Risti rahvas. Enn Vetemaa
Читать онлайн книгу.
äkki oled sa, mees, siiski nõid?! Ja just sina eksitasidki mu ära?» See mõte sähvatas pähe nii äkki, et Andreas oma häält metalseks ei jõudnud timmida.
«Sina, munk, läksid sassi siiski sookailude lõhnast. Ma nägin selgesti, kuidas sa äkki ratasringi sonkima pistsid… Päris naljakas oli sind vaadata, anna andeks…» Vastutahtsi pidi ka Andreas nüüd juhtunut ette kujutama… Ja see ei meeldinud talle sugugi… Kuradi sookoll, kuradi nõid niisugune!
«Kui puhast tõtt öelda, siis oleksid sa ehk juba varemgi abi võinud saada. Aga minul – jah, muidugi, kui see kõik ikka tõesti minust olenes – polnud nagu himu…» Ei, jultumust või parastamist ta vaates polnud. Väike muhe üleolek aga siiski.
«Ja miks sul siis himu ei olnud mungale – jumalasulasele, kes väsimatult sinusuguste eest palvetab – kohe appi rutata?» küsis Andreas rangelt.
«Vaata, sinu mõtted ei meeldinud mulle…» lausuti naeratades.
«Kas võid sina siis teise inimese pea sisse näha? Seda ei saa sa mind küll uskuma panna!»
«Aga kõike muud siis ikka saan või?» Jälle naeratus, see sõbralik, justkui õlalepatsutav naeratus. Kuidas tohib üks maamats – ei, sõna «mats» ei kuulu munga sõnavarasse, õpetab Matteus, ja Andreas tõmbas end tagasi – noh, kuidas tohib üks harimata maamees endast kõrgemal seisva Vaimuliku inimese peale niiviisi kõvera suuga vahtida?!
Andreas eelistas vaikida.
«Mina ei tea, kas sa mind usud või mitte, aga seda, kas inimene tuleb heade või mitte päris heade mõtetega, selle tunnen ma eemalt kaugelt ära. Ja ju vist siis unes ka. Seda on väga raske, isegi ilmvõimata ära seletada, aga nii see on…» Soomees paistis ka ise raskustes olevat.
«Ja mis minu mõtetel – ma küll ise enam täpselt ei mäletagi, mis mõtted mul peas võisid olla – siis viga on?»
«Kas sa ei mõelnud äkitselt raudmeestest ja koguni tuleriitadest? Mu poolunes mulle midagi niisugust nagu kumas…»
Nüüd oli Andreas rabatud. Häbipuna tõusis talle näkku… Muidugi mõtles ta ordumeestest. Ja tuleriitadest mõtles ka. Koguni pärast veel noomiski ennast nende mõtete eest. Ei, see mees on nõid!
«Aga siis, kui sa pärast ühe männiäbariku juures kükitasid ja väikesest mustast raamatust – ju vist pisike Piibel – abi otsisid, hakkas mul sust hale. Sa olid ohus. Vaata, muidu on mänd üsna lahke ja sõbralik puu, aga kui ta juured-varbad kogu aja külmas vees peavad ligunema, eks lähe siis temagi kurjaks,» selgitati Andreasele nagu väikesele lapsele. «Kui su jalad ta peenikeste, aga sitkete juurte vahele oleksid kinni jäänud, ei saa siis pääsenud olekski. Mänd ise oleks kaasa aidanud, et sa sinna jääksid. Ma muidugi ei tea, aga mul on niisugune tunne, et kunagi ammu-ammu on midagi niisugust juhtunudki. See mänd on nagu üks sootaim, mis putukaid õgib…»
Hirmujudin jooksis üle munga selja: ta kujudes end juba luukerena tüünes rabavaikuses; ööseks langeb soole paks hall uduloor, laukad korisevad; koidikutunnil klõbistab esimene tuulehoog ta pleekinud konte…
Oh imede ime! See mees teab isegi seda, kuidas ta Piiblist tähendamissõna otsis. Kas oli ta tõesti kulli kujul teda jälginud?
Nüüd aga salapärane soomees tõusis ja küsis, et ega külalisel midagi selle vastu ole, kui ta natuke piima-leiba toob.
Mis võis munk Andreasel selle vastu olla. Ja viivukese üksi olles saab ta ehk natuke aega, et oma mõtetes korda luua.
Mees avas aidaukse ja kadus korraks Andrease silmist. Naastes oli tal käes piimakann, leib ja kauss meega. Ta vabandas, et tal midagi tugevamat pakkuda pole: liha ei pruukivat ta juba mitu head aastat.
Piim kallati savikruusidesse. Osavasti murdis mees leiva küljest kaks parajat tükki ning tõstis neile puulusikaga tublisti mett. Andreasele ulatati tema leib kenal kasetohutükil.
Mees haukas tüki leiba ja küsis siis ootamatult:
«Kuule, munk, mis su nimi on?»
Tohoh! Niisama lihtsalt küsibki… Andreas oleks oodanud märksa alandlikumat pöördumist, kus oleks kõlanud kas või sõna «mungaisand». Too mees, ehk küll tema elupäästja, kipub Andreasega rääkima nagu omasugusega. Noh – oma nimi öelgu ikka enne!
«Ja sinu enda?»
«Tanel,» kõlas rahulik vastus.
«Kena nimi… Aga vaevalt sa tead, et kui üks täht, nimelt «i» juurde lisada ja just «e» tähe ette, siis on su nimel ka tähendus.»
««Jumal on kohtunik» – eks seda ta enam-vähem tähendabki,» sõnas Tanel ilma erilise uhkuseta.
«Ja kust sina niisuguseid asju tead?» imestas nüüd Andreas.
«Palju aastaid tagasi põetasime siin isa ja vanaisaga – nemad on nüüd mõlemad siit ilmast lahkunud – ühte munka. Tema oli siia sattunud Prantsusmaalt, kloostrilinnast, millel Cluny nimeks; eks see munk – ta oli õpetatud mees – , ja et ta meil ligemale aastapäevad ränga selgroohäda pärast peatuma pidi, siis õpetas ta meile ajaviiteks keeli ja pühakirja. Mina olin siis küll alles marakratt, aga eks mullegi jäi midagi külge.»
«Või sedasi,» lausus Andreas, sest mis sa muud mõistad kosta.
«Ja muuseas oli Jeesus minu vanaisale suured nägijavõimised kinkinud. Mina olen neid temalt natuke ka pärinud, ja sellepärast minuga vahel niisugused asjad juhtuvadki, millest ma ise ka täpselt aru ei saa… Aga eks loomu poolest ole me sinuga mõlemad ju natuke nõiad,» lõpetas ta lõbusamalt; samal ajal laskus suur sillerdav haavaliblikas Taneli meesele kasetohutükikesele maiustama.
«Ja mis sa sellega öelda tahad?!» ehmus Andreas.
«Eks me ju kummarda vägesid, mida silm ei näe ega kõrv kuule; harilik inime ju niisuke põle. Ning teie, mungad, mõistate ka pahu vaime inimesest välja ajada. Kindlasti paremini kui mina. Jeesus Kristus tegi pimedad nägijateks, ravis pidalit ning võis surnudki ellu äratada. Niisugust jõudu meil muidugi ei ole, aga mõne väiksema asjaga tuleme meiegi toime…» Tanel vaatas Andrease vasaku jala suunas ja lausus: «Kui näiteks see rästikloom, kellele sa oma vasaku jala peaaegu sabaotsa peale oled toetanud, sind nüüd salvaks…»
Mingit sisinat kuulis Andreas tõesti; ehmatus tarretas ta, ei julgenud ta enam kätt ega jalga liigutada: käsivarrejämedune madu-uss sihtis ta paljast pahkluu-kohta, keel õhku noolimas.
«… aga ei tema salva ühti: Juss mul sõnakuulelik poiss ning hea hiirte-rottide püüdja. Jah, aga kui ta tõesti hammustaks, siis kuulaks ta mu sõna küll, ning oma mürk tuleks tal endal su jalast välja imeda… Sa mõtled küll, et uss ei saa, et tal pole mokki. Aga saab küll – sellesama seest õõnsa mürginõelaga imeb.»
«Sina, Tanel, oled üks libakull ja ussikuningas veel takkapihta…» Andreas püüdis naeratada, kuid eks see virilalt välja kukkus. Uss aga kadus loogeldes suure punasesõstrapõõsa alla.
«Mis ussikuningas nüüd, aga loodusega olen ma heal jalal tõesti.»
«Ütle, kui su jutt ikka tõsi on, kuidas saab inimene kurja mao niiviisi välja õpetada?»
«Ei uss kuri ole. Ja ussil on ju hing sees,» alustas Tanel kobamisi, kuid siinkohal tundis Andreas küll, et nüüd on temal ka paras koht oma asjatundjasõna sekka öelda:
«Ussil hinge ei ole! Hing on ainumalt inimesel!»
«Minu meelest on kogu loodus hinge täis,» arvas Tanel, kuid Andreas ei andnud alla:
«Sinu mõtlemine viib panteismusele välja. See aga on ketserlik ilmavaade. Panteismust on pooldanud Meister Eckhart ja veel enam ammu enne teda Seotus Eriugena, aga paavst on sellele vastu astunud! Ei ussil pole hinge ega hinge juurde käivat mõistust ühtigi!»
«Huvitav,» mõtiskles Tanel poolvaljult. «Aga miks Juss sind siis ei nõelanud? Ei tema tea sest Skootumist miskit, aga, näe, ei nõelanud, ehk küll sa ta sabaotsas tantsu lõid…» Ja näilise lapsemeelsusega päris ta, et kas äkki vend munk on niisama püha mees nagu kuulus Franciscus Assisist,