Enne kui on hilja. Ketlin Priilinn
Читать онлайн книгу.
ja lõpuks asudes sellele ametikohale Kriminaalpolitseis. Ta pidi ju olema arvestanud sellega, millega siin silmitsi võib tulla seista. Ja Anders. Rebecca ei olnud sugugi kindel, kas ta saanuks sellega kõigele vaatamata toime, kui just seda meest tema kõrval poleks olnud. Andersi ees ei kavatsenud ta ealeski näida nõrgana, mitte iialgi.
„Kas tohiksin teile esitada mõned küsimused?” Rebecca imestas endamisi, kui normaalselt ta hääl kõlas. Justkui polekski ta vaid hetk tagasi näinud kõige kohutavamat vaatepilti oma elus. Siis meenus talle, et pole end mehele tutvustanud. „Minu nimi on Rebecca Lindeberg, olen uurija kriminaalpolitseist.” Kergelt siiski värisevate kätega näitas ta mehele oma töötõendit.
Mees ei vastanud esiotsa mitte sõnagi ning Rebecca pöördus mehe vererõhku mõõtva kiirabitöötaja poole. „Kuidas temaga on? On ta võimeline praegu meiega rääkima või peaksime veidi ootama?”
„Ta on šokis, vererõhk tõusis ikka väga ohtlikult kõrgele,” vastas prillidega ning erkpunaseks värvitud juuksepahmakaga keskealine meedik. „Andsime talle rahustit, praegu hakkab natuke juba tagasi tõmbuma. Kuid me peame ta igal juhul haiglasse viima.”
„Proovida ju võite, meiega ta vahetas alles natukese aja eest mõne sõna,” kehitas teine, üsna nooruke meesarst õlgu. Rebecca pöördus uuesti haige poole. „Härra, ma saan aru, et see oli kohutav, mida te läbi pidite elama, kui leidsite … Aga meil oleks väga teie abi vaja, äkki suudaksite vastata paarile küsimusele?”
Kiirabiautos poollamaskil asendis mees nägi kohutav välja, tema silmad olid punased ja nägu surnukahvatu, samuti hingas ta raskelt. Kuid Rebecca viimaste sõnade peale ta noogutas. „Püüan,” kostus tema rabe ja justkui vaevaliselt välja pressitud hääl.
„Äkki saaksite rääkida veidi täpsemalt, kuidas kõik juhtus – ma saan aru, te töötate jäätmekäitlusfirmas? Olite selle maja prügikasti tühjendamas ja nägite …?”
„Jah,” kostis mees ja sulges silmad. „Tegin oma hommikust ringi, jõudsin otsaga Pelgulinna. Tulen alati autost välja, kui auto prügikasti hakkab kallutama. Kott oli pealt kinni, aga midagi oli ta katki käristanud. Vaatasin, et mingi jope, aga siis nägin …” Ta hakkas uuesti raskelt hingeldama ning punaste juustega meedik palus küsitluse esialgu lõpetada. „Saate teda vajadusel uuesti haiglas külastada,” ütles ta.
„Hästi, loomulikult.” Rebecca pani kirja mehe nime – Toomas Jalakas – ja kontaktandmed. Seejärel hingas ta sügavalt sisse ning suundus Andersi juurde tagasi. Mees oli näost üsna hall ja Rebecca nägi, et pilk tema sinakates silmades on tühi ja elutu, justkui robotil. Ta on nagu mina, mõtles naine, mina püüan seda siin endasse mitte lasta, ja tema samuti. Seal seisab politseirobot nimega Anders ja siin teine robot nimega Rebecca. Nad teevad kõike, mis tarvis, aga ei mõtle selle peale, mis siin ühe inimesega tegelikult toimus. Vähemalt mitte veel, mitte praegu.
Rebecca robotiseisus pandi tõsiselt proovile, kui Anders talle teada andis, mis seisus laip õigupoolest oli. Ühest kotist oli leitud naise pea, teisest käed ja jalad, kolmandast keha. Kõigele vaatamata oli mees veendunud, et tegemist on kadunud naise, Margareth Kivilaanega. „Loomulikult peame tema elukaaslase kutsuma teda tuvastama, kuid olen pea täiesti kindel, et see on tema,” lausus mees. „Rebecca, kuidas sa ennast tunned?”
„Kõik on korras,” pomises naine ja ajas ennast sirgu. Laipa hakati ära viima ning nüüd oli veidi kergem oma pead selgena hoida. „Ma ei saanud sellelt leidjalt just palju teada,” lisas ta siis. „Ta on prügivedaja, kes tuli lihtsalt oma tööd tegema. Ja ta nägi seda, kuna miski oli koti katki teinud. Ma saan aru, et kotid olid muidu pealt kinni pandud?”
Jah, kotid olid pealt olnud kinni seotud. Rebecca vaatas kõhedusega ringi, otsekui kartes, et õõvastava teo toimepanija kusagil siinsamas nurga taga varitseb. Tegelikkuses ei olnud siin kedagi peale kahe vana naise ning kolme samuti soliidses eas meesterahva, ilmselt siinse maja elanike, kes kõik toimuvat jahmunult silmitsesid. Rebecca läks nende juurde, näitas töötõendit ja tutvustas ennast taas. „Kas te elate siin selles majas?” oli tema esimene küsimus.
Selgus, et mõlemad naised ning üks meestest elasid küll, teised kaks härrat olid aga külalistena kohal viibinud. Rebecca küsimusele, kas nad midagi kahtlustäratavat on näinud või ehk koguni seda, kes ja millal tõi siia prügikasti kolm musta kotti, vastasid kõik eitavalt. „Mina istun tihtilugu köögis ja vaatan aknast välja,” ütles umbes seitsmekümnene hõbehallide juuste ning pika soliidse mantliga proua. „Mitte kui kedagi pole ma siin hoovi peal näinud. Naabri Helve,” ta osutas peaga omaealise mustaks värvitud lokkis juustega kaaslanna poole, „tema käis õhtul oma kassi tuppa kutsumas. Ja Henri tõmbas suitsu, viimati kella kümne aegu.” Henriks nimetatu, pika halli habeme ja suure rohelise parka-laadse jopega meesterahvas noogutas. „Jah, tegin suitsu ära ja keerasin toas magama,” kinnitas ta. „Mis siin ometi juhtus? Leidsite surnud inimese?”
„Kahjuks küll.” Rebecca jagas kõigile oma visiitkaardi, paludes helistada, kui midagigi siiski meenub. Keegi polnud midagi näinud. Järelikult pidi laip olema siia toimetatud öösel, mis tundus ka igati loogiline – vaevalt et mõrvar tahtnuks muul ajal riskida. Aga millal ta tapeti? Andersi sõnul pidi kohtuarst selle kohta raporteerima, loodetavasti juba järgmiseks päevaks. Sealt pidi selguma ka surma põhjus.
Alles hiljem, jaoskonda tagasi jõudes ja nähes oma kabinetis laual patakat fotosid Margareth Kivilaanest, tundis Rebecca, et nüüd on kõik, enam lihtsalt ei jaksa. Võib-olla oleks ta tegelikkuses siiski veel suutnud ennast kokku võtta, kui Anders samal momendil teda murelikult silmitsema poleks jäänud. „Rebecca? Tahad äkki ülejäänud päeva vabaks võtta?”
„Ei taha, ma … saan …” Järsku oli sealt kottidest paistnud verine käsi ja sassis juuksed ja tumesinine jope jälle tal silme ees, nagu oli tal silme ees ka see väike poiss, kes koos isaga alles paar tundi tagasi siin jaoskonnas oli viibinud, ja siinsamas laua peal lebas pilt, millel võis näha vormikat pruunide juustega naist rõõmsalt kaamerasse naeratamas. Rebecca haaras lauast kinni ja puhkes nutma, valjusti ja lapselikult nuuksudes, tundes samal ajal õõvastust, et tal ikkagi ei õnnestunud olla see robot, see professionaalne robot, kes suudab kõik isiklikud emotsioonid välja lülitada ja jääda vaid uurija rolli. Milline häbi Andersi ees, kuid midagi teha Rebecca ka ei saanud, sest järsku ei allunud füüsis üldse enam kainele mõistusele. Ta nuuksus täiest hingest ning värises ja vappus üleni, kuni järsku tundis tugevaid käsi oma ümber, mis ta kõvasti embusesse haarasid. Jahmatusest jäi ta peaaegu vait, mõistes siis kohe, et tegemist ei ole millegi muu kui vaid lohutuse ja toetuseavaldusega Andersi poolt. Sellele teadmisele vaatamata klammerdus ta kramplikult mehe külge, hingates endale sisse sõõmude kaupa seda mõrkjasmagusat Hugo Bossi lõhna. Äkitsi saabunud nutuhoog läks üle, kuid Rebecca nuuksatas siiski mitu korda kaeblikult, lihtsalt selleks, et Anders teda veel kasvõi mõne hetke enda kaisus hoiaks.
Järsku paiskus kabineti uks lahti ning sisse astus kriminaalosakonna politseidirektor Kaupo Kirde, Rebeccast ainult veidike pikem kõhukas ja kiilaneva pealaega varastes viiekümnendates mees, kelle ees naine tema karlssonilikule väljanägemisele vaatamata alati kerget kõhedust oli tundnud. Kirde oli seda tüüpi mees, kes ütles alati välja kõik, mida sülg suhu tõi, ja pahas tujus olles ta sõna otseses mõttes räuskas üle terve jaoskonna. Nooremad ja algajamad politseinikud üritasid seetõttu tema juuresolekul alati võimalikult ontlikult käituda, et mehele mitte millegagi ette jääda. Vanemad ja kogenumad seevastu talusid Kirde meeleolusid enamasti stoilise rahuga ja andsid teistelegi nõu tema möirgamist mitte südamesse võtta. „Ega haukuv koer ei hammusta,” tavatses Karl Tasane tihtipeale öelda.
Seekord aga peegeldus mehe ümaral näol vaid šokk ja hirm, lisaks nüüd veel jahmatus, nähes Rebeccat Andersi käte vahel. „Mis toimub?” küsis ta. Anders lasi oma käed nüüd kiiresti Rebecca ümbert lahti ning sõnas: „Rebecca on juhtunust vapustatud. See oli kohutav vaatepilt.”
Kirde vaatas uurivalt Rebecca poole. „Tuled ikka toime? Või …”
„Kõik on okei,” ei lasknud naine tal lõpetada. „Lihtsalt hetkeks hakkas halb, aga nüüd saan ma hakkama.”
„Rebecca oli sündmuspaigal