Risti rahvas. Enn Vetemaa
Читать онлайн книгу.
jätnud.
«Kallis aeg! Leenake, kas sa ise aru ei saa, et sa oled … oled nagu siga, kellele sadul selga pandud?» ägas õnnetu kantor.
«Siga?! Kellele sa, luru lauluõpetaja, sa, va allakusija, nihukesi sõnu pillud?! Ise oled sa siga! Paras kult, kes ainult oma tööga enam hästi toime ei tule!» Sa armas aeg, kuidas Leena silmad tuld pildusid! Sõna «siga» oli vist tõesti kurjast olnud… Kuidas nüüd seda tulekahju küll summutada?
Kingad ja kübar kui niisugused võiksid veel kuidagi kõne alla tulla, kuid rahvariietega nad küll kokku ei lähe, see on selgemast selgem! Aga Leenal ju linnakleiti pole, ja kõige rumalam tegu oleks talle seda ette heita…
Nüüd oli Taani hertsogiriigi auväärse Padise kloostri algaja kantori Andrease kord sügavalt sisse hingata… Ta jõudis mõelda, et see «sadulaga siga» oli küll liialt hullusti öeldud, aga mis sa teed, kui see nii otse südamest tuli, et mõistus suule pidureid peale panna ei jõudnud. Kuid rohkem tal mõistlikeks mõteteks kah enam jaksu polnud, sest liiga, liiga hullusti oli Leena, see matsilesk, keda siin armust hoiti ja teinekord nagu essu pilpa peal kanti, oma suud pruukinud. Võib-olla, et Andreasel vahel tõesti koraaliviis viltu kiskus – alguse asi, selle süüdistuse võis veel kuidagi ära kannatada, aga see, et Andreas allakusijaks kuulutati, oli küll selge laim. Põieviga tal ju oli ja mitmel korral öö jooksul väljas käima ta ka pidi, aga et ükski piisk … ei, kurat võtku! Niisugust asja polnud iial juhtunud, ja mis see eit endale üldse lubab?! Ning vaimulikku meest kuldiks nimetada, pealegi kuldiks, kes… Ei! Nii tema, Andreas, endaga igatahes rääkida ei luba!
«Kui sa kohe andeks ei palu ja oma jäledaid sõnu tagasi ei võta, siis astu aga uksest välja ning ära oma nägu enam näita!» käratas Andreas.
«Või mina välja?! Kui keegi läheb, siis just sina. Kelle maja see õieti on? Minu kadunud isa maja! Eks ju! Ja kui mina Padise kloostriga sinu üürikokkulepet enam ei pikenda, siis kaod sina siit nagu sitt ihust!»
Sitt ihust – kui jube suuvärk oli sellel muidu nii kenal lesknaisel, kes õrn oskas olla ja Andrease ihuhäda leesikalehtedega ravitses! Aga seda pidi Andreas tunnistama, et maja oli tõesti Leena pärandus ja omandus. Kindel oli muidugi ka see, et Leena teda siit ealeski välja ei ajaks: kena üüriraha pärast ja muudegi asjade pärast, sest nende vahel oli nii ühte kui teist, millest – rääkigu ta oma vihas nii hullusti, kui tahab – nooruslik lesk ilma ei tahaks jääda. Ka kloostrikirikus tohtis Leena istuda teises reas, mida suureks auasjaks peeti. Ja kust üks lihtne maanaine, kellel peale selle maja muud varandust hinge taga polegi, teise niisuguse kostilise leiaks? Veel üsna noore ja tuntud mehe! Jääks teine üksinda kolletama ja surma ootama.
Nad põrnitsesid teineteist ja ähkisid. Leenal oli oma daamikübar ühe külje peale viltu vajunud – see ajas naeru peale, kuid mis sa siin ikka naerad, sest – kurat võtku! – kohe varsti on see Hoeneke ukse taga…
Mida küll teha? Kui kroonik nad sellistena, vihast turtsuvatena leiab, keerab ta küll kanna pealt ringi… Kas pole mitte öeldud, et targem annab järele? Andreas hingas – kes teab juba mitmendat korda – sügavalt sisse, astus Leenale sammu lähemale ja ütles tasasel ja kurval häälel:
«Anna andeks, Leena, et ma nii hullusti ütlesin…»
Ja juba nuuskas Leena nina – mitte enam nii daamilikult – pöidla ja neljanda sõrmega, nagu varemalt, ja pühkis käeseljaga silmavett.
«Sina, Andreas, anna mulle kah andeks! Ega ma seepärast veel nii hullusti mõtle, kui teinekord ütlen…»
«Ma tean… Lepime parem jälle ära, Leena!»
«Lepime ära jah, Andreas!» nuuksatas Leena.
Ja nüüd astus Andreas Leenale lähemale ja andis talle kogunisti ilusa pika musu…
«Aga miks sa, Andreas, küll nii hullusti ütlesid, et nagu siga, kel…» Ta ei tahtnud lauset lõpuni öelda. «Kas mu kübar ja kingad, mis ma möödunud nädalal Tallinna linnast salaja ostsin – sellel päeval, kui me Kadriga turul maasikaid müümas käisime – , sulle siis põrmugi ei meeldi?» Jälle pidi ta silmi pühkima. «Ja mina nad ju sellepärast ostsingi, et sulle rohkem meele järele olla…»
Nüüd pidi Andreas kogu oma kavaluse kokku võtma, et kähku ja õigesti vastata – saavutada tuli seda, et Leena ei solvuks ning samal ajal siiski nendest narridest kingadest ja kentsakast kübarast vähemalt tänaseks õhtuks loobuks. Ja Andreas sai sellega hakkama!
«Vaata, kallis Leena, mina sain kloostris kuulda, et see Hoeneke olla üks tõsine ja elust ärapöördunud mees. Nii kristliku meelega härra, et ta uhkemaid hilpe silmaotsaski ei pidada sallima. Muidugi on ta ka kuningakodades käinud ja kõiksugu iluasju näinud, kuid oma südames pidi ta naisterahva-edevusele väga pahasti vaatama.»
«Ah soo… Siis on küll teine asi. Äkitselt pean ma siis hoopis midagi tumedavärvilist selga otsima?»
«Ei seda nüüd küll pole vaja,» naeratas Andreas. «Leinariideid ei tasu küll selga ajada. Pane lihtsalt kübara asemel tanu pähe ja tõmba oma kõige ilusamad pastlad jalga!» Ja ta lisas: «Nõnnaviisi oled sa, Leena, ka väga armas ja ilus.»
Eesmärk oli saavutatud: õhetama löönud Leena ruttas tagakambrisse, et end tagasihoidlikumalt, «elust ärapöördunud mehe» maitse järgi ümber riietada. Ukselt päris ta, et ehk peaks ka veinikannu laualt ära koristama, kuid sai Andreaselt kuulda, et vein olevat kuulsale mehele tihti ainukeseks troostiks…
«See punaste vuntsidega Preide jõi kah hea meelega veini, aga temale see päris kindlasti ainukeseks troostiks põlnd.» Leena juba itsitas, see aga tähendas, et kodurahu on jälle majas.
Ja varsti oli Bartholomäuse tõld tõesti trepis.
Lävel seisev ja sügavasti kummardav Andreas palus külalist lahkesti sisse astuda. Temast kiirgus teenistusvalmidust.
Kui kroonik siiasõidul oli mõelnud, et vaevalt ta selle kohaliku laulutoru ehk kantoriga üldse midagi peale paari hädatarviliku viisakuslause vahetab, siis vastuvõtja ülim aupaklikkus ja lausa koeralik truualamlikuks – tõsi, kantori silmis oli küll konti ootava koera pilk – pani ta siiski plaane muutma: võib ju natuke juttu puhuda, seda enam, et veinikanngi laual.
Leenale pidi kergest lahkest pilguheidust küll aitama, seda eite lauda ei kutsuta. Solvunud Leena tõmbuski tagakambrisse; tal oli tuline kahju, et ka kõrva vastu ust pressimisestki mingit tulu pole loota; toas, laua juures läks vestlus lahti küll, aga mis sa hing teed, kui sõnakestki aru ei saa.
Andrease ilukõnelise tervituse peale – mingi köstri kohta iseenesest mitte halb sõnaseadmine, milles kinnitati, et siin Padisel kõik kloostrivennad ordut imetlevad ja austavad, kehitas Bartholomäus õlgu. Kas see ikka nii päriselt on? Abti suhtumine oli olnud küll jahedavõitu, ta meenutanud üht piinlikku lugu kaugest minevikust.
«Kas tõesti seda, mis siin kord Egberti ja eelmise abti ajal juhtus?» imestas Andreas. «See oli tõesti kurb, väga kurb arusaamatus,» lisas ta.
«Arusaamatus?» kikitas Hoeneke kõrvu. «Te ütlesite «arusaamatus»? Väga … leebe hinnang.» Bartholomäuses tekkisid vastakad tunded: huvi, aga ka kerge üleolev põlgus. Igatahes tasub seda laulujüri terasemalt silmitseda ja ta ära kuulata.
«Loomulikult ei saa mina kui tõsikristlane ühtegi veretööd õigeks mõista, kuid kogu arusaamatus, jah, ma jään sellele sõnale kindlaks, tekkis ikkagi sellest lühinägelikkusest, mida meie kunagine õnnis abt ilmutas,» vuristas Andreas.
«Eks abt kahtlustanud, et Egberti näol talle nuhk ole saadetud.» Nimme ei teinud Bartholomäus Andreasele tema kaitsekõnet kergeks – las mees pingutab.
«Nuhkimine on vastik sõna…» Kroonik märkas, et kantori ninaselg kattus tillukeste higipiiskadega. (Niisugust meest ta oma Heinrichiks – oleks too või veerand sajandit noorem – igatahes ei võtaks…) «Ordu ja kloostri vahelistest tihedamatest sidemetest oleks võinud mõlemapoolset kasu tõusta. Saksa Ordu – see on ju ikkagi reaalne jõud. Võimas. Õiglane! (Vaata, aga vaata…) Sellise institutsiooni … kuidas seda nüüd paremini öelda … noh, vaatleja võinuks ainult