Risti rahvas. Enn Vetemaa
Читать онлайн книгу.
üle otsustavat Kõigevägevam – jutu järgi olla Jeesus siinkohal mõistatuslikult naeratanud – küll hoopis teistsuguste põhjusmõtete järgi.)
Just selle eetikaga ongi asjad kõige enam sassis. Andreas tuli välja mõttega, mis igati kristlik, aga Matteusele siiski miskipärast vastu hakkab. Andreas nimelt arvab, et kogu asjaloo peaks inkvisiitoritele teada andma. See võib aga tähendada piinapinki ja raskeid ülekuulamisi. Muidugi selgitatakse niiviisi tõde lõpuks välja: Matteus uskus ja austas Püha Ameti uurijaid ning nende rasket tööd väga. Aga sulatinale ja hõõgpunastele pihtidele ei tahtnud ta siiski mõelda. Mis inimene see Andreas on? Ta päästetakse soomülkast, tema aga saadaks päästja vaenajate kätte… Jah, kogu see lugu vajab tõesti-tõesti hoolikat järeleuurimist – kuidagi vastik lugu. Aga miks see Matteusele ei meeldi? Miks? Kas tema siis kahtleb Pühas Kirikus?..
Ning nüüd meenus veel see kõige pöörasem, see kõige absurdsem asi: Tanel soost tahab euharistia-sakramendist osa saada… Tema on niisiis üks esimestest talumeestest üldse, kes ise sellise sooviga on välja tulnud. Haruharv nähtus! Maarahvas ju armulauast otse ära ei ütle, kui kutsutakse, aga ise nad ei kipu küll. Mis selle Taneliga siis õieti peale hakata? Saata ta inkvisiitorite meelevalla alla või pakkuda talle meie Õnnistegija ihu ja verd?
Matteus oli nii kimpus, et õnnetu püksipöör taas suhu pidi sattuma… Abt sülgas ja kirus nii soomeest kui ka Andreast, kes lolli peaga sohu ära eksib. Kirus kogu seda ebatavalist, vastikut päeva, mil pühade tõdede üle mediteerimine üldse kõne alla ei tahtnud tulla. Või äkki tegi ta seda just nüüd ja just niiviisi?
Suu kriipsuks kokku tõmmatud, astus Matteus õuele, jalutas mööda pargiteed. Kuid ta samm polnud tavapäraselt rahulik. Ta kippus kiirustama, ähkis ja puhkis – võimalik, et just sedaviisi, nagu Andreas oma õnnetul teekonnal.
Ja siis märkas Matteus suurt uhket tõlda, mis just kloostriväravas peatus. Niisugust imposantset luksussõidukit polnud isegi Tallinna piiskopil Olavusel. Sellel ju laternadki kullatud. Kes võis tulla? Tõsise, mureliku peremehena sammus abt värava poole.
V
EI EGBERTIST EGA ECKHARDIST TAHA JUTT LAABUDA
Padise kloostri abti tinakarva silmade külm pilk mõõtis uhkest tõllast väljaastujat umbusklikult – otsekui kaitsev kaljurahn seisis isa Matteus oma valduste piiril. Bartholomäus Hoeneke, tema see saabuja oligi – elunäinud, mitmete õukondade koolituse saanud elegantne härra – , seevastu püüdis naeratada. Sundimatu, vaba, sõltumatu ja heatahtlik naeratus oli tal ju nii selge; õige pisut üleolev, siiski mitte solvav, palju kordi läbiproovitud naeratus. Kuid täna ei tahtnud see mitte kõige paremini välja tulla; suunurgad kippusid tõmblema, orduteener Egbert tuli meelde ja segas.
Nad olid kaks preestrit – üks Lundi, teine jälle Riia peapiiskopi alamus, ja kumbki ei tahtnud teha esinemist lähenemissammu.
Kusagil ammus lehm, kusagil nagises kaevuvinn; vaikus muutus juba piinlikuks. Hoeneke tegi siis algust:
«Lubatagu mul end tutvustada. Olen ordupreester Bartholomäus Hoeneke. Ka kroonikakirjutaja. Kas ma võin loota vastuvõttu…» Ent tal ei lastud lauset lõpetada.
«Tunnen teid ära küll. Kord viis saatus meid kokku Tallinna toomkapiitlis,» lausus Matteus. «Mind oli sinna välja kutsutud maksude asjus.»
«Muidugi, muidugi. Mul on see päev väga hästi meeles,» valetas kroonik.
«Kas ikka tõesti?» Matteuse muie näitas, et seda juttu ta nüüd küll ei usu.
See polnud viisakas, vähemalt mitte seltskondlik reageering – paras mats mees, mõtles Bartholomäus, kuid mida paremat siit kolkast oodata oligi. Koduvillases morn jumalasulane mitte ainuüksi ei tea, ta arvatavasti ei tahagi peenemaid käitumismalle kasutada. Huvitav, kaua me siin sedasi teineteist põrnitsedes veel seisame?
«Ma olen endale sõna andnud, et ükski Saksa Ordu tõld siit väravast sisse ei sõida,» täävitas abt. «Aga et teie pole sõja-, vaid sulemees, siis arvan ma, et teen teile erandi.»
Matteus sügas tükk aega kõrva ja jätkas venitades: «Kui te siit ajutist peavarju saada tahate, siis ka saate. Loomulikult jagame teiega ka oma toidupoolist. Seda muidugi juhul, kui lihtsate munkade lihtsad road peene isanda seedimisele vastuvõetavad on… Noh, astu aga edasi!» See luba tuli niisiis «sina» – vormis.
«Vähemasti tagasi ei peksnud,» mõtles Bartholomäus. «Aga ega ikka palju puudunud ka…»
Eriti imposantset muljet Padise klooster reisimehele muidugi ei jätnud, kuid kehva kah mitte – eks ta ju asutati mitte nii väga ammu, sajandi algul; lausa laiseldud siin poldud. Ilmselt neljatiivalisena plaanitud hoone polnud veel päris valmis, vallikraav oli samuti lõpetamata, ringmüürgi pooleli, kuid aitu, lautu ja abihooneid – ja eks neist ju tulu tõusegi – oli ootamatult palju. Ning tühjana ei seisnud neist vist ükski.
Munkade söögisaal ehk refektoorium, kuhu nad astusid, oli askeetlikult lage, kuid avar ja väga puhas. Matteus palus preestril, kroonikul ja ju ka poeedil («see kroonika on teil ju värssides, eks?») lahkesti istet võtta. See tiitlite loendamine oli muidugi kergelt sarkastiline, kuid Bartholomäus tegi, nagu ta irooniat ei märkaks. Ja lõpuks oli see ju sulatõsi, et ta kõiki neid ameteid pidas. Märksa rohkem tegi kroonikule raskusi jututeema leidmine – võiks ju öelda, et ta inspekteerib, kuid seda ei saa, sest need siin pole ordu alad. Pole siin olnud ega ole vist ka oodata mõnd olulisemat sündmust, mida kroonikul oma töös mainida vaja. «Tulin uurima teie vakuste ja kümniste süsteemi…» Nojah, aga eks seegi ole nii nuhkimise moodi värk – «see, mis meie siin teeme, on meie endi asi!» – nii võidakse vastata.
Kuid ega härjal kohe sarvist või hakata (seda enam, et ega ta sedagi öelda mõista, kus need «sarved» siin õieti ongi), ent Bartholomäus juba hätta ei jää: lihtsast mungatoidust oli enne juttu ning seda vastandati peentele härrasroogadele – vaat sellest teemegi algust!
«Isand abt suvatses siin vihjata mungatoidule ja härraste maiusele…» alustas ta. «Praegu mul minu ameti juures muidugi erilisi söögimuresid pole, kuid kui austatud Matteus teaks, millisel näljapajukil ma oma kunagistel noorusaastatel pidin elama,» ohkas Hoeneke. Jah, ja ohata – liigutavalt ja nagu häbenedes – oskas elukogenud mees; ta oskas ümber kehastuda kelleks tahes; ning imelikul kombel tulid tema kehastumised seda loomutruumalt välja, mida kõrgemalseisvamaks ta ennast vestluskaaslasest pidas. Kas polnud see mitte Aristoteles (või Sokrates?), igatahes üks vana tark kreeklane ta oli, kes endaga kurjalt ja pilklikult riielnud just selle pärast, et ta eesli peale kurjaks sai, kui too loll elajas möödasammuvat filosoofi kabjalöögiga õnnistas. Ei sobi ju mõttetargal eesliga pahandada, et eesel eesel on!
Jah, eesli või kana või sihukese Matteuse-suguse fossiili ees pole põrmugi häbistav natuke näidelda. Ta seisab sinust madalamal; ordumeistri ees alandumine on seevastu palju häbistavam. Nii arvas Bartholomäus sisimas ning tegi minevikukitsikusi meenutades äraütlemata häbeliku näo.
«Ah et noorusaastatel oli teilgi vahel kitsas käes?» Abt küsis seda lihtsalt viisakusest: tolle lõhnastatud ja kunstipäraselt kroogitud pseudopreestri, kuulu järgi ordumeeste agara tallalakkuja noorusaastad ei huvitanud teda mitte põrmugi.
«Jaa. Siis, kui mul oli õnn end mõnda aega Kölni ülikooli juures harida.»
«Kölnis?» Miks tõstis Matteus nüüd puhmaskulmud? Mis teda häirida võis?
«Just nimelt seal,» naeratas Bartholomäus, «ja just nimelt siis, kui suur Meister Eckhart studium generale õppetoolile oli kutsutud.»
«Eckhart?! See jumalateotaja!» prahvatas abt. «Tema ketserlikke «Eristamise kõnesid» olen ka mina pidanud kuulama – Erfurdi kloostri söögilauas nimelt.» Matteuse sõrmed pigistasid lauaserva, nii et liigesed pingutusest kahvatusid. Millest küll see torm? Sellest ainevallast – teoloogiast – ei olnud Bartholomäus küll midagi kurja oodata osanud.
«Kas teie ka tema vaateid jagate?» Vastust lausa nõuti.
«Noh, kas nüüd just kõiki… Vahest läks ta mõnikord oma julgete võrdlustega tõesti liialt kaugele,»