Enne kui on hilja. Ketlin Priilinn
Читать онлайн книгу.
nüüd hoopis teisel põhjusel. Kui ta vaid teaks, mõtles naine, mida ta minust siis küll võiks arvata? Aga seda ei pidanud ta küll ealeski teada saama. Rebecca hingas sügavalt sisse ja üritas mõtetega töölainele saada.
„Ma magasin sisse, palun väga vabandust.” Naine istus ettevaatlikult toolile. Ta pidanuks minema ja vormi selga panema, kuid tahtis enne oma peapesu kätte saada. Midagi oli aga justkui korrast ära ja kui Anders tema sõnadele üldse ei reageerinud, tihkas ta küsida: „Kas midagi on juhtunud?”
„Meil on uus juhtum. Üks naisterahvas on kadunud.” Anders ei vaadanud ikka veel Rebecca poole, vaid otse ekraanile. Ta näis millegi üle tõsiselt juurdlevat.
„Jah?” söandas naine mõne hetke pärast uuesti pärida. „Kas ammu? Mida me temast teame?”
Alles nüüd pööras mees ennast ümber ja paistis pisut elavnevat. „See on natuke kummaline lugu, aga loodetavasti laheneb ruttu. Naise nimi on Margareth Kivilaan, ta on 32-aastane, töötas lastepsühhiaatrina, kahe väikese lapse ema, praegu väiksemaga kodune. Tema elukaaslane Tanel Voogla helistas eile õhtul politseisse ja teatas tema kadumisest.”
„Kuidas ta siis kadus?”
„Naine oli eile enne lõunat rongi peale läinud – väidetavalt kell kaksteist null neli väljuvale rongile –, et käia poodides ja sõbrannaga kohvikus kokku saada. Sellistel käikudel pidavat ta viibima tavaliselt umbes paar tundi, vahel kolm, kõige rohkem ehk neli. Eile aga, kui naine kella viieks ikka koju polnud jõudnud, oli mees talle helistanud. Telefon oli välja lülitatud.”
„Ja siis ta helistaski politseisse?”
„Ei, siis helistas ta naise sõbrannale – tal oli tolle number olemas. Selgus aga, et see sõbranna polnud temaga üldse kokku saanudki ning oli ise sama suures hämmingus. Tema oli samuti üritanud helistada, ent telefon olnud juba siis väljas.”
„Kas on võimalik, et ta põgenes kusagile? Mehe eest?”
„Aga oleks ta siis oma väikesed lapsed maha jätnud? Neist on üks kolmene, teine viieaastane. Ma ei tea, see asi ei meeldi mulle eriti. Muidugi, jah, see on kindlasti üks võimalus, et ta ikkagi jooksis ära – näiteks armukesega –, kuid millegipärast ma nagu hästi ei taha seda uskuda. Tanel Voogla käis eile õhtul siin avaldust täitmas ja tõi naisest ka mitu fotot. Välimus võib olla väga petlik, seda ma olen oma ametis korduvalt kogenud, aga esmapilgul mina küll ei liigitaks teda selliseks naiseks, kes lihtsalt heast peast oma kaks pisikest last maha võib jätta. Vaata ise.” Anders ulatas Rebeccale pataka fotosid. Naine vaatas ja pidi tunnistama, et mõistis Andersi seisukohta. Fotodelt vaatas vastu rõõmsameelne, veidi priskemapoolne noor naine, pikad ja paksud krussis pruunid juuksed pealaele krunni keeratud, paaril pildil ka lahtiselt õlgadele langemas. Naise tumedad silmad särasid ning mitmel pildil oli ta koos lastega, pika ja peenikese natuke mossis näoga tüdruku ning väikese kavalalt naeratava poisiklutiga. Rebecca ei teadnud lastest kuigi palju, emaarmastusest ka mitte, kuid see naine ei paistnud tõesti sugugi sedamoodi, et ta oma laste juurest päevapealt lihtsalt minema võiks jalutada.
„Mul on ju omal kolm last kodus,” ütles Anders siis. „Kui ma näen ja mõtlen sellele, kuidas mu naine nende eest alati on hoolitsenud, kuidas ta alati mõtleb ennekõike selle peale, et neil oleks kõik hästi, siis … ma tõesti ei kujuta ette sellist asja. Et mõni ema võiks midagi sellist teha. Samas – nagu öeldud, välistada ei saa midagi ja selliseidki juhtumeid on ette tulnud.”
Andersi sõnad lõikasid Rebeccale valusalt südamesse – nagu alati, kui mees midagi oma naise või laste kohta mainis. Talle meeldis mõnikord kujutleda, et Andersi naine on üks jube nõid, kellega mees ainuüksi laste pärast kokku on jäänud, kuid ta teadis hästi, et see pole üldse tõsi. Rebecca oli paar korda näinud seda naist, too oli pärast tööpäeva lõppu mõnikord Andersile vastu tulnud – kuuldavasti töötas naine ise siinsamas lähedal. Triin, nii oli tema nimi, oli armas maasikablondide juustega naisterahvas, Rebeccast veidi pikem ja vormikam, kuid sümpaatse tedretähnilise näoga, alati kenasti riides ja sätitud. Nad sobisid Andersiga hästi, seda pidi Rebecca endale nukralt tunnistama. Ja neil oli pere, kaks poissi ja tüdruk, kõige vanem vist kümneaastane, noorim lasteaiaealine. Ega Anders oma perest ja eraelust palju ei rääkinud ja polnud ta ka seda tüüpi mees, kes hoidnuks töölaual raamitud perepilte, kuid koosveedetud kolme kuu jooksul oli üht-teist ikka jutuks tulnud.
„Tollel Margarethil on olemas Facebooki konto,” katkestas Anders Rebecca nukrad mõtisklused. „Seda olengi ma siin hommik otsa jälginud. Palun tule vaata ja ütle, mida sina sellest kõigest arvad.” Ta nihutas oma kõrge seljatoega kontoritooli veidi eemale ning Rebecca sättis end kuulekalt mehe kõrvale. Ta püüdis mitte sügavalt sisse hingata, ent tundis ikkagi Andersi nii talumatult ahvatlevat mõrkjasmagusat Hugo Bossi parfüümi, mis muutis tema läheduses viibimise lausa võimatuks. Võta ennast kokku ja keskendu tööle, sundis naine ennast ning üritas jälgida lehekülge, mille silmitsemisse mees kogu see aeg oligi nii kangesti süvenenud.
See oli tõepoolest Facebooki konto, mis kuulus Margareth Kivilaane nimelisele naisele. Esialgu ei jäänud Rebeccale silma midagi eriskummalist, tavaline profiilipilt – juba fotodelt tuttav lokkis juustega naine, punane roos sõrmede vahel. Seejärel aga hakkas ta lugema postitusi naise konto seinal ning asi muutus märksa huvitavamaks. Margareth oli postitanud pea iga päev mõne inglise- või ka eestikeelse tsitaadi, kõik ühel või teisel viisil seotud kurbuse, masenduse või lihtsalt nukra tõdemusega, et elu on raske.
„All good things must come to an end, but all bad things can continue forever.”
„Tears are words the heart can’t express.”
„In the book of life, the answers aren’t in the back.”
„Valu on valitute privileeg. Kurbus kuulub puhtaimate psüühiliste pingete valdkonda. Kannatus on kõrgema kategooria kangelastegu.”
Need olid vaid mõned üksikud näited sellest, mida Rebecca üha kasvava nõutusega Margarethi seinalt luges. „Kas sa arvad, et sellel võis olla tema kadumisega mingi seos?” küsis ta lõpuks. „Seda kõike lugedes jääb küll mulje, et see naine oli depressioonis, midagi paistis teda vaevavat.”
Anders vaatas mõtlikult ekraanile ja nihutas oma kätt arvutihiire suunas. Sealjuures puutus ta oma randmega kogemata vastu Rebecca kätt ning naine tõmbus kiiresti eemale, otsekui oleks ta kõrvetada saanud. „Aga vaata näiteks neid pilte,” klõpsas ta albumile, mis oli lisatud veidi üle kahe nädala tagasi ja kandis nime „Rasmuse sünnipäev”. Otsekohe avanes kümmekond pilti kusagil mängutoas peetavast peost, tordist ja trobikonnast lõbutsevatest lastest. Anders klõpsas fotole, kus kirevate näomaalingutega poiss ja tüdruk teineteist kaelustasid. Pildile oli allkirjaks pandud: „Minu päikesekiired”. Mitmel pildil oli ka Margareth ise, ta naeratas laialt ja paistis siiralt õnnelik olevat. Samas, enne sünnipäeva vaatas kontolt vastu samasugune depressiivsete loosungite laviin.
„Midagi on siin justkui valesti, aga ma ei saa aru, mis nimelt,” märkis Anders. „Need tsitaadid ei pruugi tähendada midagi – mõnel inimesel on lihtsalt vajadus pidevalt selliseid sügavamõttelisi mõtteteri postitada, mul on omal üks noor sugulane selline. Kuid mulle tundub, et siin taga midagi siiski peitub. Eks vaatame, meie töö igatahes on see naine üles leida.”
„Kust me alustame?” küsis Rebecca. „Räägime kõigepealt tema mehega, eks ole?”
„Tanel Voogla tuleb kella üheksaks siia, vaatame, mida me temalt teada saame. Seejärel tuleb vestelda selle sõbrannaga, Margarethi vanematega … Ja ka rongist tuleks järelepärimine teha – mind huvitab, kas ta üldse jõudis selle rongi peale. Tol päeval tööl olnud piletimüüja ehk mäletab, kui talle fotot näitame.” Anders vaatas Rebecca poole ja paistis, et alles nüüd nägi ta teda „päriselt”. „Sa oled alles erariietes,” ütles ta kulmu kergitades. „Sa ju tead reegleid, kohe tööle saabudes vahetad riided ära. Too Voogla jõuab juba kümne minuti pärast siia.” Rebecca vabandas kiirelt ja suundus kärmesti tagaruumi. Kogu selle uue juhtumi valguses oli vähemasti tema hilinemine üsna vähe tähelepanu pälvinud, kuid see polnud suur lohutus. Ootamatult kaela