Enne kui on hilja. Ketlin Priilinn
Читать онлайн книгу.
ametikohal oli töötanud, suutis Rebecca Lindeberg jaoskonda hilineda. Ta ohkas sügavalt, ronides kiiresti voodist välja ja haarates voodi kõrvalt pesukorvilt oma riided. Nüüd oli küll suurem peapesu ees ootamas. Anders Ojasalu, tema otsene ülemus, kelle käe alla Rebecca katseajal õppima ja praktiseerima oli määratud, oli äärmiselt täpne ja korralik, tööasjus vaat et lausa pedantse loomuga meesterahvas ning üks asi, mida ta kohe kindlasti ei kannatanud, oli tööle hilinemine. Esimene kord pääses Rebecca küll vaid kerge peavangutusega ning palvega, et see enam ei korduks. Aga nüüd … Ja Anders Andersiks, kui Kirde juhtub jaole saama, oleks ta tõenäoliselt päris tõsises pigis. Kõige lollim oli see, et esimene kord oli Rebecca sissemagamise põhjuseks olnud kinnivajutatud äratuskell ning täna täpselt samuti. Naine kirus ennast maapõhja, et ta ometi õppust polnud võtnud ja telefoni kusagile kaugemale äratama ei sättinud, selle asemel et jätta see otse voodi kõrvale öökapile. Loomulikult oli pärast ränka magamata ööd ja alles varastel hommikutundidel uinununa esimene reaktsioon tüütu pläriseja kinni panna. Nii palju oleks ta pidanud ennast ometi tundma, teadmaks, et selliseid öid tuleb ette, ja sugugi mitte harva. Rebecca oli eluaeg halvasti maganud, voodisse minnes ei tulnud tal lihtsalt und ning niiviisi küljelt küljele väherdes võis ta veeta tunde, halvemal juhul terve öö. Ja kui ta lõpuks siiski magama jäi, oli tema uni kerge ja katkendlik, häiritud unenägudes nii vastikult ja salamisi ligihiilivatest mälupiltidest, mida ta päevasel ajal õnneks enamasti juba unustama oli hakanud.
Rebecca tormas vannituppa, pesi hambad ja kiiresti-kiiresti ka näo. Nägu ei tihanud ta jätta ka kreemitamata, kuna teadis hästi, kui kuivaks ta nahk vastasel juhul juba mõne tunniga võib tõmbuda. Kapilt meigikotti haarates needis ta oma rumalust veel kord. Nüüd polnud enam aega korralikku meiki ka teha ja ta pidi leppima, et terve jaoskond sai näha tema magamatusest tumedaid ja paistes silmaaluseid ning üldse igapidi loppis nägu. Hommikuse trenni peale ei tasunud mõeldagi, mistõttu tuli õhtul topelt pingutada. Selles polnud muidugi midagi iseäralikku – kuigi naine oli endale tööle asudes lubanud, et tõuseb hommikuti varakult, et vähemalt pool tunnikest trenažööril vändata, jõudis ta vaid harva lubatust kinni pidada. Umbes kaheksal juhul kümnest läks hommikuti ikkagi liiga kiireks.
Kärmesti pihustas Rebecca oma juustesse siluvat spreid ning püüdis turritama kippuvaid salke vastu pead suruda. Õnneks oli ta alles eelmisel nädalal juuksuri juures käinud ning soeng oli veel enam-vähem. Ta oli tegelikult päris rahul selle järgulise lõikuse ning šokolaadipruuni värviga, sellepärast oligi ta samasugust soengut kandnud juba viimased paar aastat. Juuksur oli seda soovitanud ning alguses oli talle tundunud, et soeng, eriti tukk, annab tema ümmargust ja veidi lapselikku nägu arvestades üleliia nukuliku ilme, kuid mida aeg edasi, seda rohkem naine oma juustega rahul oli. Lõikus sobis talle, samuti värv – kastanpruun toon rõhutas hästi tema siniseid silmi ja pani need lausa särama.
Täna hommikul, unise ja pahurana, see sära muidugi mõjule ei pääsenud. Rebecca oli juba uksest välja astumas, kui talle meenus, et pole ampsugi söönud. Ta oleks sellele hea meelega käega löönud, kõht polnud eriti tühi ja ta pidanuks vabalt lõunapausini vastu, kuid päris söömata kodust lahkuda ta siiski ei söandanud. Iga kord, kui söömine unarusse kippus jääma, kuulis Rebecca oma peas jälle neid sõnu, mida too sõbralik vuntsidega meesarst haiglas talle peale oli lugenud: sööma peab. Kogused võivad olla väikesed, hommikusöögiks piisab kasvõi ühest võileivast või puuviljast, aga söögikordi täielikult vahele jätta ei tohi. Ja endale au andes võis Rebecca tunnistada, et neid õpetussõnu oli ta kõigi nende aastate jooksul ka järginud. Nii kiirustaski ta kööki, mantel seljas ja saapad jalas, haaras külmikust topsi müslijogurtit ja neelas selle paari lonksuga alla. Käis küll, kohus oli täidetud. Naine kahmas autovõtmed, lukustas korteriukse ja tormas ülepeakaela trepist alla.
Õues oli täna jälle nii kuramuse külm ja oma helesinisesse Volkswagenisse jõudes lõdises Rebecca üle keha. Miks see paganama ilm nii muutlik pidi olema? Alles eile oli ju peaaegu kevad, soe ja päikeseline. Oleks raha rohkem ja mingigi võimalus juba töölt puhkust saada, siis sõidaks küll kusagile soojale maale, mõtles naine. Mõte palmide all peesitamisest mõjus pärast ebameeldivat hommikut mõnusa palsamina hingele, isegi kui ta teadis, et selle teostamine on praegu enam kui võimatu. Rebecca pidi ennast töö juures kõigepealt tõestama ja oma kohustustega toime tulema, enne kui mingeid puhkuseplaane heietama võis hakata. Seda ta tegelikult tahtis, õhin, mida ta kolm kuud tagasi ametipostile astudes oli tundnud, polnud kusagile kadunud ka vaatamata rängale hommikusele tõusmisele ja ikka veel püsivale hirmule, et äkki ta siiski ei saa selle kõigega hakkama. Senikaua oli saanud, kuid samas polnud tal ühegi tõeliselt tõsise juhtumiga ka veel silmitsi tulnud seista. Rebecca oli pidanud tegelema paari poevargusega ning uurima kesklinnas aset leidnud R-kioski süütamisjuhtumit. Kõik need lood olid lahenenud kiiresti ja ilma eriliste probleemideta. Siiski ei julgenud Rebecca veel sugugi kergemalt hingata. Ta kartis iga päev, et nüüd satub tema teele mingi tõeliselt raske ja hirmutav juhtum, mille lahendamiseks on tema liiga noor ja ta koolis omandatud oskused liialt napid. Anders oli suur tugi ja siiani alati kõiki uurimisi juhtinud, kuid ta andis piisavalt märku soovist, et Rebecca ise rohkem initsiatiivi üles näitaks. „Sa saad hakkama, kui ainult julged ja annad endale võimaluse” – nii oli ta kord öelnud. Rebecca ei saanud siiani aru, mille põhjal oli Anders need sõnad öelnud, õigupoolest nad ju ei tundnudki teineteist kuigi hästi, ent need sõbralikud ja julgustavad sõnad olid täitnud ta südame suure rõõmuga. Ja mitte ainult rõõmuga. Vist just sel päeval oligi ta mehesse nii lootusetult ära armunud.
Ta ei saanud õieti ise ka aru, kuidas ja eelkõige miks oli see nii läinud. Mille pagana pärast oli tal tarvis armuda endast üle kümne aasta vanemasse kolleegi, õigemini lausa ülemusse, kes pealekauba oli juba aastaid abielus ning kolme lapse isa? Sellist jama ei olnud tal uues töökohas küll tarvis ning see oli asi, mida ta kõige vähem oleks osanud karta. Ta polnud enam mingi kooliplika, kes kergesti pead võinuks kaotada. Ta oli tulnud tööle, tulnud, et panna ennast proovile ja astuda vastu oma elu suurimale hirmule: hirmule ebaõnnestuda, olla keegi, kes ei suuda olla oma ülesannete vääriline, keegi, keda põlatakse ja kelle üle naerdakse. Säärane oli olnud mineviku-Rebecca ja sellest tüdrukust ei tahtnud oleviku-Rebecca midagi teada ega teda meenutada. See kõik oli ju nii ammu, nüüd oli ta täiskasvanu, täielikult teine inimene, kes kujundas oma elu ainult ja ainult ise.
See rumal armumine oli aga Rebecca kindlameelsetesse plaanidesse paraja mõra löönud, muutnud teda jälle ebakindlamaks ja haavatavamaks ning kogu see asi valmistas talle parajat peavalu. Päevast päeva siunas ta ennast, et polnud suuteline lakkama Andersi peale mõtlemast ja fantaseerimast kõigest, mis võiks olla, kui asjaolud oleks teised. Ta oli sunnitud endale alatasa meelde tuletama, et asjaolud ei ole teised, vaid just sellised nagu nad on: mees oli tema ülemus, üle kümne aasta vanem ning mis kõige hullem, abielumees ning laste isa. Isegi naise olemasolu poleks Rebeccat ehk nii palju heidutanud kui just lapsed. Olles ise kümnendast eluaastast saadik ilma isata kasvanud, ei tahtnud ta kellegi perekonna purunemise põhjustajaks küll olla. See oli tema jaoks kindel koht, mille juurest tuli tõmmata piir ja võtta asja ainult kaine mõistusega.
Mitte et sellepärast üldse nii väga muretseda oleks tulnudki. Anders suhtus temasse sõbralikult ja viisakalt, ent nende suhted olid puhtalt tööalased ja miski ei viidanud, nagu oleks mees temas üleüldse naisterahvast näinud.
Pealekauba oli ta nüüd ilmselt tulivihane, sest kell näitas pea kakskümmend minutit kaheksa läbi, kui Rebecca auto jaoskonna ette parkis ja lausa jooksis majja, nii kiiresti kui ta mustad kontsadega Red Valentino saapad vähegi võimaldasid. Jaoskonna sekretär Anneli Haab, samuti alles hiljaaegu kooli lõpetanud heledapäine tütarlaps rääkis parajasti telefoniga ja noogutas ning naeratas Rebeccale sõbralikult. Rebecca vastas naeratusele väga põgusalt ning jooksis trepist üles. Kolmandale korrusele oma kabinetti jõudes oli ta täiesti hingetu ning ta põsed tulitasid. Endamisi lubas ta, et see oli nüüd küll tagumine kord, seekord ta enam ei unusta panna oma telefoni kusagile kaugemale, kust tal äratust nii lihtsalt läbi une kinni tampida ei õnnestu.
„Kus sa nii kaua olid, Rebecca?” Andersi sõnad olid ootuspärased, hääl ja kogu olek seevastu mitte. Mehe sinakad silmad, natuke sarnased Rebecca enda omadele, põrnitsesid tühja pilguga arvutiekraani ning tema