Sa tead et ma leian su üles. Monika Rahuoja-Vidman
Читать онлайн книгу.
Äratada toolil magav Juks, küsida kas võti on tema käes ja sõita saaniga koju. Kuidagi imelik tunne. Tomi tuli sellega ju… Kas ta siis tuleb külakohta mehele järele ja viib tema masina minema. Naljakas… Ja Juks räägiks võibolla homme kogu külale, et näete, Säps käis keset suurt ööd mind äratamas, mutt puhta segi läinud, otsib meest taga…viis veel lumekelgugi minema… Ja Tom magab ehk sel ajal kodus, midagi aimamata.
„Ei, ei! Veel puudub…” Sabrina isegi ehmus, kui püüdis end kõrvalseisja pilguga vaadata. Taevakene, mis on tal üldse arus? Oodanud meest kodus ja kui see veel paari tunni pärast poleks tulnud, no kutsunud siis mõne mehe appi otsima… Või veel targem, oodanud siis hommikuni. Nüüd oli juba pisut hilja tark olla!
Sabrina tahtis kiiresti koju tagasi. Ta lõi kuuriukse pauguga kinni ja vaatas ringi. Kust lumesaanirada läkski? Allasadav lumi oli juba katnud kõik jäljed.
Sabrina suundus mornilt metsa poole. Hoovi valgustava laterna tuli jäi selja taha, ees laius lumetuisus peaaegu nähtamatu padrik. Mõne hetke pärast ümbritses teda pimedus ja puud, lohutuseks taskulambi tuhm valguskiir.
Rada, mida mööda ta oli tulnud, oli mattunud lumme. Oli näha vaid kerge süvend. Naine sai oma kohkumuseks aru, et õige peagi on seegi tuisu tõttu lumme kadunud. Puude vahel ekseldes oli üha raskem ära arvata, kuidas mootorsaan seal oma käänakuid teinud oli. Sabrina üritas hoida suunda ikka laiema vahega puude vahele, mõnes kohas vajus ta aga üsna sügavale lumme. Arvatavasti oli ta juba rajalt kõrvale sattunud.
Äkitselt lamp kustus. Naine püüdis seda uuesti põlema vajutada, kuid see ei õnnestunud. Ta pistis taskulambi kaenla alla, et kinnas käest võtta. Polnud kuigi mugav seista öises pimedas metsas keset lumetuisku, käes kustunud taskulamp, mis ei tahtnud enam kuidagi valgust näitama hakata. Ta raputas lampi närviliselt. Ega ometi patareid polnud tühjaks saanud? Või ei tahtnud need külma käes töötada? Ups! Nüüd kukkus lamp hoopis maha. Sabrina sattus segadusse:
„Kuidas ma selle sealt lume seest üles leian? Pime… Pole kukkumiskohtagi näha…“ Lumekate valendas ja kumas pimeduses. Ei mingit jälge sellest, kuhu lamp kukkunud oli. Sabrina ei tahtnud endale tunnistada, et oli ülimalt lootusetu sügavas lumes midagi leida ja püüdis jalaga lund laiali ajada ning, pannud kindad uuesti kätte, käega kaevata. See ei andnud mingit tulemust.
Korraga turgatas pähe hiljaks jäänud mõte:
„Aga kus oli siis Juksi auto? Miks polnud kuuri all tema autot? Kas Tom on selle äkki laenanud?” Ta hõõrus närviliselt otsaesist, miks ma ometi Juksi käest ei küsinud… aga oli ta ju ise otsustanud meest mitte tülitama hakata.
Tuisk tugevnes veelgi. Isegi kui siin puude vahel polnud tuul nii tugev kui lagedal, oli tunda, et see püüdis jätkuva visadusega pugeda nii krae vahele kui ka varrukaotstest sisse. Sabrina oli ju ainult lumeriided selga tõmmanud. Ta ei pidanud kauaks välja jääma, lisaks oli tund aega tagasi ilm veel suhteliselt vaikne olnud.
„Pagan, pagan küll! Mida nüüd teha?” Naine tõmbas kapuutsi mütsile lisaks pähe ja kinnitas selle paelad lõua alt. Nüüd ei pääsenud lumi vähemalt krae vahele.
„Pean hakkama edasi minema!“ sundis ta ennast. Polnud küll aimugi kuhu poole, aga sinna seisma jääda ka ei saanud.
Otsusekindlalt sundis Sabrina oma väsinud keha jälle liikuma. Teinud sadakond vaevalist sammu ei saanud ta enam isegi aru, kas läks kodu poole või eemaldus sellest. Alla anda ei tahtnud Sabrina mitte mingil juhul. Visalt rühkis ta edasi. Vahetevahel leidis jalg kindlama aluse, siis tundis naine rõõmu – olen lumesaanirajal! Lähen õieti! Tegelikult polnud tal aimugi, kas ta läks üldse õiges suunas või kui kaugele oli ta lumes rassides jõudnud.
Taaskord vajusid jalad sügavale lumme. Sel korral oli juba parasjagu tegemist, et end üles vinnata. Pikkamööda hakkas väsimus võimu võtma. Järjest raskemaks läks sundida end läbi lume edasi minema. Sabrina püüdis vapper olla, ometi tuli nutumaitse suhu. See lumes rabelemine oli nii väsitav. Ja kus võis Tom olla? Miks polnud ta tulnud koju, kuigi oli lubanud? Oleks vist ikka pidanud sisse minema ja Juksilt küsima, kus ta on. Miks ta seda ometi ei teinud? Oleks võinud ka Juksi paluda end vähemalt koju tagasi viia… Sumpa nüüd siin lumes. Silmanurgast allavoolav pisar külmus jääkristalliks. Naine ehmus:
„Jumal, ma ei tohi ju ometi siia külma lumehunnikusse istuma jääda ja ulguma hakata.“ Aga nii kahju oli ju endast. Kas ta oli siis nüüd mingi lollusega hakkama saanud? Aga kes oleks seda võinud ette teada? Oli ju võimalus, et Tomiga on mingi õnnetus juhtunud… et ta vajab abi. Nüüd on seda abi hoopis endal vaja. Ja kust see peaks tulema? Keegi ei teagi, et ta siin on. Üksinda ja hirmunud. Pimedas, lumetuisus… Nutta tahtmise soov muutus järjest tugevamaks. Pisaratulv valgus silma. Sabrina tahtis sellest hoolimata tugev olla:
„Ise ma siia tulin ja ise pean siit ka välja sama. Ega ma ometi esimest korda metsas ole.“
„Aga,” vastas seepeale hääl peas. „Esimest korda öösel, pimedas metsas lumetuisus. Üksinda!”
„Ja mis siis, mis siis… Oohhh… ma pean end sundima millelegi muule kui Tomile mõtlema. Ma saan hakkama, ma leian lume alt raja… ja olen varsti kodus. Keskendun praegu raudselt vaid sellele, et metsast välja saada. Muudele asjadele mõtlen pärast!”
Seda oli tunduvalt kergem mõelda, kui teha. Tugev tuul ja lumesadu leidsid ta ka puude vahelt üles. Toetunud vastu lumist mändi ja tõmmanud mõned korrad sügavalt hinge, alustas Sabrina teeotsimisega otsast peale. Seadis end laiema puudevahe vahele. Kobas ettevaatlikult jalaga, kas tundub sealpool vähem lund olema? Äkki läheb sealt sissesõidetud rada? Sügavas lumes läks järjest raskemaks jalgu liigutada. Südamesse puges hirm.
„Kodu on ometi päris lähedal, kuidas sinna küll jõuda? Ja mis minust saab, kui ma teed ei leia? Külmun surnuks…”
Pisarad hakkasid voolama. Sabrina ei mõelnud enam isegi sellele, et need jäätuvad enne, kui on jõudnud üle põse veereda. ,,Issand, issand… mida ometi teha?”
Ta ei teadnud enam ammugi, kus ta täpselt on. Kui kaugel kodust või Juksi majast. Ka ajataju oli kadunud. Kella tal polnud ja ega selles pimeduses poleks numbreid näinudki. Tikud olid küll taskus, kuid lumetuisus poleks niikuinii õnnestunud ühtki neist süüdata. Arvata võis, et need olid ka taskusse tuisanud lumest niisked. Tuul pressis lund iga prao ja serva vahele. Naine tundis, et on läbini külmunud.
„Miks ma ometi rohkem riideid selga ei pannud,” ahastas ta. Juba oli meelest läinud, et alles mõni aeg tagasi oli tal olnud hea meel oma kerge riietuse üle, sest see oli lihtsustanud liikumist.
Lumi oli sügav, edasiliikumine võttis võhmale. Ootamatult põrkus naine vastu seina. Ta kobas ettevaatlikult käega:
„Mis see veel on? Tarasid ja seinu ju keset metsa pole… Mingi laste ehitatud onn või? Kas ma olen ikkagi külani tulnud…” Korraks läks meel rõõmsaks, siis tuli ärevus tagasi, „ei, ei saa olla… siin on suured ja kõrged puud…“ Sabrina ei teadnud, kuhu ta välja oli jõudnud. Igal pool ümberringi oli lumi. Käega edasi kobades leidis ta avause. See tundus olevat üsna suur. Ikkagi mingi onn? Ta kummardus käbedalt ja puges avausest sisse. Vähemalt üks koht, kuhu sai tuule ja lume eest korraks varjuda, mõelda, mida edasi teha.
„Ehk saaks tulegi süüdata?“ lootis Sabrina ja sirutas käe. Tühjus. Nihutas end veidi, kobas ettevaatlikult enda ümber. Madal lagi ja puupõrand. Onn tundus olevat palkidest ehitatud. Aga imelikult väike. Umbes meeter kõrgust ja laiust.
Laskunud põlvili, roomas naine julgelt edasi. Korraga andis üks põlvede all olevatest palkidest järele ja Sabrina vajus kõhuli. Samal ajal käis kolksatus ja seljatagant kostus sahinat. Miski lajatas vastu jalataldu, seejärel jäi kõik vaikseks. Tuulgi ei puhunud enam sisse…
„Mis… jama see nüüd on?“ ei saanud Sabrina aru. „Imelik!“ Upitas end põlvedele, roomas edasi. Ehk on seal mingi avaus? Ai! Põrkas ta peaga vastu seina. Hõõrunud otsaesist ja pööranud end vaevaliselt ringi, roomas ta käpukil tagasi. Ka seal oli nüüd sein vastas.
Sabrina kobas ettevaatlikult käega, otsides käepidet, et uks avada ja onnist