi peale sundis, kui ilmselgelt oli inimesel juba uus elu ja nemad kahekesi sellesse enam ei kuulunud. Tema ei kavatsenud ise isaga ühendust võtta ning peatselt loobus ka Kristiina. Rebecca mäletas, et õde nuttis sel perioodil pidevalt ja ei tahtnud õieti oma toast väljagi tulla, kuid paari kuu pärast näis ta lõpuks leppivat ning oli jälle seesama lõbus, rõõmsameelne „tubli tüdruk”, keda tema lugematud sõbrad-sõbrannad nii kangesti armastasid.
Ema … tema tõmbus pikemaks endasse ning Rebecca ei osanud siiani täpselt hinnata, kui väga ta juhtunut üle oli elanud. Nagu ei osanud ta siiani mõista ka seda, millised olid olnud nende kahe omavahelised suhted enne seda teist naist – ta kaldus arvama, et ideaalsesse suhtesse keegi vahele tungida ei saa, seal pidi midagi ikka juba ammust aega korrast ära olema. Ema ja isa olid aga mõlemad pigem kinnised inimesed, klassikalised eestlased, kes oma tundeid lastele – ja ilmselt ka teineteisele – naljalt välja ei näidanud. Mis vajaka jäi, seda Kristiina ja Rebecca teada ei saanud, lahkuminekust polnud emaga tõtt-öelda üldse kuigi palju juttu. Ega nad omavahelgi sellest eriti rääkinud, seda enam et teineteisestki hakkasid nad just selle aja paiku üha enam kaugenema.
Rebecca meenutas õuduse ja jälestusega seda kümneaastast ennast, kes millalgi pärast isa lahkumist oli avastanud, et toit suudab pakkuda päris head lohutust. Juustu-sibulakrõpsud, šokolaadiglasuuriga pulgajäätis, batoonikesed, igasugused saiad-pirukad-koogid – neist said Rebeccale parimad sõbrad. Koju neid muidugi ei ostetud, ema ja Kristiina jälgisid mõlemad pingsalt oma figuuri, ehkki mõlemale oli looduse poolt antud kena sihvakas kehaehitus. Kuid kogu oma pisku taskuraha kulutas ta hea-parema peale ning jättis korduvalt koolis toiduraha maksmata, kulutades selle hoopis maitsvama kraami peale kui sööklalobi endast eales kujutada võis. Ema ei saanud sellest kunagi teada, sest Rebecca oli kaval ja valvas ning sõi oma maiustusi alati kodust eemal – pargipingil või bussis või lihtsalt kus iganes ja käigupealt, peaaasi, et võimalikult kaugel kodust.
Kaalutõus oli muidugi paratamatu. Viienda klassi lõpuks kaalus toona 155 cm pikkune Rebecca juba 64 kg, kuuendas klassis jõudis kaal 70 kg piirimaile. Kui juba varem olid klassis paar poissi ja tüdrukut teda tema tagasihoidlikkuse ja seltsimatuse pärast narrinud, siis nüüd paistis kiusamine iga päevaga üha kõrgemale tasemele jõudvat. Kooliaasta alguses oli klassi saabunud uus poiss nimega Taavi – aasta istuma jäänud, teistest suurem, vanem ja riiakam. Kõik Rebecca klassivennad tahtsid temaga sõbrad olla ja tema heakskiitu pälvida, sest sõber näis ohutum olla kui vaenlane. Taavi õhutusel sai alguse tõeline nõiajaht paksukesele Rebeccale.
See oligi see aeg, mille peale mõtlemist vältis Rebecca nii palju kui vähegi õnnestus, mis teda aga pahatihti, eriti unenägudes, siiski kummitama tuli. Öisel ajal viirastusid