Enne kui on hilja. Ketlin Priilinn
Читать онлайн книгу.
oli silmanähtavalt närvis ning tema lauale kokkuasetatud käed värisesid pisut. „Noo … Ta tuli Lillekülast peale ja ostis pileti nagu kõik teisedki reisijad … Miks ta mulle aga meelde jäi, on sellepärast, kuidas ta natukese aja pärast käitus.”
„Nimelt?” Martin hoidis lausa hinge kinni, nii väga lootis ta saada infot, mis uurimist kuidagi edasi võiks aidata. Milline au see oleks, kui just tema midagi põhjapanevat välja saaks selgitada! Oli ta ju juba üle kahe aasta jaoskonnas töötanud, ent erilist tuntust, au ega kuulsust polnud ükski juhtum seni veel toonud. Muidugi, tõele au andes ei olnud ta millegi nii jõletuga veel seni kokku ka puutunud.
„Ta kargas püsti ja tahtis paaniliselt uksest välja saada, kui rong polnud veel peatussegi jõudnud,” ütles Elsa Saarepuu. „Ma olin just sinna vagunisse tagasi tulnud, kui seda nägin … sellepärast ta mulle kohe meelde jäigi, ta käitus nagu päris hull, tagus nuppu, mis peatuses uksed lahti teeb. Ütlesin veel talle, et rahunegu ometi maha, aga ta nagu ei kuulnudki mind üldse. Tagus muudkui seda nuppu edasi, ma juba mõtlesin kedagi appi kutsuda, aga siis jõudis rong peatusesse ja ta jooksis välja.”
Martin ja Karl vaatasid teineteisele otsa. Asi tundus enam kui kummaline. „On teil mingitki aimu, mispärast ta niimoodi käitus?” küsis Martin. „Kas keegi rongis tahtis talle kallale tungida? Või märkas ta aknast väljas midagi või kedagi?”
Naine raputas pead. „Mulle sellist muljet küll ei jäänud, et keegi talle midagi oleks teinud. Vagun oli sel hetkel üsna tühi. Küll aga võis ta telefoniga rääkida – märkasin, et ta surus seal uste juures seda omale taskusse.”
Martin seedis oma peas veidi seda infot. See tundus tõenäoline. Margareth Kivilaan oli tulnud rongi peale, kus korraga oli talle tulnud kõne, mis pani ta paaniliselt põgenema, mõistmata isegi seda, et rong pole veel peatusesse jõudnud. Ilmselt oli keegi teda ähvardanud?
„Aga kas enne seda intsidenti tundus temaga kõik korras olevat?” küsis nüüd Karl. „Oli ta teilt piletit ostes rahulik?”
„Jah, täielikult. Nagu kõik teisedki reisijad, naeratas, maksis ilusti raha ära, ütles aitäh … Ei oska mitte kui midagi halba öelda.”
„Kas panite ehk tähele, mis suunas ta siis jooksis, kui lõpuks rongilt maha sai?” küsis Martin pisukese ohkega. See info siin ei paistnud siiski kuigi palju edasi aitavat. Nad teadsid nüüd küll seda, et Margareth Kivilaan oli siiski rongis viibinud ja et keegi või miski oli ta seal ootamatult paanikasse ja hüsteeriasse ajanud, kuid mis või kes – see jäi selgusetuks.
„Ei, seda oli võimatu kindlaks teha,” raputas naine pead. „Ta jooksis platvormile, sealt edasi mina teda rohkem ei näinud ega ausalt öeldes sealt rongi pealt poleks saanudki näha. Ta võis minna kuhu iganes.”
„Seega tuleb üles leida telefon,” pomises Martin rohkem endamisi. „Või siis uurida ta mehelt, mis operaatorit ta kasutas, ehk saaks tellida kõnede väljavõtte … Kui saaks teha kindlaks, kes helistaks, oleks ilmselt tapja ka korrapealt teada.”
„Sa siis arvad, et mõrvar ise helistas?” küsis Karl.
„Tundub ju tõenäoline, kas pole? Või kui ka ei olnud, siis igatahes suutis see helistaja ta täiesti endast välja ajada, ja natukese aja pärast oli ta surnud … seal lihtsalt pidi mingi seos olema!” Martinile ei meeldinud tegelikult uurimisealaseid teooriaid siin võõraste kuuldes arutada, seda poleks õigupoolest tohtinudki teha, ja seepärast pani ta kohtumisele punkti, paludes lihtsalt ühendust võtta, kui midagigi peaks veel meenuma. Seejärel kiirustas ta ummisjalu Balti jaama tunnelis asuvasse wc-sse, saates Karli juba autosse.
Natukese aja pärast nüüd juba läbi tuisu samuti auto poole rühkides pidi Martin kibedalt tõdema, et oli natuke pettunud. Mis siis, kui neil ikkagi ei õnnestu kindlaks teha, kes helistas? Ta ei teadnud isegi, miks, lootust ju oli, kuid miskipärast ütles ta sisetunne just seda. Ta oleks lootnud midagi oluliselt enamat teada saada. Meele tegi iseäranis mõruks asjaolu, et ta teadis ise ka, mispärast ta seda olulist murrangut nii väga oli oodanud. Mitte üleüldise tunnustuse pärast, mitte selleks, et teda kui noort uurijat tõsisemalt võetaks, mitte selleks, et endale midagi tõestada. Ei, ta oleks oodanud seda tunnustust hoopis ja ainuüksi ühelt inimeselt. Muidugi Rebeccalt. Võib-olla oleks neiu vaadanud teda siis imetluse ja austusega, millest kasvanuks välja midagi enamat kui lihtsalt see kolleegidevaheline sõprus, mida nende suhe praegu endast kujutas. Ta oli nii väga lootnud, et saab selle juhtumi kallal Rebeccaga koos töötama hakata, ehkki see lootus oli muidugi ebareaalne – oli ju Anders ikkagi vaneminspektor ning omal ajal oli ta isegi just tema käe all välja õppinud. Seega polnud selles midagi imelikku, et see mees ka Rebeccat õpetas ning ühtlasi temaga koos töötas. Ainult et … Martin oli ju näinud, missuguse pilguga Rebecca Andersit vaatas. Ealeski polnud ta nendevahelises suhtluses märganud midagi kohatut, Anders oli ju pealegi pereinimene, kuid ilmselgelt olid Rebeccal tema vastu tunded. Ja see teadmine oli miski, mis piinas Martinit tööl olles päevast päeva kõige rohkem, palju enam kui asjaolu, et Rebecca temast huvitatud ei olnud.
Martin ohkas ja istus Karli kõrvale autosse. Päris tühja polnud see käik õnneks siiski läinud, vähemalt midagi sai ta nüüd jaoskonnas raporteerida – et keegi oli Margareth Kivilaanele helistanud, ta paanikasse ajanud ning et nüüd oli uurimise juures oluliseks punktiks leida üles telefon või püüda organiseerida kõnede väljavõte, kuna just seal võis peituda võti loo lahendamiseks.
6
Tirr-tirr! Rebecca virgus lauatelefoni vastikult valju plärina peale ehmatusega tukastusest, millesse ta diivanil uudiseid vaadates märkamatult oli vajunud. Kiire pilk laual seisvale digitaalsele kellale näitas, et see on juba peaaegu pool üheksa – ta oli maganud siin diivanil teleka ees üle kahe tunni. Kes see nüüd siis ometi helistas? Vaevaliselt, oma kangeks ja valusaks magatud jalga masseerides liipas ta üle toa telefoni juurde.
„No tšau! Mis tegid seal, et nii kaua vastamiseks aega läks?” Kristiinale omane reibas ning ikka veel kuidagi lapselikult hele hääl säutsus Rebeccale kõrva. Rebecca ohkas. Õde ei helistanud pea kunagi niisama, lihtsalt lobisemiseks, ta kõnedel oli alati mingisugune tagamõte, kas tahtis ta midagi saada või siis välja uurida.
„Jäin töölt tulles natukeseks tukkuma,” vastas Rebecca tõsimeeli, oodates, mis siis nüüd tuleb.
Oodata polnudki vaja kaua, Kristiina asus kohe asja juurde. „Kuule, ma lugesin sellest naisest, kes oli alguses kadunud ja nüüd leiti surnuna.”
Rebecca ohkas uuesti ning pööritas silmi. Ah siis selles oligi asi. Muidugi, Kristiina uudishimu arvesse võttes polnud siin imestada midagi. „Jah?”
„Kas sina pead ka sellega tegelema?” päris õde nüüd juba ilmse põnevusega. „Ma mõtlen, seda asja uurima?”
„Jah, see on ju minu töö.” Rebecca kaalus, kas ja kui palju õele rääkida, kuid mõistis siis, et lihtsam on öelda nii, nagu asjad on. „Käisin täna sündmuskohal ja nüüd hakkame asja edasi uurima.”
„Oo – sa käisid seal kohapeal, kust selle naise laip leiti? Issand! Kas ongi nii, et oli prügikastis?”
„Jah, oli,” nentis Rebecca vastumeelselt, püüdes mälust eemale tõrjuda pilti, mis talle päeval sündmuskohal oli avanenud. „Kuidas sul endal läinud on?”
Katse vestlust kõrvale juhtida ei läinud paraku korda, teema näis Kristiinale liialt palju elevust pakkuvat. „Mis minul, kõik on nagu ikka … Aga see on ikka vapustav, mis asjadega sa pead tegelema! Mina ei kujutaks sellist tööd üldse ette … aga põnev on kindlasti, just nagu kuskil krimisarjas!”
Nende viimaste sõnade peale tuli Rebeccale kogu tänase päeva jooksul läbielatu täies hiilguses silmade ette – segaduses noormees ja ringisahmiv pisike poiss hommikul tema kabinetis, seejärel info Andersilt, et keegi oli jaoskonda helistanud ja teatanud surnukeha leidmisest, sõit sündmuspaigale, seal need verised inimese kehaosad mustade prügikottide sees, hingevaakuv mees kiirabiautos, vägisi eemaletõrjutud minestamistunne ja hilisem nutmine Andersi käte vahel, vanemad, kes olid kaotanud juba teise tütre, mees, kes oli kaotanud